• Tehnoloogiaõpetus on aja jooksul ainult olulisemaks muutunud, kuid nüüdisaegne õpe eeldab võimalusi, mida paljud koolid ja koolipidajad endale lubada ei saa. Ühe lahendusena viiakse tunde läbi mõne kutseõppekeskuse või muu taolise asutuse juures. Tehnoloogiaõpetuse klasside kaotamine koolidest võib hävitavalt mõjuda aga huvitegevusele. 

Eesti tehnoloogiakasvatuse liidu juhatuse esimees Mart Soobik tõdeb, et õpperuumidega on mitmel pool Eestis kitsas käes ja olemasolevad ruumid on valdavalt üsna kehvas seisus. „Et teaksime täpselt, milline olukord meie koolides praegu valitseb, on vaja uuringut, aga üldiselt on juba teada, et see on nutune,“ alustab ta. 

“Üks suurimaid õppevahendite hankeid tehti hiljuti loodusainete ja liikumisõpetuse jaoks. Loodame, et järgmine hange puudutab tehnoloogiaõpetust.

Mart Soobik

Eesti tööandjate keskliidu hariduse töörühma juht Veljo Konnimois ütleb, et nad on palunud koolidel ja õpetajatel oma probleemidega alustuseks kas või nende poole pöörduda, aga pahatihti seda ei tehta, sest olukorda olevat piinlik kirjeldada. „Tööõpetuse klasside põrandad mädanevad ja me räägime siin kaasaegsest õppest,“ vangutab Konnimois pead. 

Saamaks remondi, juurdeehituse või vahendite tarbeks raha, peavad koolid pöörduma koolipidaja ehk KOV-i poole, kelle võimalused on samuti piiratud. Lahendusena sõidutatakse koole ja klasse heal tasemel tehnoloogiaõpetuse läbiviimiseks mõnda lähedal asuvasse kutseõppekeskusesse. Näiteks Viljandi vallas otsustati mõni aasta tagasi, et koolides tehnoloogiaklasse enam ei arendata, ja sõlmiti koostööleping Viljandi kutseõppekeskusega. 

Heimtali põhikooli juht Eero Metsvahi on rahul, et nende koolis on tehnoloogiaõppeks head võimalused. Tänu sellele, et Metsvahi juhib ka Heimtali koolist linnulennult kümne kilomeetri kaugusel asuvat Paistu kooli, saavad samu ruume kasutada ka selle kooli õpilased. 

onni
“Tööõpetuse klasside põrandad mädanevad ja me räägime siin kaasaegsest õppest.

Veljo Konnimois

Mitmes Viljandi valla koolis toimuvad tehnoloogiaõpetuse tunnid aga kutseõppekeskuses. Selle suur pluss on, et seal on kõik võimalused kaasaegseks õppeks. „Miinuseid on aga rohkem kui plusse, sest koolidesse, kust lapsi keskusesse veetakse, ei jää tehnoloogiaklasse ja seetõttu katkeb seal ka igasugune tehnoloogiaalane huvitegevus,“ selgitab Metsvahi. 

Ta jätkab, et näiteks Heimtali koolis on sepikoda, mida lapsed pärast koolipäeva separingis kasutada saavad. Populaarne on ka keraamika ja kolmanda kooliastme loovtööde puhul tulebki sageli ette, et uurimistööde asemel otsustatakse käelise tegevuse kasuks. „Koolides, kus need klassid puuduvad, on see välistatud,“ kirjeldab Metsvahi. 

Tallinna 21. koolis tehnoloogiaõpetust õpetav Soobik räägib, et nende koolis juhendavad mitmed tehnoloogiaõpetuse õpetajad tundide järel näiteks meisterdamise, robootika või 3D-modelleerimise huviringe. Veljo Konnimois lisab, et tööstus peab huviharidust kõige olulisemaks hariduse liigiks, kuna sellest saab hiljem kiiresti kasu lõigata: „Silmaringi avardamiseks ja pädevuse arendamiseks on huviharidus kõige efektiivsem.“

Keskuses või koolis?

Eesti teadushuvihariduse liidu juhi Heilo Altini sõnul on huviringid koolides äärmiselt mõistlik mudel, kuna see lõimib ressursse. „Huviharidusel ei ole Eestis kuskilt nii palju raha võtta, et endale vahendite baas tekitada, ja nii saame ära kasutada seda, mis on üldhariduses olemas,“ ütleb Altin. Tehnoloogiaõpetuse edendamiseks ta keskuste ideed aga ei välista. „Me oleme kahaneva elanikkonnaga rahvas ja seega peame hakkama tööjõudu ja raha koondama. Üks lahendus oleks tekitada tehnoloogiakeskused, mis koole kvaliteetsel tasemel teenindaksid. Õpetaja saaks võtta ühe päeva ja teha seal õpilastega kõik vajaliku ära. Õhtuti saaks keskus huviharidust võõrustada.“ 

Nii saaks tema hinnangul ruume ja vahendeid maksimaalselt ära kasutada. Näiteks Leedus taoline süsteem toimib. „Nemadki mõtlesid, kuidas inseneeria valdkonda tehnoloogiaõpetuse kaudu edendada. Lahendus leiti kirjeldatud keskuste näol,“ lausub Altin. 

“Me oleme kahaneva elanikkonnaga rahvas ja seega peame hakkama tööjõudu ja raha koondama.

Heilo Altin

Soobik ütleb, et nii üldhariduskoolidel, ametikoolidel kui huviharidusel on oma eesmärgid ja tihtilugu need ei kattu. Seetõttu jääb ta seisukohale, et tehnoloogiaõpetuse õppebaas peab olema kooli juures. Üldhariduskooli juures olevat tehnoloogiaõpetuse praktilist baasi saab tema hinnangul piltlikult võrrelda korteriga, kus on mitu tuba ja abiruumi, mida saab korraga kasutada ja kus on mugav liigelda. „See ei tähenda, et paikades, kus on mingi süsteem juba välja kujunenud, ei võiks olla teistmoodi, aga mina leian, et ka näiteks MATIK-õpet on oluliselt lihtsam läbi viia koolide juures.“ Keskuste idee puhul muutub Soobiku hinnangul probleemiks ka tunniplaan. „Oletame, et nädalas on ühel koolil 30 tundi tehnoloogiaõpetust. Nii haarab see kool kogu keskuse vaba aja endale ja ühegi teise kooli jaoks seal ruumi ei jätku. Mis selle keskuse mõte sellisel juhul on?“ murrab ta pead. 

Altin vastab: „Ma saan Mardi seisukohast aru ja muidugi oleks kõige parem, kui need võimalused oleks igas koolis. Mina ütleks, et üks ei välista teist ja koolidesse võiksid tehnoloogiaõpetuse tunnid alles jääda, aga elektroonikat joota või muud taolist paljudes neist teha ei saa.“ 

Kui Altin vaatab Leedu poole, siis Soobik otsib eeskuju Soomest, kus enamiku koolide juures on kaasaegsed õppetöökojad. Seal pole kordagi tekkinud küsimust, miks või mille eest. Tema sõnul ootavad õpetajad ministeeriumilt suuremat tuge – koolidel on seda enim vaja just inseneeria ja uuemate tehnoloogiate õpetamiseks. „Üks suurimaid õppevahendite hankeid tehti hiljuti loodusainete ja liikumisõpetuse jaoks. Loodame, et järgmine hange puudutab tehnoloogiaõpetust. Ministeeriumi ametnikud on vajadusest teadlikud ja tegelevad sellega,“ ütleb Soobik. 

“Kui vaadata kvalifitseeritud inimeste või raha poolt, siis ei ole mõistlik rajada supertasemega tehnoloogiklasse igale poole.

Robert Lippin

Eesti linnade ja valdade liidu haridusnõunik Robert Lippin tõdeb, et arvamusi, kas õpetada tehnoloogiat koolides või koondada õpe kuhugi, on seinast seina. „Kui vaadata kvalifitseeritud inimeste või raha poolt, siis ei ole mõistlik rajada supertasemega tehnoloogiklasse igale poole. Isegi kui on raha seda teha, vajab kõik perioodilist uuendamist ning siis selgub, et selleks raha ei jagu. Ühe šablooniga üle Eesti läheneda ei saa,“ lausub ta. 

Tehnoloogiaõpetuse bakalaureuseõpet ei ole

Lisaks õpperuumide puudusele seisab tehnoloogiaõpetus silmitsi õpetajate puudusega. Altini sõnul on see isegi esimene takistus, kuna motiveeritud õpetajate puudumisel midagi paremuse suunas ei liigu. „Raha kuidagi ikka saab, aga inimest leida ei ole nii lihtne,“ alustab ta teema lahkamist. Sellega nõustub Soobik, kes toob välja, et aastate taguse uuringu kohaselt puudus erialane haridus 39 protsendil tehnoloogiaõpetuse õpetajatest. „See on liiga palju ja tuleneb tõsiasjast, et bakalaureuseõppes Eestis tehnoloogiaõpetuse õpetajaid ette ei valmistata,“ usub ta. Eestis tehakse seda magistriõppes ja sealgi vaid sessioonõppes, mis tähendab kiirendatud ja lühendatud mahtu. „Tegelikult eeldab tehnoloogiaõpe statsionaarset õpet ja põhjalikku ettevalmistust. See, millise bakalaureusekraadi või kutsehariduse pealt tehnoloogiaõppe magistriõppesse astuda, praegu piiritletud ei ole,“ lisab Soobik. 

Õpetajate puuduse leevendamiseks korraldab teadushuvihariduse liit juba viis aastat alustava huviringijuhendaja koolitust, mille abil üritatakse igal aastal turule tuua kuni 16 LTT-valdkonna huviringi juhendajat. „Nende hulgas on ka üksikuid õpetajaid, aga koolituse mõte on anda esmased pedagoogikateadmised huviringi juhendamiseks inimestele, kes ei tööta haridusvaldkonnas,“ selgitab liidu juht Altin. Üldjuhul hakkavad koolituse läbinud tööle mõne huvikooli juures, aga osa läheb ka üldhariduskooli. „Nendeks on tihti aktiivsed lapsevanemad, kes tunnevad laste hariduse käekäigu pärast muret ja tahavad ise kooli juures toimetama hakata,“ lisab ta. 

Loogilist rada pidi tehnoloogia valdkonda

Kokkuvõttes pärsivad kõik need puudujäägid Eesti tehnoloogia valdkonna ja seeläbi ka majanduse arengut. Kõik asjaosalised nõustuvad, et loogilist teed inseneeria valdkonda noortel praegu pole. Soobiku sõnul teame, et juba nii mõneski lasteaias tegeletakse tehnoloogiaõpetusega, aga esimeses kooliastmes jääb see tagaplaanile. „Ka riiklikus õppekavas pole esimeses kooliastmes tehnoloogiaõpetuse õpitulemusi välja toodud,“ räägib ta. 

“Koolidesse, kust lapsi keskustesse veetakse, ei jää tehnoloogiaklasse. Seetõttu katkeb seal ka igasugune tehnoloogiaalane huvitegevus.

Eero Metsvahi

Veljo Konnimois peab seda lausa suurimaks tegematajätmiseks. „Noortel, kellel silm särab soovist inseneeriaga tegeleda, saab tee mingi klassiga lihtsalt otsa. Siis loodame, et põhikooli lõpus leiavad nad õige teeotsa jälle üles,“ nendib ta. 

Sellega vihjab ta, et Eesti noored jõuavad inseneeria valdkonnani liiga juhuslikult. Seda tõestab tõik, et kui ta igal aastal stipendiumit välja annab ja tudengid selgitavad, kuidas nad tehnoloogia valdkonna juurde jõudsid, oskavad ainult üksikud neist loogilist teekonda kirjeldada. „Vastutavad inimesed ei ole aru saanud, et tegelema peab terviku, mitte eraldi tükkidega. Need tükid ei ole praegu omavahel seotud. Seda poolt peab esimeses ja teises kooliastmes arendama, et kolmandas oleks meil tervikpilt ees,“ lõpetab Konnimois.