• 14. mail toimus Tallinna ülikooli viienda rektori Priit Reiska inauguratsioonitalitus. 
• Reiska valiti rektoriks 11. veebruaril ja tema ametiaeg kestab viis aastat.
• Ühtlasi astus ametisse TLÜ uus rektoraat, kuhu kuuluvad lisaks rektorile teadusprorektor Tiina Pajuste, õppeprorektor Helen Joost, akadeemiline prorektor Uku Lember ja kantsler Kristi Vinter.

Sündmuse tähtsust rõhutas tõik, et lisaks Eesti akadeemilise maailma koorekihile võtsid inauguratsioonitalitusest osa vabariigi president Alar Karis ning haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Inauguratsioonikõnes rõhutas vastne rektor ülikoolide vastutust Eesti ühiskonna tuleviku ees, ent ei jätnud kriitiliselt ära märkimata ka riigi tegematajätmisi kõrgkoolide rahastamise küsimuste lahendamisel.

Samuti avaldas Reiska veendumust, et praegusel muutuste ajal saab järjest olulisemaks sedalaadi haridus, mis aitab inimesel mõista, kohaneda, vastutada ja koostööd teha. Ta väljendas soovi, et TLÜ oleks Eestis just selles vallas esirinnas.

Enne ametisse astumist ajalehele Õpetajate Leht antud intervjuus Priit Reiskaga olid lisaks akadeemilise maailma päevaprobleemidele kõne all ka Tallinna ülikooli ühiskondlik roll ja koostöö üldhariduskoolidega.

---

---

Kuidas kujunes nii, et teist sai teadlane ja õppejõud? Küllap oli oma mõju tõsiasjal, et juba teie isa oli teadlane.

Jah tõepoolest, see on mõjutanud, et minu isa ja ka ema õppisid TPI-s keemiat. Isa töötas algul tselluloosi- ja paberivabrikus, aga kaheksakümnendate keskel oli ta nii-öelda karjääripööraja, minnes tehnikaülikooli õppejõuks. Ma mäletan tollest ajast, kui palju nägi ta vaeva loengute ettevalmistamisega, see oli päris meeletu. Tollal ju arvuteid ei olnud ja paberikuhjad, mis oli vaja läbi töötada, olid muljetavaldavad. Isalt olen kindlasti õppinud töökust ja põhjalikkust, see puudutab ka akadeemilist elu. Aga minu akadeemilisel teel sai ilmselt määravaks kahe inimese mõju. Üks neist on Eesti üks parimaid teoreetilisi füüsikuid professor Romi Mankin, kes oli mu kursusetööde ja diplomitöö juhendaja, teine tema kolleeg ja sõber Helmut Dahncke, kelle juurde läksin Saksamaale doktoriõpingutele. Nemad kaks on siis nii-öelda minu akadeemilised isad. Saksamaal veetsin kokku peaaegu kaheksa aastat, kaitsesin doktorikraadi ja habiliteerusin. Ja siis leidsin, et on aeg tagasi Eestisse tulla, või muidu jäängi Saksamaale, ja seda ma ei tahtnud.

Teie teenistuskäigust Tallinna ülikoolis torkab silma, et olete varemgi olnud mitmel administratiivsel ametipostil.

Mu karjäär on olnud alati vaheldumisi akadeemiline ja mitteakadeemiline. Üks põhjus, miks mul on olnud võimalik juhtimistöö kõrvalt akadeemilist tööd mitte päris ära unustada, on see, et olen alati andnud ka mingisuguseid loengukursusi, küll väga väikese koormusega, kursus semestris või aastas. Ja mul on ikka olnud doktorante ning hea koostöösuhe Tartu ülikooliga, selle loodushariduse valdkonna inimestega, kellega on olnud mitmeid koostööprojekte.

Rektorikandidaatide debatti jälgides jäi mulje, et te, kandidaadid, olite just nagu poliitikud, kes annavad kõiksugu lubadusi, mille täitmine pole päris nende võimuses. Näiteks teie rääkisite sõbralikust ja toetavast tööõhkkonnast. Aga mida saab üks ülikool ja rektor ära teha, kui kogu rahvusvaheline teadusmaailm on võistlusele orienteeritud, küüniline ja stressirohke? Vähemasti Vanemuises etendatav Juha Jokela näidend „Akadeemiline lühis“ paistab sotsiaalmeedias ka TLÜ akadeemiliste töötajate seas omajagu vastukaja tekitavat. Teil võib olla head tahet, aga kas suudate vastuvoolu ujuda?

Ma arvan, et see siiski ei ole vastuvoolu ujumine. Teadus on tõesti väga konkurentsipõhine, aga see ei tähenda, et Tallinna ülikool organisatsioonina ei võiks olla inimsõbralik, akadeemilisi inimesi toetav. Ja et ta ei saaks vältida vastuolusid, mis teinekord tekivad akadeemilises organisatsioonis, kus ühed tegelevad põhitegevusega ehk teadus- ja õppetööga ja teised toetavad seda põhitegevust, et me kõik tegutseksime ühise eesmärgi nimel. Ma ei arva, et see on selline poliitiku lubadus, mida ei ole võimalik täita. Meie tagasisideküsitlustest tuleb välja esiteks tõsiasi, et inimesed ei saa aru, miks üks või teine juhtimisotsus on tehtud, ja see põhjustab ju rahulolematust, eks ole. Seda on kindlasti võimalik muuta. Samamoodi on võimalik muuta olukorda, kus meil on palju inimesi, kes ei tunne ennast organisatsiooniga tugevalt seotuna ega taha selle arengusse panustada. Niisiis pidasin eelkõige silmas ikkagi seda, et meie inimesed, nii akadeemilised kui ka tugitöötajad, tuleksid hea meelega tööle, et töökeskkond oleks toetav ja sõbralik.

“Iga inimene võiks rohkem panustada oma tugevustesse.

On arusaadav, et teadusmaailm on väga konkurentsipõhine ja tekitab palju stressi. Ka minul kui pikaaegse akadeemilise kogemusega inimesel on tulnud taluda palju tagasilööke: projektitaotlus ei läinud läbi, retsensentide hinnangud ei tundunud õiglased või õigustatud. Aga see ei tähenda, et keskkonda, kus me tegutseme, poleks võimalik paremaks muuta, see oli minu mõte.

Muidugi ei arva ma, et kogu seda projektipõhisust ja konkurentsile orienteeritust oleks võimalik kohe muuta. Aga ausalt öeldes usun, et see muutub ilma minuta. Viimase kahe aasta jooksul on publikatsioonide ja projektitaotluste arv väga-väga palju suurenenud, ja see on tehisintellekti mõju. Ühel hetkel jõuame situatsiooni, kus tuleb tohutus koguses tehisintellekti kirjutatud taotlusi, mida siis tehisintellekt ka hindab. Sellel ei ole sügavat mõtet ja see ei ole ehk parim viis teaduse arenguks. Nii et minu hüpotees on küll, et süsteem hakkab vaikselt muutuma.

Üks suuremaid valukohti, mis inimestega suheldes kogu aeg esile kerkib, on noorteadlaste lühiajalised töölepingud ja ebakindlad karjäärivõimalused. Sellest ei olnud kampaania ajal eriti juttu. Kas ka noorteadlaste elu kergemaks tegemine ei ole lihtsalt ülikooli võimuses?

See on päris olulisel määral ülikooli võimuses ja sellest siiski oli ka natukene juttu. Võib-olla tõepoolest rohkem debattides kui valimisplatvormidel. Aga Tallinna ülikoolis on tenuurisüsteem, mis peaks andma noorteadlastele kindluse, et kui nad on tenuurirajale astunud ja täidavad tingimused, saavad nad seda mööda edasi liikuda, ilma et viie aasta pärast tuleks keegi ja puksiks nad välja.

Meie probleem tenuurisüsteemiga on, et nüüdseks on seal kohad täis. See teema on üks minu prioriteetidest ja selle jaoks on meil rektoraadis eraldi akadeemiline prorektor, kelle ülesanne on just nimelt tagada noorteadlastele parem juurdepääs sellele süsteemile. Tenuurisüsteemi täitmise puhul tuleb leida ka tasakaal: see on rahvusvaheliselt kõigile avatud, aga teisalt peab ikkagi ka meie enda järelkasv saama sinna siseneda.

“Erinevatel arvamustel tuleb lasta omavahel debateerida.

Aga teiselt poolt on meil praegu väga palju võimekaid juba karjääri lõpus olevaid inimesi, kes ei pruugi tahta lihtsalt ära minna, vaid jätkata osalise koormusega. Praegu meil sellist nii-öelda lauge väljumise võimalust ei ole. Peame vaatama, kuidas selline väärikas vananemine meie karjäärimudelisse sisse ehitada.

Nüüd sellest, mida ülikoolidel laiemale üldsusele pakkuda on. Ajakirjanduses jäävad ülikoolid pildile sellega, et küsivad järjekindlalt riigilt lisaraha. Aga tavaline inimene ei saa väga aru, mis kasu ülikoolist on, et neile on vaja raha juurde anda. Tema meelest peaks ülikool varustama ühiskonda kvalifitseeritud tööjõuga, ja on näha, et mitmel olulisel erialal on inimesi puudu. No miks peaks näiteks Tallinna ülikoolile lisaraha andma, kui ta ei taha meie koolidele anda piisavalt õpetajaid, logopeede, psühholooge?

Ka mul endal on tunne, et meediast jääb viimasel ajal mulje, justkui sooviksid ülikoolid raha saada tegelemaks mingisuguste hämarate teadusasjadega, millest ei pruugi kellelegi kasu olla, ja koolitada inimesi, keda Eesti ühiskond ei vaja. Kõige hullem veel, kui nad koolitavad humanitaare, see on ju täiesti tarbetu.

Ma ei taha absoluutselt halvustada neid erialasid, millelt tuleb kohe kiire majanduslik tulu tagasi. Aga kui vaatame laiemalt, siis Eesti ühiskonna, eesti kultuuri, eesti keele jaoks on äärmiselt oluline, et õpetaksime ka humanitaarseid erialasid. Eesti ühiskond üleüldse ju väga armastab oma keelt ja kultuuri, laulupidusid. Aga see ei tule iseenesest, selleks on vaja ikkagi väga kõrgelt haritud inimesi, kes seda veaksid. Üks lihtne näide: kui lüüa suvalise tehisintellekti rakendusse sisse viip, kes on Eesti ühiskonda mõjutanud inimestest õppinud näiteks ajalugu või filosoofiat, saate sealt sellised nimed, kelleta me praegust Eestit ette ei kujutaks.

Ja pealegi tundub mulle endale, et humanitaarne mõtlemine, mille hulka kuulub ka kriitiline mõtlemine, pigem kasvatab, mitte ei kahanda oma tähtsust tehisintellekti ajastul. Seegi on aspekt, mida ei tasu ignoreerida.

Kui rääkida konkreetselt sellest, millega Tallinna ülikool tegeleb, siis õpetajakoolitus ja õpetajate harimine on meile selgelt väga olulised. Kui viis aastat tagasi võtsime valdkonda, kuhu arvestame ka eripedagoogid, vastu 430 inimest, siis viimasel aastal juba 700. Ehk oleme kasvatanud oma vastuvõttu õpetajakoolitusse 60%. Tõsi, see on saanud teoks ka tänu asjaolule, et haridus- ja teadusministeerium on konkreetselt selle jaoks lisaraha andnud. Aga see näitab ikkagi, et oleme väga tugevalt suurendanud õpetajaks õppima tulnute arvu. Võib-olla on mõnes mõttes müüt ka see, et õpetajakutse ei ole väga populaarne. Sest sellele laias laastus seitsmesajale kohale kandideeris eelmisel sügisel 2800 inimest. Üks kandidaat neljale kohale – ei saa öelda, et konkurents poleks tihe.

“Humanitaarne mõtlemine kasvatab tehisintellekti ajastul oma tähtsust.

Nii et ma arvan, et ülikoolid ei soovi lisaraha nii-öelda iseendale, nad näevad, et Eestile on vaja rohkem kõrgelt haritud inimesi. Eriti oluliseks muutub see tehisintellekti ajastul, et hariduslikud ning sellest johtuvalt ka majanduslikud ja mõjukuse lõhed Eesti ühiskonnas ei süveneks, vaid pigem väheneksid. Siia lisandub muidugi aspekt, et veel viis aastat gümnaasiumilõpetajate arv kasvab. Hiljem enam midagi sellist ei tule. Ja ma arvan, et oleks Eesti järgnevate aastate, võib isegi öelda aastakümnete edu pant, kui suudaksime ka sellele suuremale põlvkonnale anda väärilise hariduse.

Ma olen ka ise humanitaar, aga pole siiski päris rahul ülikoolide panusega meie ühiskonda. Tahaksin, et teadlased aitaksid mul mõista seda, mis meie ümber toimub, miks ma ise just niimoodi mõtlen ja käitun, kuidas saaksin luua sidet teiste inimeste ja ühiskonnaga. Aga meie teadlased tegelevad paratamatult rohkem küsimustega, mis huvitavad hoopis rahvusvahelist teaduskogukonda, ja avaldavad oma uurimistulemusi välismaistes teadusajakirjades.

Et me ei ole piisavalt väärtustanud teadustööl põhinevate arvamuste avaldamist, mis oleksid suunatud praegusest rohkem Eesti ühiskonnale, on minu meelest probleem. Ma tõin ka valimisplatvormis välja soovi, et Tallinna ülikooli mõjukus kasvaks. See tähendab muidugi väga erinevaid asju, aga ühena neist pidasingi silmas just seda, et ülikoolilõpetajad ja ka õppejõud-teadlased panustaksid rohkem ühiskonna arengusse. Üks viis seda teha on tõepoolest ka oma hääl aruteludes kõlavamaks teha. Ja on tõsi, et ülikoolides arvestatakse seda meie karjääris ja atesteerimisel vähem. Ma usun, et siin on küll võimalusi süsteemi muuta, et seda rohkem väärtustataks.

Mul on mõte, et iga inimene võiks natukene enam aega panustada sellesse, milles ta on tugev, ja pisut vähem sellesse, milles ta on nõrk. Praegu on teinekord nii, et mõne atesteerimiseks vajaliku punkti täitmiseks näeb inimene väga palju vaeva, aga ülikoolile tervikuna on sellest lõppkokkuvõttes vähe tulu. Ma tõin debattides sellise näite: üks inimene näeb väga palju vaeva, et tuua kuskilt see 100 000 eurot projektiraha, samas kui teine inimene toob hõlpsasti sisse neli miljonit. Aga võib olla suudab see esimene jälle Eesti avalikkuses väga hästi sõna võtta ja diskussiooni luua. Ma arvan, et just meie karjäärisüsteemis on võimalik senisest natuke enam väärtustada ka Eesti ühiskonda panustamist.

Samas on tõsi, et mitmed teie ülikooli teadlased on juba praegu hinnatud ühiskonnaelu kommenteerijad. Mõned aga võtavad ka aktiivselt sõna aktuaalsetes poliitilistes debattides. See on mõnes ringkonnas umbusku äratanud, räägitakse punaprofessoritest ja omistatakse TLÜ-le punase ülikooli mainet. Kas see teile muret ei tee?

Mulle teeb kindlasti muret, kui miski Tallinna ülikooli mainet kahjustab. Kuigi punases värvis ei ole iseenesest midagi halba – see on armastuse värv, eks ole –, saan aru, mida sellega mõeldakse, ja see on halvustav. Ma arvan, et see on põhjendamatu.

On loomulikult asju, milles ka teadlased peavad seisukoha võtma. Loodusteadusteski võetakse ühtepidi ja teistpidi seisukohti. Alguses on õigus ühtedel, hiljem selgub, et siiski teistel ja kõige lõpuks võib välja tulla, et mõlemal on õigus, kui rääkida näiteks valguse olemusest.

“Ülikoolid ei soovi lisaraha iseendale, nad näevad, et Eestile on vaja rohkem kõrgelt haritud inimesi.

Samamoodi on teistes valdkondades. Ma usun, et ülikooli seisukohast on oluline, et arvamused, mida meie inimesed avaldavad, on esitatud põhjendatult ning teaduslikel või vähemalt andmete alusel. Tõenäoliselt on pingete tekkimine paratamatu, kui võtta sõna teemadel, milles ühiskonnas ollakse väga erineval arvamusel. Aga arvan, et vastandlikel arvamustel tuleb lasta omavahel debateerida, mitte esitada ainult ühte arvamust. Tallinna ülikool kindlasti ei soovi, et meid kasutataks ära mingisuguse poliitilise agenda realiseerimiseks.

TLÜ senine rektor Tõnu Viik on ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias aktiivselt sõna võtnud ega ole peljanud ka poliitilisi teemasid. Teie puhul pole seda märgata olnud.

Jah, ma ei ole nii aktiivne sõnavõtja, eriti poliitilistes küsimustes. Eks näis, kuidas rektoriamet mind muudab.

Kas rektoriamet võib teie meelest sundida poliitilistes küsimustes sõna võtma?

Mida me mõistame poliitiliste küsimuste all? Kindlasti soovin väga tugevalt kaasa rääkida hariduspoliitilistes küsimustes, aga jään ikkagi oma liistude juurde. Rektor Tõnu Viigil on oma professionaalne ja akadeemiline taust, mis võimaldab tal teatud asju tõenäoliselt paremini kommenteerida kui minul. Minu taust on natukene teistsugune.

Rääkisime sellest, kuidas ülikool saaks ühiskonda teenida. Aga lõpetuseks tunnen huvi, kas ühiskond, ja eriti meie hariduskogukond saaks ka Tallinna ülikoolile kuidagi toeks olla?

Üks asi on näiteks see, kuidas saaksime endale paremini kvalifitseeritud õpetajaid. Mina tean eriti hästi muidugi loodusteaduste õpetajate seisu, see on selles mõttes nukker, et igal neljandal puudub kvalifikatsioon ja igal teisel sisuline kvalifikatsioon. Viimane tähendab, et ta õpetab koolis ainet, mida ise ülikoolis õppinud ei ole. Kui mina olen näiteks õppinud loodusteaduste õpetaja õppekaval füüsikat, siis tegelikult ei ole ma ju kvalifitseeritud õpetama geograafiat. Me teame, et meil läheb aastas sadu inimesi kooli õpetama ilma kvalifikatsioonita. Nendest paljud on väga head õpetajad, aga nad oleksid kindlasti veel paremad, kui omandaksid ülikoolis kvalifikatsiooni.

Praegune klassikaline mudel, mis on üles ehitatud nii, et kõigepealt tulen bakalaureuseõppesse, siis õpetajakoolitusse ja pärast seda lähen kooli õpetajaks, ju ei toimi. Näiteks loodusteadustes õpetavad juba bakalaureuseõppe üliõpilased ja magistriõppes pole kedagi, kes õppimise ajal koolis ei õpetaks. Ma arvan, et ühise eesmärgi saavutamiseks oleks äärmiselt tore, kui kõik ei vaataks asja ainult oma mätta otsast. Mitte nii, et kool vaatab, et ta saaks endale õpetaja, ning vahet ei ole, kas too on kvalifitseeritud või mitte. Ülikool omakorda, et hästi, meie õpetame neid, kes meile õppima tulevad, ja HTM vaatab, kuidas õpetajakoolitust rahastada. Minu arvates oleks suurepärane, kui suudaksime koostöös koolide, koolipidajate, haridus- ja teadusministeeriumi ning ülikoolidega välja töötada mudeli, kus kooli uksest sisse astuja siseneb ühtlasi ka ülikooli uksest, et omandada õpetaja kvalifikatsioon.

Kui heaks te koostööd koolidega praegu hindate? Kas ülikooliinimesed puutuvad ka päriselus õpetajate ja õpilastega kokku või elavad nad pigem isoleeritud maailmas?

Meil on koolide ja õpilastega väga tihe side. Loodusteadustes on praktiliselt kõik didaktika õppejõud samal ajal koolis õpetajad. Lisaks on meil õpetajate akadeemia raames nüüd külalislektorite programm. Kooliõpetajad tulevad 0,2, isegi kuni 0,4 kohaga ülikooli tööle, õpetavad natukene ning teevad teadus- ja arendustööd. Loodusteadustes on meil lausa neli 0,4 kohaga kooliõpetajat külalislektoriteks. Mis puudutab õpilasi, siis väga paljud Tallinna õpilased käivad ülikooli laborites. Nii et side on olemas. Aga see ei aita eriti palju muuta süsteemi, et kõik õpetajad koolis saaksid oma kvalifikatsiooni parandada.