• Elu näitab, et inimestel on kalduvus suhelda mitte ainult tehnoloogia abil, vaid ka tehnoloogiaga. Inimese ja vestlusroboti suhtluse üks peamisi riske on seotud asjaoluga, et kasutajad võivad selliseid agente tajuda inimlikena. Alljärgnevalt mõtisklengi pisut selle üle, milliseid katsumusi selline tehnoloogia inimlikustamine endaga kaasa võib tuua. 

Tehnoloogia inimlikustamine ei ole loomulikult uus nähtus. Õigupoolest on tehisaru antropomorfismi ehk tõika, et kasutajad kipuvad tehnoloogiale omistama inimlikke jooni, emotsioone ja kavatsusi, probleemiks peetud juba 1960. aastate keskpaigast. Sel ajal lõi MIT-i professor Joseph Weizenbaum maailma esimese juturoboti nimega Eliza, kes oma sisendis pidi peegeldama tüüpilist terapeudi-kliendi interaktsiooni. Räägitakse, et kui Weizenbaum palus enda sekretäril selle ChatGPT ja Copiloti eellasega suhelda, tundus interaktsioon juturobotiga sekretärile niivõrd isiklik, et ta oli palunud professoril ruumist lahkuda ja talle vestluseks privaatsust anda. Weizenbaum mõistis juba toona, et arvuti-inimese kommunikatsioonis võib peituda salakaval probleem, mis võib hakata kujundama inimeste arusaama inimlikust suhtlemisest, autentsusest ning kommunikatsioonist laiemalt. 

Hirmud ei olnud alusetud

Praeguseks, mil kogu maailma on tabanud järjekordne tehisarukevad ehk periood, mil tehisaru arendamisse panustatakse ohtralt nii raha, inimtööjõudu kui poliitilist tahet, teame kahjuks juba liigagi hästi, et Weizenbaumi hirm ei olnud alusetu. Juturobotid, aga ka digitaalsed assistendid ja eri tüüpi sotsiaalsed robotid või sünteetiliste kaaslaste loomist võimaldavad platvormid (nt Character AI, Replika) tõepoolest soodustavad antropomorfismi (Darling, 2017), sest tehisintellekt suudab üsna edukalt simuleerida inimese väljendust, sealhulgas empaatiat. 

“Suurtel keelemudelitel puudub igasugune arusaam loodud sisu tähendusest.

Tegelikkuses tehisaru loodud sisul inimese väljendustele omast emotsionaalset kaalu muidugi pole, sest nagu on väitnud Emily M. Bender ja Alex Hanna (2025) pole need rakendused reaalsuses muud kui stohhastilised papagoid. Teisisõnu pole suured keelemudelid muud kui süsteemid, mis suudavad küll kiiresti ja ulatuslikest treeningandmetest leitud tõenäosuslikule teabele tuginedes pealtnäha arukalt kokku traageldada keelevormide järgnevust, kuid millel puudub sellegipoolest igasugune arusaam loodud sisu tähendusest. 

Empiirilistest uuringutest nähtub, et just lapsed on eriti varmad otsima vestlustest tehisintellektiga inimlikke sotsiaalemotsionaalseid jooni (Garg ja Sengupta, 2020). Samas puudub neil täiskasvanutega võrreldes oskus eristada inimestega peetavaid vestlusi vestlustest tehisintellektiga (Gabriel jt 2024). Reaalse ja sünteetilise suhtluse vahelise piiri hägustumisest annavad tunnistust kas või rahvusvahelises meedias kajastust leidnud elulised juhtumid, mis on päädinud kasutajate jaoks ohtlike olukordadega või viinud suisa traagiliste tagajärgedeni. Teenusepakkujate suutmatus ja sageli ka tahtmatus enda problemaatiliste disainilahenduste eest vastutust võtta, on aga viinud arvukate kohtukaasusteni, millest enamik alles ootab lahendust. 

Tehisaru on alati olemas, alati kõigega nõus

Inimlikult on võimalik väga hästi aru saada, miks tehisaru rakendused on lühikese ajaga muutunud nii populaarseks. Erinevalt inimestest ei väsi sünteetiline kaaslane kunagi. Ta on alati olemas, alati käepärast, valmis ära kuulama ja reageerima, pakkuma informatsiooni, meelelahutust või julgustama, õpetama, genereerima ideid, tegema ettepanekuid. 

Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi teadlaste korraldatud representatiivsest küsitlusuuringust selgus, et 2025 aasta kevadel kasutas 68% uuringus osalenud 9–16-aastastest Eesti kooliõpilastest (N = 2475) mõnda tehisaru rakendust (Siibak, Kalmus, Kikerpill, 2026). Seejuures tuleb lisada, et 15–16-aastaste hulgas oli selliste rakenduste kasutajaid juba 83%. 

“Noored sõltuvad tehisaru rakendustest üha enam. Nad tuginevad neile otsuste tegemisel ja otsivad neilt toetust.

Intervjuudest tehisaru rakendusi kasutatavate 13–17-aastaste Eesti noortega (Siibak, Kalmus, Kikerpill, 2026) nähtus, et noored peavad tehisaru siiski pigem tööriistaks või abivahendiks, mitte tingimata sõbraks, mentoriks või muul moel isikustatud lahenduseks. Samas ei andnud intervjuudes kuuldu veel põhjust järeldada, et Eesti noorte tehisarualane kirjaoskus on niivõrd hea, et nemad tehisarule inimlikke jooni omistama ei hakka. Enamik Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi teadlaste läbi viidud uuringus osalenud noortest (N = 16) küll kinnitas ja mõistis, et tehisarul puuduvad tunded ja mälu ning et suhtlemine tehisaruga erineb suhtlusest teise inimesega. Intervjuudest ilmnes aga ka, et teatud kontekstis võivad noored oma teadmised unustada ning käituda ikkagi nii, nagu oleksid tehisarul inimlikud uskumused, kavatsused, emotsioonid ja empaatia. Ehk noorte interaktsioonid võivad kergelt peita endas ka valeuskumuste jada: abstraktses situatsioonis öeldakse üht, kuid praktikas reageeritakse ja tegutsetakse nii, nagu võiks ka tehisaru olla eneseteadlik. 

Noored sõltuvad üha enam

Õigupoolest näitavad nii Eesti (Siibak, Kalmus, Kikerpill, 2026) kui rahvusvahelised (Brandtzaeg, Følstad & Skjuve, 2025) empiirilised uuringud, et noored sõltuvad tehisaru rakendustest üha enam. Nad tuginevad neile otsuste tegemisel ja otsivad neilt toetust. Meie intervjuudest Eesti noortega ilmnes, et tehisaru ei ole neile vaid tööriist, millega tüütud ja aeganõudvad koolitööd valmis teha, kuigi jah, see on seni noorte jaoks peamine põhjus rakendusi kasutada – 62% küsitlusuuringus osalenud noortest kinnitas, et kasutab tehisaru just aja kokkuhoidmiseks, ning 59% selleks, et asju lihtsamaks teha (Siibak, Kalmus, Kikerpill, 2026). Pigem näitasid meie intervjuud noortega, et tehisaru rakendused pakkusid neile igakülgset infot, mida varem oli saadud õpikutest, guugeldades või õpetajalt. Nii kirjeldati, kuidas tehisaru poole pöördutakse selleks, et teada saada, „kui palju kaalub jaanalinnumuna“, „mitu kortermaja leidub Eestis“ või kes on Taylor Swifti elukaaslane. 

Tehisabimeest kasutati aktiivselt ka hetkedel, mil on vaja saada instrumentaalset tuge, näiteks ideid, mida valmistada hommikusöögiks, või nõu, kuidas panna enda ripsmekarvad kiiremini kasvama. Osa intervjueeritud noorte jaoks oli tehisarust saanud arsti aseaine, kellele kurdeti oma sümptomeid ja kellelt paluti diagnoose. Või siis personaaltreener, kes soovitas, milliseid lihasgruppe ja milliste harjutuste toel tuleks treenida. Seevastu mõne intervjueeritava jaoks oli tehisaru rakendusest saanud keskkond, kust saada tuge – koht, kust küsida nõu suhteprobleemide lahendamiseks või keeruliste suhtlussituatsioonide läbimängimiseks, aga ka vestluspartner, kellelt saada konstruktiivset tagasisidet nii enda kirjutatud raamatuarvustustele kui lühijuttudele. 

“Erinevalt lihast ja luust inimesest ei väsi tehisaru oma vestluspartnerist kunagi, vaid on igal hetkel valmis tuge pakkuma.

Lisaks teadsid intervjueeritavad rääkida lugusid enda ea- või klassikaaslastest, kelle jaoks tehisaru rakendused olid kujunenud oluliseks emotsionaalse toe saamise keskkonnaks. Nende jaoks olid tehisaru rakendustest saanud sõbrad, tihtipeale ka romantilised partnerid, kellega jagada enda sisemaailma. Noored tunnistasid murelikult, et sellised sõbrad võisid jääda tundideks tehisaruga lobisema, ilma et lihast ja luust sõbrad meeldegi tuleks. 

Tekib suhtesõltuvus

Sellised näited illustreerivad ilmekalt, et tehisaru rakendused võivad pakkuda noortele eri sorti tuge. Tuge, mida varem paluti ja mindi küsima enda vanematelt, sõpradelt, õpetajatelt. Selline areng näitab, et oleme sisenenud tehisaru individualismi ajastusse (Brandtzaeg. Følstad ja Skjuve, 2025), ehk ajastusse, kus inimesed loovad suhtesõltuvusi mitte ainuüksi inimeste, vaid ka sotsiaalselt reageerivate tehisaru agentidega. 

Selline sõltuvus on kerge tekkima, sest erinevalt lihast ja luust inimesest ei väsi tehisaru oma vestluspartnerist kunagi, ei tõmbu eemale, vaid on igal hetkel valmis oma tuge pakkuma. See on ka põhjus, mis aitab selgitada leidu, et sünteetiliste kaaslastega suhtlemine võib oluliselt vähendada üksindustunnet (Drouin jt, 2022) ja tuua kaasa positiivseid emotsioone (Folk, Yu, Dunn, 2024). Sellegipoolest on oluline nentida, et tegelikkuses väheneb üksildustunne siiski ajutiselt ning inimkontaktidega võrreldes ei suuda regulaarne suhtlus tehisaru rakendustega vähendada üksildust pikemas perspektiivis – sealjuures pikk perspektiiv on kaks nädalat (Li, Folk, Singh, Ungar ja Dunn, 2026). 

“Tehisaru inimlikustamine võib kaasa tuua noorema põlvkonna võõrandumise ühiskonnast ja inimlikust suhtlemisest.

On leitud, et antropomorfism aitab suurendada kasutajate usaldust tehisaru vastu, muutes sellised rakendused seeläbi veel populaarsemaks. Samas võib antropomorfism tekitada väärarusaamu tehisintellekti võimete kohta. Kui õpilane usub, et tehisaru mõistab teda inimlikul viisil, võib ta hakata rakendusele kriitikavabalt toetuma, selle väljundeid kontrollimata aktsepteerima või looma kiindumussuhteid, mis kujundavad ümber õpetajate ja eakaaslaste ootusi. Uuringutest nähtub, et see risk võib avalduda just nooremate õpilaste puhul (Alasgarov ja Rzayev, 2025). 

Noored võõranduvad

Kuna ka avalikes diskussioonides, sh meedias räägitakse tehisintellektist sageli antropomorfiseeritult, võib noortes süveneda tunne, et tehisintellekti rakendused on eneseteadlikud. Selline tehisaru inimlikustamine võib lõpuks kaasa tuua noorema põlvkonna liikmete kasvava võõrandumise ühiskonnast ja inimlikust suhtlemisest. Seda muret jagasid meie noored intervjueeritavad. Seega on praegu viimane aeg, et mõelda, kuidas tehisaru inimlikustamisest tingitud võimalikke riske maandada.