Lõpuks ka asjalk artikklel õpetajatest.
Tõesti ei ole palgaprobleem õpetajatel see kõige suurem probleem.
Õpetajaks õppijad teavad, mis palk neid ootab,aga tegelikult tööst ei ole tõelist ettekujutust.
Seda pole mitte kellelgi,kes ise õpetajana ei tööta.
Lisaks erineb õpetajatöö ka klassijuhatajatel, klassiõpetajatel, põhikooliõpetajatel, gümnaasiumiõpetajatel, kutsekooliõpetajatel.Kõikidel on erinev töö ja ka erinevad väljakutsed.Nagu on ka perearstidel,kirurgidel jne.Õpetajad on kõik pandud ühte patta ja räägitakse põhiliselt vaid palgast.

Tunnen täpselt sama!

Magistrikraadiga spetsialistile konkurentsivõimelise töötasu maksmine siiski on üks peamisi võtmeküsimusi.

Esiteks võimaldab see tagada mh reaal- ja loodusainete valdkonnas õpetajate järelkasvu, sest koolis saadav töötasu oleks konkurentsivõimeline muude sama valdkonna töökohtadega. See tõstaks õppe kvaliteeti ja toetaks mh valdkonna järjepidevust, mis on majanduskasvu eeldusi.

Ühtlasi võimaldaks see vähendada mitmest aspektist ka ülekoormust. Sest õpetajad ei peaks katma enam nii palju valdkonnas puuduolevast panusest (nt ei pea võtma lisaks tunde ka klasse, sest õpetajat pole…). Ja – palun ette vabandust – aga kõrgemalt tasustatud spetsialistid üldjuhul tajuvad paremini oma väärtust ning kujundavad edukamalt keskkonda, kus tasustamata ületunnitööd enam sellisel kujul oodata ei ole võimalik ning seda ka ei tehta.

Palun veel kord vabandust, aga kui ma olen magistrikraadiga spetsialist, siis saada töötasu 1970 eurot, kui riigi keskmine on samas kõigi haridustasemete peale 2155 eurot… Millest me räägime? Kes noortest sooviks endale sellist perspektiivitut valikut? Niisiis, palgaküsimus siiski on number üks ja sellega tegelemine aitab lahendada või loob eeldusi, et lahendada ka teisi artiklis tõstatatud probleeme.

Normkoormusega keemiaõpetajal on suures koolis ca 300 õpilast. Ja isegi kui oleks võimalik, et juhtide, õpilaste ja vanemate ja riigi vähendatud ootuste järel mahuks tööaeg 35 nädalatunni sisse – kas te tõesti arvate, et reaal- ja loodusteaduste valdkonna spetsialist leiaks, et on perspektiivne karjäärivalik õpetada 300 õpilast 1970 euro eest kuus?

Muidugi ulatuvad kaugemale.

Aga 1970 on liiga väike magistrikraadiga spetsialistile. Aga paralleelselt tuleb muidugi vaadata ja kohandada ka tööülesanded üle ja õpetaja tööd “puhastada”, et sinna jääks õppematerjali valmistamine ja õpetamine.

Piinlik ja ebameeldiv on küll, et meedias ainult raha teema koguaeg uudisena kommenteerimiseks kus all ilkuda. Seal oleks vaja EHL poolt jõulisemat ja otsustuskindlamat tegutsemist. Ei ole vaja heietada.

Vaadake, mina neid nn kombineerijaid oma lapsele ei tahaks. Mina sooviksin õpetajat, kes on ajaliselt ja energia poolest 100-protsendiliselt pühendunud oma aine(te)le ja õpilastele. Oma kogemustest tean, et kombineerimine tähendab, et üks osa kannatab, ja kõrvalt vaadates tundub, et see on enamasti kool.
Veelkord: adekvaatne palk võimaldaks normaalset kontakttundide koormust ja “kombineerimise” vajadus kaoks.

Erinevalt Marcusest mina just tahaks õpetajat kes oskab võib-olla n-ö eluline olla. Kui oleks valida siis ma eelistaks, et mu last ei õpetaks õpetaja, kes aastakümneid ainult õpetaja olnud. Kollektiivis näen, et vanad õpetajad on enamasti kõige uue suhtes väga tõrksad – kõik peab olema ja jääma nii kuidas neil aastakümneid on olnud muidu on üks suur mossitamine. On näha kuidas muutused neid häirivad ja rivist välja löövad ja ebakindlaks muudavad. Teine äärmus keda ma ei tahaks enda lapse õpetajaks kui on valikut oleks need just gümnaasiumist otse õpetajaõppesse ja sealt kooli läinud üliaktivistid kelle üks mõte pole lõppenud kui juba 10 uut peas. Sellepärast neil n-ö kombineerijatel on mõnus tasakaal.

Aga mitte ainult õpetaja ametis ei eelista ma “erinevat” elu näinud ja kogenud inimest. Minu meelest hea näide ka poliitika. Sündinud elukutselist poliitikut ei soovi valida

Ja ka õpilaste enda peal kajastub sarnane mõte. Siin oli uudis suvevaheaja lühendamisest ja õppeperioodi pikendamisest – olen veendunud, et õpilane peab ja nägema ja kogema elu väljaspool kooli ka õppeperioodi jooksul. Selgelt eristuvad õpilased, kes käivad ja näevad väljaspool kooli. Just täiesti koolikeskkonnast väljaspool pilguga mitte mingi õppekäigu ja õppetöö rikastamise raames. Kogeda elu ennast.