Nõustun, et e-kooli kasutus ja otstarve tuleks üle vaadata. Näide igapäevast: vanema pöördumine palvega, et õpetaja paneks õppimise e-kooli juba lõunaks, et nad saaksid lapsega varakult koolitöö ära teha. Võtsime selle kohustuse õpetajalt ära ja taastasime õpilase kohustuse märkida ise kas õpilaspäevikusse (1.-4. klass) või märkmikusse (5.-9. klass) kodused ülesanded ja muu olulise info, mida on just õpilasel endal vaja meeles pidada. Nii harjutaks noor ise vastutust võtma oma asjade eest ja ühtlasi sedakaudu ka paremini aega planeerima. Kui soovime noorte nutiseadme kasutust piirata ja teda tagasi pärismaailma tuua, siis peamegi e-kooli kasutusotstarbe just õpilase jaoks üle vaatama.

Diana Poudel, suured tänud selle artikli eest!!!
Kuldaväärt sõnad! Toon need siit artiklist veelkord esile.
1. “Neid noori, kes kasutavad nuputelefoni, tuleb toetada. Neile peaks andma selge signaali, et see on noore arengu jaoks parim valik.”
2. “Kui kasutate e-kooli, siis ärge pange algklassides hindeid päevikusse koolipäeva jooksul. Soovitan ka e-kooli rolli/vajaduse üle vaadata.”
3. “Koolides peaks tegema põhjalikuma nutivabaduse auditi, et me ei paneks kehvemasse olukorda neid noori, kellel nutitelefoni pole.”

Olen pikemalt võtnud hoogu, et kirjutada sellest, kuivõrd takistab e-kool laste ajaplaneerimisoskuse ja iseseisvuse arengut ning tegelikult häirib õpetaja ja lapse ning lapse ja vanema suhtlust. Vanemal ei ole vaja teada enne lapsega õhtul kohtumist, kuidas tal täna koolis läks või mis õppida jäi. See peaks selguma lapsega silmast-silma vestluse käigus – siin ja praegu. Ka suurendab e-kool märkamatult laste digiaega ja loob pinnase digisõltuvuse tekkeks veel enne kui laps suudab end ise reguleerida, soravalt lugeda või kirjutada. Tean, et on lapsi, kes ei hakka enne midagi kodus õppima, kui vanem pole neile e-päevikust järele vaadanud ja öelnud, mis õppida jäi. Paberpäeviku täitmine arendab järjepidavalt lapse kirjutamis- ja lugemisoskust. See kehtib suures osas ka põhikoolis ja gümnaasiumis.

Töötan juba 34 aastat koolis. Tulevast sügisest võtan oma klassi jaoks kasutusele päeviku. Tundub, et olen õigel teel.

“Aga küll minu hobune oskab!” vastas Agnes von Mönninghusen jõkke sumades.
Mina olin väga rahul, kui minu põhikooliõpilane leidis ennast positsioneerides võõras vallas üles koha, kus toimus kooliüritus. Oletan, et teised viisid autoga sinna vanemad. Aga ma ei nõua autode keelustamist.
Tööriistu võib kasutada nii heaks kui ka halvaks. Noaga lõigata leiba või lüüa selga.
Nutitelefon ja AI on tööriistad. Ka nuputelefoniga võib mängida ussi ja vist ka teatrist. Omal ajal mängiti ju tunde?
Kõige mõistlikum on õpetada nii õpilast kui ka vanemat tööriistu kasutama. Teada, et hobune oskab ujuda. Et tuline ahi põletab.
Inimene õpib sujuvalt ära selle, millest on kasu, teeb tema elu mugavamaks või turvalisemaks.
Lõuna-Eestis üht talu otsides ekseldes keeldus mu kooliõde rooli taga GPS-i kasutamast. Kui lõpuks olime kusagile kruusateele sääsevõssa jõudnud, nõustus ta abi vastu võtma. Pärast porises veel tükk aega. Nutitelefoni oli ta pool aastat tagasi olnud sunnitud soetama, kuna pidi kaugliini bussidele sageli e-pileteid ostma.
Artiklis viidatud abiline – kes eelistas tehisaruga suhelda, ilma et teadlane pealt kuuleks – v-o tahtis privaatsust iseenda jaoks, kuna masinaga sai ta olla tema ise. Ehk väljus ta tööandja-töötaja, teadlane-katseisik rollist? Tahtis katsetada, võimalust eksida, ilma et hinnanguid antaks? Ja teadlane ikka andis hinnangu!?
Privaatsuse taotlus kehtib tehisaru puhul ka laiemalt. Iseendaga kontakti astumiseks me varem rääkisime sõbraga – kes näis mõistvat, kuid võis usaldust ka kuritarvitada –, kirjutasime päevikut, lugesime raamatuid, palvetasime kirikus. AI vastab. Küll võib ka eksitada, kuid ei reeda ega halvusta.
Kes viitsib meiega koos nädal aega motivatsioonikirja kirjutada, juhendada külmkapi temperatuuri reguleerima, õpetada jopelukku parandama?
Kuidas aga mõtestada olukorda, kui õpilane ütleb, et tehisaru on tema parim sõber? Lööme hädakella? Et see on ennekuulmatu ja tuleb karmilt hukka mõista? Või arutleme selle üle klassijuhataja tunnis? Kas AI on mõistuslik “eluvorm teiselt planeedilt”? Suurepärane arutleva kirjandi teema!
Toimivad lahendused ja tõhusad tööriistad jäävad, kuidas ka põhimõtteliselt vastu ei punniks. Neid tuleb õppida ja õpetada targalt, vastutustundlikult kasutama.
Samal ajal tuleb ka nuputelefoniga õpilasele luua turvaline õpikeskkond – mille eest vastutab õpetaja! Teades õpilase tehnilist võimekust kaasa töötada, tuleb tunde ette valmistades sellega arvestada ja probleemi ennetada. Õpilast tuleks tunni eel teavitada või pakkuda õpivahendit kooli poolt – nutiseade võiks teda nt õpetaja laual ees oodata.
Hoolimisest, erinevaga arvestamisest ja lahenduse leidmisest õpiks terve klass. Kui õpilane on sunnitud tunnist ära käima, eristub ta grupist ja võib saada sildi külge. Kindlasti mõjutab see tema enesehinnangut! Ühtlasi saab klass varjatud sõnumi, et õpikeskkond pole turvaline, kuna igaühega ei arvestata. Ka võiks klassijuhataja selgitada, miks mõned vanemad teadlikult keelavad nutiseadet kasutada.
Asjad iseenesest pole ei head ega halvad, vaid meie mõtlemine teeb need selliseks.
“Viimne reliikvia” oli hea film!