• Karjäärimudel vähendab tõenäosust, et kutsemeisterliku õpetaja ainus võimalus oma töötingimusi parandada on vahetada töökohta. Kui valida üleriigilise õpetajate karjäärimudeli ja selle puudumise vahel, valin mudeli.

Ka rabedalt käivitunud ja veidi bürokraatlik mudel on parem kui atesteerimissüsteemi lammutamise järel tekkinud vaakum. Klassikaline varblase ja tuvi teema. Loodan, et see mudel rakendub, teenides õpilaste edenemist, motiveerides õpetajaid ning rõhutades ministeeriumi, koolipidaja, kutseandja ja tööandja vastutust.

Üleriigiline karjäärimudel on hädatarvilik

Üleriigiline õpetajate karjäärimudel on hädatarvilik, sest see toetab õpetajate motivatsiooni end järjepidevalt arendada, väärtustab kutsemeisterlikkust ning hoiab fookuses panuse õpilastesse, kolleegidesse ja ainevaldkonda avaramalt. 

Üleriigilise karjäärimudeli kohta on tehtud ootuspäraselt mitmekesist kriitikat: see piirab koolijuhtide autonoomiat, hajutab õpetajate tähelepanu klassiruumis toimuvalt, tõeline Õpetaja ei soovigi end tundmatu komisjoni ees „õigustada“ või „upitada“, lootus kunagi kõrgemat tasu saada ei motiveeri alustavat õpetajat jpms. See kriitika on mõistetav, kuigi argumendid ise ei ole põhjalikumal süvenemisel veenvad. Iga õpetaja suhtumist karjäärimudelisse mõjutab tema isiklik kogemus. Ka minu karjäärimudelit toetavat seisukohta mõjutavad kaks kümnendit tööd koolis: nooremõpetaja, õpetaja, vanemõpetaja, meisterõpetaja ja nüüd taas õpetajana. Kõlab ju nagu muusikapala „Circle of Life“ „Lõvikuningast“, ainult taustal marsivad sebrade, elevantide ja antiloopide asemel muutuvad väärtused ja mudelid. Olen kogenud vanemõpetajaks atesteerimise positiivset mõju. Ja olen kogenud heitumust, et professionaalsus, panus ning kompetentsid ei loe midagi.

Ärme unusta õpilast

Üleriigilise karjäärimudeli keskmes on õpilaste huvid. Parim õpikeskkond on võimetekohast pingutust pakkuv mitmekesine õpiruum, mille loovad kutsemeisterlikud õpetajad, kes väärivad motiveerivaid töötingimusi. Karjäärimudel toetab, et ka mitmekümnendal tööaastal sooviks õpetaja õppida ja areneda, luua ja katsetada, teha koostööd, mõtestada õppimist ja õpetamist. Ning seda muidugi keskkonnas, milles ootused ja nõudmised on tasakaalus nende täitmiseks eraldatud ressurssidega.

“Olen kogenud vanemõpetajaks atesteerimise positiivset mõju. Nagu ka heitumust, et professionaalsus, panus ning kompetentsid ei loe midagi.

Veebruari lõpus ütles Eneli Kindsiko intervjuus Õpetajate Lehele: „Halva õpetaja efekt on kohutav. Kahju, mida ta aastakümnete vältel suures koolis teeb, on suur.“ Aga kui head õpetajat ei ole võtta, sest perspektiiv saada karjääriteekonna lõpuni ühetaolist miinimumtasu kogemusest, pädevusest, panusest ja tulemuslikkusest sõltumata ei ole motiveeriv? Karjäärimudel ühes alustava õpetaja konkurentsivõimelise töötasuga, sh tarvidusel ainevaldkonnas valitsevat tööturusituatsiooni arvestades, parandab õpilaste ligipääsu heale õpetamisele.

Piinlikkustunne töötasust rääkimisel ei vii edasi

Paljud õpetajad tunnevad töötasust kõneldes piinlikkust. Kas olmemured ja nendest valjult rääkimine ei riiva õpetajatöö sisulist pühadust? Inimesed on erinevad. Kui tegemist ei ole just võltsvagadusega või maise elu muredest kõrgemale kerkimisega, siis paraku on õpetajate järelkasvu kriisi soodustanud töötasu ja töötingimuste taandamine viiendajärguliseks teemaks õpetamise kui missiooni- ja misjonitöö järel. 

Üleriigilise karjäärimudeli selge sõnum on õpetaja kutsemeisterlikkuse väärtustamine. Karjäärimudeli kriitikud on seda nimetanud ka palgamudeliks: töötasu koefitsiendid on vanemõpetajal 1,1 ning meisterõpetajal 1,3. Peaaegu kõik maksab ning õpilaste õpitulemused, positiivne tagasiside ega õpetaja kõrge professionaalsus lähe arvesse pangast kodulaenu võtmisel, toidupoes ega kultuuriasutustes. Niisiis on oluline töötasu perspektiiv, mille karjäärimudel õpilaste arengut tõhusalt toetavatele õpetajatele loob. Seni oli ju kogemustega õpetajale pahatihti preemiaks võimalus teha rohkem tasustamata tööd, kusjuures suurema vastutusega.

Loovõpetaja vabamaks

Osa karjäärimudeli kriitikuid on püüdnud selgitada, et tööturul lepivad töötasus kokku koolijuht kui tööandja ning õpetaja kui töötaja. Enamasti räägivad seda need, kes ise iga päev õpetajana ei tööta: inimesed valdkondadest, kus pakkumine ja nõudlus toimivad, kvaliteet loeb ning võimalik on kõneleda turust. Mõistan koolijuhte, kes tunnevad, et neil pole ressurssi kehtestada motiveerivat karjääri- või palgamudelit, ning selle juurpõhjused võivad olla näiteks pidaja otsused ja nigel panus ning varasemad juhtimisvalikud. Minu kogemus kinnitab, et õpetaja töö tulemuslikkus, tagasiside tema tööle ja rahulolu sellega ning tõendatud pädevused võivad töötasu mõjutada, aga need võivad ka mitte midagi tähendada. Ei ole alust lasta end uinutada illusioonist, et palgaläbirääkimised on lahendus, mis universaalselt Eesti koolis töötaks või millele õpetaja loota saab.

“HTM-i koostatud juhendmaterjal andis õpetajatele põhjendamatut lootust.

Tulemuslikke palgaläbirääkimisi võivad takistada ka koolijuhi pelgus võtta vastutus ning tagasihoidlikud juhtimisoskused. Põhimõte maksta kõigile ühetaolist miinimumi võib osutada juhi võimetusele võtta vastutust oma juhtimisotsuste eest. Üleriigiline karjäärimudel annab õpetajale teatavat vabadust ning vähendab tõenäosust, et kutsemeisterliku õpetaja ainus võimalus oma töötingimusi parandada on vahetada töökohta. Ei tohi unustada, et õpetaja avaram ja sügavam panus jõuab ka tema õpilasteni ning nad võidavad sellest!

Ministeerium eksitas õpetajaid 

Üleriigilise karjäärimudeli rakendamine ei ole kulgenud tõrgeteta: algselt planeeritud 1. jaanuarist sai 1. märts. Veelgi probleemsemaks osutus aga haridus- ja teadusministeeriumi koostatud juhendmaterjal, mis andis õpetajatele põhjendamatult lootust. Esimeses avalikus juhendis oli väide: „Vanemõpetaja karjääriastme omistamise komisjon moodustatakse hiljemalt 1. septembriks 2026. Kui õpetaja esitab taotluse vanemõpetaja karjääriastme omistamiseks varem (nt kevadel 2026), siis tekib koolil või koolipidajal kohustus komisjon kokku kutsuda varem.“ Üheselt mõistetav. Paraku võeti see lause järgmistest juhenditest välja, millega kahjustati õpetajate huve ning eriti nende õpetajate õigustatud ootust, kes soovisid taotluse esitada ja oma pädevust tõendada juba kevadel. Iga viibinud kuu tähendab ka kõrgema, kompetentsidele vastava töötasu viibimist. 

Palusin õpetajatele eksliku lootuse andnud juhendmaterjalile õiguskantsleri hinnangut. Ülle Madise seisukoht oli: „Kui haridus- ja teadusministeerium annab juhendi, siis on arusaadav, et inimesed, keda see puudutab, usaldavad juhendis öeldut ega pea selles kahtlema. Ametiasutusel tuleb toimida kooskõlas hea halduse põhimõttega (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 14) ja seega tuleb hoiduda inimeste eksitamisest ka siis, kui antakse selgitusi või soovitusi. Kahju, et veebruari juhendis on loodud mulje, nagu tuleks komisjon moodustada ka enne 1. septembrit 2026, kuid praegu ei ole enam võimalik seda olematuks teha. Aprillikuus antud juhendis on viga parandatud.“

“Vanem- või meisterõpetaja kutse taotlemise protsess saab olla arendav refleksiooni- ja analüüsikogemuse teekond, mitte „eneseupitamine“.

Segadust süvendas seegi, et veel aprillis kuvas EHIS õpetajatele nende vana ametijärku, mitte kehtivat karjääriastet. Pöördusin selle küsimusega ka ministeeriumi poole ning sain HTM-i infotehnoloogiataristu osakonnalt vastuse, et „varem olid õpetajatel ametijärgud, mida kuvab EHIS-est Haridusportaali. /…/ Hetkel kehtib karjääriaste, aga neid andmeid hetkel veel Haridusportaali ei kuvata.“ HTM soovitas küsida karjääriastme kohta teavet tööandjalt. Kuuldused Eestist kui eesrindlikust digiriigist on tugevasti liialdatud …

Ootused kutseandjale

Karjäärimudeli alus on õpetajakutsete süsteem ning loodan, et sellest süsteemist osa saamine arendab õpetajaid mitmekülgselt ja pakub head emotsiooni. Lisaks pädevuste hindamise sisukusele on õigustatud ka ootus, et seda tehtaks mõistliku aja jooksul. Sel kevadel kujunes olukord, kus kolm kuud pärast dokumentide esitamise tähtaega (5. veebruaril) ei ole kõigil taotlejatel veel selge, kas nende kompetentside olemasolu leidis kinnitust või mitte. Inimlikult on mõistetav, et taotluste suurenenud arv on põhjustanud pik(em)a menetlusaja, kuid suurenenud huvi oli hõlpsasti prognoositav ning kutset andev organisatsioon pidi sellega arvestama. Loodetavasti vaadatakse sügisel 5. oktoobriks esitatud taotlused läbi ja langetatakse otsused enne 2027. aasta kolmekuningapäeva. Koolipidaja moodustatud vanemõpetaja karjääriastme komisjonil on õpetaja esitatud töö analüüsi hindamiseks ja vestluse läbiviimiseks ette nähtud kaks kuud. Ka HTM-i ametnike hinnangul on rohkem kui kolm kuud kestev protsess ebamõistlikult pikk.

Praegu kehtivad kutsestandardid on mõnevõrra kompaktsemad kui varasemad. Samas on näiteks meisterõpetajal vaja kehtiva standardi põhjal tõendada (!), et lisaks enda vaimse, füüsilise, sotsiaalse ja emotsionaalse heaolu eest hoolitsemisele toetab ta ka nendes aspektides kolleegi. Kõik märksõnad on sisuliselt olulised ja õppejuhi töös kui ka valdkonnajuhina olen arvestanud nende aspektidega, kuid eelnimetatu asjakohasel viisil tõendamine (!) on esialgu veidi harjumatu … Pidades silmas karjäärimudeli süsteemse rakendamisega kaasnevat koormuse kasvu ka kutseandjale võiks kaaluda, milliste kompetentside olemasolu on tarvilik selgelt materjalidega tõendada, milliste puhul piisab aga sisukast analüüsist.

Vanem- või meisterõpetaja kutse(tunnistuse) taotlemise protsess saab olla arendav refleksiooni- ja analüüsikogemuse teekond, mitte „eneseupitamine“ „jefreitorite troikale“ [need on tsitaadid, mille allikad on lugejale leitavad]. Kuidas see protsess kujuneb, sõltub nii taotlejast kui ka hindamiskomisjonist ja kutsekomisjonist. Heas usus!