• Kooliaasta on lõpusirgel, kuid pidulikku meeleolu rikuvad viimaste nädalate keerulised ja valusad juhtumid hariduselus. Rakveres, Elvas ja Vastseliinas toimunu on toonud kaasa tugevaid emotsioone, õigustatud küsimusi ja teravat kriitikat. Seda põhjusega, sest kui teemaks on laste turvalisus, väärikus või õiglane kohtlemine, peabki ühiskond reageerima.

Nende juhtumite kõrval tasub samas vaadata ka suuremat pilti. Küsimus ei ole ainult selles, kas või mida üks või teine kool valesti tegi, vaid millistes tingimustes Eesti koole praegu juhitakse ning kas pideva avaliku surve tingimustes on üldse võimalik teha keerulisi otsuseid kindlalt ja tasakaalukalt.

Koolilt oodatakse korraga väga palju. Kool peab tagama turvalisuse, märkama vaimse tervise muresid, lahendama konflikte, tundma seadusi, suhtlema lapsevanematega, hoidma õpetajaid ja samal ajal olema inimlik ning empaatiline. Eksimisruum on muutunud väga väikeseks. Koolijuhi iga eksimus või halvasti sõnastatud otsus võib kiiresti paisuda avalikuks konfliktiks nii meedias, sotsiaalmeedias kui ka kogukonnas laiemalt.

Rakvere Vabaduse kooli juhtum, kus õpilased pidid oma koolikoti sisu näitama, tekitas õigustatud küsimusi laste põhiõiguste ja privaatsuse kohta. Samal ajal näitas see ka , kui suure surve all koolid turvalisuse küsimustes tegutsevad. Kriisiolukorras võib piir vajaliku sekkumise ja eksimuse vahel muutuda väga õhukeseks.

Sarnane muster kordus Elva gümnaasiumis. Direktor Marek Sammuli kiri õpetajatele vallandas debati eetika, läbipaistvuse ja õpilaste võrdse kohtlemise üle. Ühed nägid selles lubamatut mitteametliku info kogumist, teised arutelu selle üle, kuidas hinnata noore valmisolekut gümnaasiumiõppeks.

Vastseliina gümnaasiumi vägivallajuhtum pööras omakorda õigusega tähelepanu küsimusele, kuidas tagada koolis õpilaste turvalisus ja kuidas peab kool reageerimine kriisiolukorras. Samal ajal kandus tähelepanu peagi ka kooli juhtimise laiemale hindamisele.

Mida olukordadest õppida?

Need on tõsised probleemid, mida ei tohi pisendada ega kõrvale lükata. Murettekitav on aga see, kui kiiresti nihkub arutelu lahenduste otsimiselt süüdlase leidmisele. Rakvere juhtum lõppes direktori tagasiastumisega ning Elvas direktori vallandamisega. Selle kõrval kipub tagaplaanile jääma küsimus, mida neist olukordadest õppida ja kuidas koole edaspidi paremini toetada.

Sellisel õhkkonnal on paratamatult mõju kogu koolijuhtimisele. Kui iga keeruline olukord võib lõppeda tugeva avaliku surve või ametist lahkumisega, muutuvad juhid ettevaatlikumaks ja kaitsvamaks. Koolijuht ei mõtle enam ainult sellele, mis oleks õpilastele või koolile kõige õigem lahendus, vaid ka sellele, kuidas tema otsus avalikkuses mõjuda võib.

Koolijuhtimine ei saa toimida pidevas hirmus eksida. Tegemist on tööga, kus otsuseid tuleb teha kiiresti ja sageli olukorras, kus ideaalset lahendust ei olegi.

Kooli ei saa juhtida pidevas eksimishirmus . Koolijuht peab tegema otsuseid kiiresti ja sageli olukorras, kus ideaalset lahendust ei olegi. Koolijuht ei saa korraga täita kriisijuhi, juristi, psühholoogi ja kõigi ühiskondlike ootuste kandja rolli.

Lihtne on öelda, et kui üks direktor ei sobi, leitakse uus. Tegelikkuses ei seisa Eesti koolide ukse taga pikk järjekord inimestest, kes sooviksid sellist vastutust praeguses pingelises õhkkonnas enda kanda võtta. Vastupidi, järjest rohkem võimekaid juhte mõtleb, kas pidev surve, konfliktid ja avalik tähelepanu on seda ametit väärt.

Kõik kriisid pole mustvalged

See ei tähenda, et koolid ei peaks vastutama või et eksimusi ei tohiks kriitiliselt analüüsida. Loomulikult peavad laste õigused ja turvalisus olema tagatud. Samas tuleb mõista, et kooli juhitaksepäris elus ja keerulistes olukordades. Kõik kriisid ei ole mustvalged ja  vahel tuleb vastu võtta otsuseid, mis ei ole ideaalsed.

Kui tahame häid ja turvalisi koole, siis peame hoidma inimesi, kes on valmis neid juhtima. Kõige suurem risk haridusele ei ole üksik eksimus. Suurim risk on olukord, kus targad ja vastutustundlikud inimesed ei taha enam koolijuhi tööd teha. Usalduseta ei sünni turvalist ega hästi toimivat kooli.

(Arvamuslugu on pärit Urmo Uibolehe sotsiaalmeedia kontolt ja avaldatud autori nõusolekul).