• Noorsooteatri noortestuudio „Libahunt“ koondab Kitzbergi viis vaatust napi tunni sisse, ilma et midagi olulist kaotsi läheks.
• Teist samaväärse tundelaengu ja üldistusjõuga tragöödiat eesti näitekirjandusest ilmselt ei leiagi.

---

„Libahunt“

• Autor August Kitzberg.

• Lavastajad Maria Ehrenberg ja Joosep Uus.

• Kostüümikunstnik Clara Jantson-Köstner.

• Liikumisjuht Maria Solei Järvet.

• Valguskujundaja Valeri Konopljov. 

• Helilooja Kirill Havanski.

• Helikujundaja Kaspar Erik Lind.

• Laval Eesti noorsooteatri noortestuudios 2024.–2026. a õppinud Anni Tross, Ats Vilik, Eva-Lotta Lai, Karolin Laater, Li-Liis Grosnõi, Mari-Liis Lember, Miina Veges, Nora Salong, Rasmus Jan Karus, Sume Gregor Toome, Timo Tõnissoo, Tui Tuul Sikk, Vera Andrejev, Vincent Kildjer. 

• Esietendus 15. märtsil noorsooteatri ovaalsaalis.

Ajal, mil on tulipunktis teema, kuidas noort publikut teatrisse tuua, on just noorte teatristuudiod eriti olulised. Sest nii kohtuvad laval ja saalis eakaaslased. 

Noorsooteatri noortestuudio lõpulavastus „Libahunt“ tõestab jälle kord, kui mõjuv näidend on August Kitzbergi „Libahunt“, mida esmakordselt mängiti 1911. aastal Pärnus Endla teatrimaja avamisel. Ja kui tõlgendustele valla, tänase päevani ja edaspidigi. Samaväärse tundelaengu ja üldistusjõuga tragöödiat eesti näitekirjandusest ilmselt ei leiagi. 

Oluline on Kitzbergi näidendi aegumatus, mida on tõestanud 21. sajandil õige mitu isikupärast lavaversiooni. Meenub Oleg Titovi tantsulavastus draamanäitlejatega 2006. aastal Ugalas; Peeter Jalakas lavastas „Libahundi“ Von Krahli teatris 2022. aastal, oma lavastajateel kolmandat korda. Vanemuises esietendus tänavu veebruarikuus Margo Kõlari ja Ivar Põllu ooper „Libahunt“, mida ma kahjuks pole jõudnud näha. Aga mu esimene teatrilaval nähtud „Libahunt“ oli Mikk Mikiveri 1986. aasta mõjus lavastus Rakvere teatris.

Kompromissitu lavamaailm

Kitzbergi näidendi tõlgendusi ei eksita ega lahjenda tegevusaeg: 19. aastasaja alguses, orjapõlve ajal. Lavastuslikku loovust ja võimaluste paljusust ei piira autori remargid, kus kirjutatud lavapildiks must ja nõgine rehetare; jämeda tüvega tamm; „kui võimalik, siis näitelavale maha tehtud jaanituli“ jms. Sest tõeline ja ajatu vägi vallandub ikkagi tegelastes, nende kires, südamevalus, orjameele ja vabaduse, halastuse ja vaenulikkuse vastasseisus. 

“Algteksti pole püütud kramplikult ja võltsilt kaasajastada.

Lavastajad Maria Ehrenberg ja Joosep Uus ongi loonud kompromissitult tingliku lavamaailma, kus kõik lavastuse komponendid hoobilt käivitavad ja ergastavad vaataja kujutlusvõimet. Seejuures ei ole algteksti püütud kuidagi kramplikult ega võltsilt nüüdisajastada, läbi kumab autoritruudus ja hoolimine Kitzbergi tekstist, samas tihendatus ja keskendumine peamisele. 

Noorsooteatri ovaalsaali sisenedes näib piklik mänguruum halli eesriide ees õige kitsuke. Aga kui lava täidavad noored osalised, kes on väga lähedal, silmitsi publikuga, muutub pilkude kohtumine mõnel hetkel niivõrd intensiivseks, et silmade sisekõne saab lausa kuuldavaks.

Esimesest sekundist vangistab meeled Kirill Havanski muusika, helide saatusehoovused, nagu „veesoonekesed mulla all varjul – head ja halba …“ (viitan vanaema monoloogile näidendi esimeses vaatuses). Tühjal, rekvisiitideta laval loob õhustiku ja meeleolu Valeri Konopljovi valguskujundus, valguses kangastub nii jaanitule punakaskollakate leekide süttimine kui kustumine. Hästi oluline ja algusest lõpuni läbikomponeeritud osa on noorte kehakeelel, koreograaf Maria Solei Järveti pingestatud ning saladustest laetud liikumisjoonisel, milles avaneb paljugi sõnades väljaütlematut. Alates proloogist, kus inimkobar piiramas-nügimas-tõrjumas ühte, massipsühhoosis vaenatavat – avastseen mõjub kõige järgneva kokkuvõttena. 

Mõistatuslik paik on mets, kus Mari ja Tiina vahelise pingevälja taustal näeme isepäinis, omas rütmis õõtsuvaid-tukkuvaid olendeid – on need puud, metsloomad, hallid orjahingekesed, kalmulised, nägemuste varjud …? Liikumise dünaamika on tabavalt püütud Siim Vahuri fotodesse, mida näeb noorsooteatri kodulehel.

Erilise mõjuvälja eest on hoolt kandnud kostüümikunstnik Clara Jantson-Köstner. Võtmeks see pimeda vanaema kuulus ja võimas monoloog näidendi neljandast vaatusest, kuis Tammaru suguvõsa on põlvest põlve kollaste juuste ja siniste silmadega. Nõnda muutubki kollane värv Mari kostüümi märgiks, üksiti seostub kollane kadeduse, klatši ja muu ebameeldivaga. Punase põgusaimgi välgatus kostüümis aga tähistab Tiina kirglikkust, tema kuumalt tukslevat „võõrast“ verd. Ent üha enam, üha pöördumatumalt võtab maad hallus, alistuva argipäeva, kannatuste kestmise värv. Marguse hall pintsak, mille ta laotab Tiina õlule, näikse pakkuvat soojust ja kaitset, kuid võimust võtab ka allaheitlikkus, millega Tiina vaba hing leppida ei suuda. Järkjärgult ja aina rohkem hakatakse halli kuube kandma seljas teisipidi, selg ees, varrukate kammitsuses aimub viimaks miskit hullusärgile viitavat. 

Innustab algteksti lugema

Lavastus koondab Kitzbergi viis vaatust napi tunni sisse, ilma et midagi olulist kaotsi läheks. Hämmastav, et vabaduse, armastuse, vihkamise suur lugu mahub nii nappi lavaaega. Tõsi, näitemängu lugemine annab vaatajale sisemist kindlust, sündmustiku teadmine kaasaelamise vabadust. Usun, et lavastus innustab algteksti lugema, taas või esmakordselt. 

“Kirill Havanski muusika vangistab meeled esimesest sekundist.

Lavastus algab teisest vaatusest, mil pinge armukolmnurgas Mari – Margus – Tiina lahvatab metsas, kui Mari huulilt vallandub saatuslik sõna „libahunt“. See tembeldamine ei lähtu (ennekõike) ebausust, otsus keegi vaenlaseks kuulutada, sihiteadlikult või huupi lahmides, on põletavalt nüüdisaegne. 

Aastatel 2024–2026 noortestuudios õppinuid on laval neliteist. Üheksa neidu: Anni Tross, Eva-Lotta Lai, Karolin Laater, Li-Liis Grosnõi, Mari-Liis Lember, Miina Veges, Nora Salong, Tui Tuul Sikk, Vera Andrejev. Viis noormeest: Ats Vilik, Rasmus Jan Karus, Sume Gregor Toome, Timo Tõnissoo, Vincent Kildjer. Kavalehel on noorte fotod ja kirjas igaühe mõtteid vabadusest. 

Stuudio lõpulavastus keskendub tasavägisele ansamblimängule, selline valik on esmatasandil mõistagi puhtalt pedagoogiline, nii jääb igale osatäitjale mänguvõimalusi. Tiina, Mari, Marguse rolle vahetatakse, antakse üle sündmustiku käigus, taas paljuski kostüümide abiga, üleminekute süsteem toimub sujuvalt ja leidlikult, mõjudes ainuvõimalikuna. Seetõttu ei ole ka mõistlik kedagi osalistest nimeliselt välja tuua, rollide ja hetkede jaotus on tark, igaüks oskab oma šansi ära kasutada, seejuures teiste arvelt soleerimata. Nõnda tekib, Kitzbergi sõnapruuki laenates, tüdrukute ja poiste parmas (viljavihkude kogum). Kooli- ja stuudiolavastuste puhul on see ühtehoidmise ja maksimalismi sulam alati võluv ja sisuliselt äärmiselt tähtis. Aga rollide segunemine tähistab siin veel midagi enamat: igaühes võib ärgata Tiina meeletu vabaduseiha, elujulgus, ka trots, Mari armukadedus ja kõige kiuste lootus vastuarmastusele, Marguse igatsus, kahtlused ja valikupiin … Näeme ka Tammaru perenaist-peremeest, ogarat Jassi, ürgse loitsijaväega Eppu. Ja muidugi pika eluslepiga vanaema, kelle suur monoloog või õigupoolest Margusele suunatud pihtimus on üks tragöödia kõrghetki. 

Võiks ehk peljata, et noorte vahendatuna jääb see kaugeks või hinnanguliseks, aga vastuoksa: kui Margust ümbritseb otsekui vanaemade koor, sünnib üks äge stseen. Igati võrdväärne Tiina murranguhetkedega, kellele südamest kaasa elame, kui ta seisab üksinda vaenava inimkarja vastas.

Valus lõppvaatus

Lavastuse tugevus ongi see kaasakiskuv esmakordsuse tunne, mis saadab iga ehtsat tragöödiat: ette teades, et Margusel ei ole julgust Tiinaga kaasa minna, ärkab ometi lootus, et ehk seekord ta läheb siiski … Kuigi õhus püsib ka see mõistlik või alalhoidlik või arg küsimus: kuhu? Sest kus küll oleks see mets, kus võimalik olla prii ja vaba? Samuti on valus tunda lõppvaatuses, kuidas Marguse ränk valik ei ole toonud õnnekübet ega rõõmusädet ei temale, ei Marile. Ainult hall argipäev, ainult harjumuspärane tuhm kannatus, mille all miilab pettumus ja südamevalu.

August Kitzbergi teksti kuulata on hingekosutav ja väga huvitav, sest eks ole õige paljud laused aastate pikku pähe kulunud, ent kõlavad ometi esmaavastuslikult. Tõepoolest mõtlesin just selle lavastuse mõjuväljas, pärast etendust näidendit uuesti lugedes, et ma vist polegi varem kinni püüdnud paralleeli, mis tärkab Tiina ja vanaema meenutuste vahel, kui noor räägib oma vabade inimeste tõust, kus põlvi arvati kuningateni tagasi; vana aga kümnest inimpõlvest samas paigas, Tammarul.

Tiina: „Põlv põlve järel olete siin Tammarul istunud ja – teopäevi teinud. Minu ema aga ütles: meie oleme vabade inimeste tõugu. Isa uppus põgenemisel jõkke, kui teda kinni võtta ja hingekirja panna taheti …“ 

“Hämmastav, et vabaduse, armastuse, vihkamise suur lugu mahub nii nappi lavaaega.

Vanaema: „Meie tütred ja noorikud ei olnud ilusad, meid ei nõutud mõisa … Neli põlve tagasi, kui ühte nõuti (on sügavasti liigutatud ja lööb silmad maha) – see uputas enese jõkke. Surnuaia müüri taga, kui mina veel nägin ja mäletan, seisis ikka veel tema ristikene …“ 

Kas ei sõlmi Kitzberg siingi üht kummalist salaseost, mis hea tahtmisega võiks läbi lõigata oma ja võõra vere vastanduse?! Ikka needsamad veesoonekesed mulla all – head ja halba … Halastuse ja pimevihkamise vaekaalud.

Tragöödia lõppakordina seisab Tiina, ainitine pilk suunatud saali. Tema silmavaade kutsub igaüht vaatama oma sisemusse, kompima vastutuse, vabaduse, valikute piire. Üks lavastajaid, Maria Ehrenberg, lõpetab kavalehe saateteksti sooviga, et tragöödias jääks noorte vahendatuna kõlama ka lootusrikkam noot: „Et igaüks meist saab ikkagi oma võimaluse hoida ja armastada. Et kui meie saaksime otsustada Tiina saatuse üle, siis …“ Just see lootus, see lõpetamatus, valikuvõimaluse isiklikkus kandub Tiina silmavaatega saali ja jääb saatma.