• Kui ühiskond paneb koolile kohustuse vastutada laste turvalisuse eest, peab ta andma koolile selleks ka vahendid.

Hiljuti meedias tähelepanu saanud koolitöötajate korraldatud sekkumisena toimunud õpilaste koolikottide kontroll tõi päevakorrale koolide piiratud võimaluse ennetada ohtlike ainete kooli toomist ja tõstatas koolide turvalisuse ja koolipersonali õiguste küsimuse. Me oleme loonud haridussüsteemi, kus on koos väga mitmesuguste sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskustega noored, teiste hulgas käitumisraskustega õpilased ja järgmisest aastast ka kõik need, kes on koolisüsteemis kohustuslikus korras kuni 18. eluaastani.

Usun, et lapsevanemad oleksid tööl või kodus rahulikuma südamega, kui nad teaksid, et kool on turvaline koht, kus töötavad pedagoogid, tugispetsialistid ja koolijuhid, kellele on antud volitus probleeme ennetada ja vajadusel sekkuda. On oluline, et koolis ei ohustaks lapsi ohtlikud ained ega esemed.

Narkosurmasid on üha rohkem

Olin selle sajandi algusaastatel seotud koolidele mõeldud narkoennetuse projektiga, mille käigus valmistati ette kohtumised koolides ja dokumentaalfilmid „Nime poolest võitja“ ja „Viktoria võitlus“ (mõlemad 2001, autor Priit Vehm). Ennetamise eesmärgil rääkis dokumentaalfilmide peategelane Viktoria õpilastele kahekümnes koolis oma traagilise loo: narkomaaniks kujunemisest juba teismelisena, võõrutusravist ja igapäevasest võitlusest. Narkomaania on sõltuvushaigus, igapäevase doosi ostmiseks on tarvis väga palju raha, sageli ei jää noorel muud üle kui rikkuda seadust. 

“Vajadusel võiks koolis teha pistelist kontrolli nagu poes, aga pisteliselt kõikidele.

Endiselt on Eesti koolides lapsi, kes tarvitavad lisaks nikotiinile kanepit või süstivad ja paraku on jätkuvalt neid, kes üledoosi tõttu surevad. Kahjuks on noori, kes hakkavad narkootilisi aineid tarvitama juba alaealisena, nagu selgus narkosurmade analüüsist (TÜ, justiits- ja digiministeerium, 2025). Noorim üledoosi ohver oli 2022. aasta andmetel 15-aastane. Vanusegrupis 17−20 eluaastat oli narkosurmasid aasta jooksul murettekitavalt palju. Narkosurmade arv ei ole TAI andmetel viimastel aastatel langenud, vaid on hüppeliselt kasvanud. 

Kui ühiskond paneb koolile kohustuse lapsi õpetada ja kasvatada ning annab neile vastutuse laste turvalisuse eest, peab ta andma ka mõistlikud vahendid selle vastutuse kandmiseks. Kaasav haridus tähendab, et püüame luua kõikidele võimalikult võrdsed tingimused, aga ka seda, et klassis võib olla nii endale kui ka teistele ohtlikult käituvaid lapsi ja noori.

Haridusasutustes turvalisuse tagamise teema muutub veelgi olulisemaks seoses kohustusliku õpiaja pikendamisega. Vajadusel võiks teha pistelist kontrolli nagu poes, aga pisteliselt kõikidele. Noortele oleks see arusaadavam ja vähem traumeeriv, kui vaid mõne kahtlusaluse noore kontrollimine.

Kõigeks pole lapsevanemate luba vaja

Meedias on olnud jutuks, et õpetaja või tugispetsialist peab igast õpilase koolikoti kontrollist lapsevanematele teatama. Hindan õpetajate ja tugispetsialistide suhtlust lapsevanematega kõrgelt, kuid leian, et kõigest, mis koolis toimub, ei pea vanematele raporteerima, sest peresid ja vanemate reaktsioone on väga erinevaid. Pistelise kontrolli jaoks ei peaks olema vaja lapsevanemate luba, kui see on kirjas kooli kodukorras. Oluline on kuulata ära koolide mure ja kogemus ning kaaluda seaduse ülevaatamist, et hoida ära tõsiseid ja mõnikord pöördumatuid probleeme. 

“Kõigest, mis koolis toimub, ei pea vanematele raporteerima, sest peresid ja vanemate reaktsioone on väga erinevaid.

Me peaks usaldama pedagoogi kui spetsialisti. Kui õpetajale ja sotsiaalpedagoogile on antud kasvatajana vaid pehmed ülesanded, nagu kuulamine, selgitamine, dialoogi pidamine, nõustamine, aga pole lubatud vajadusel sekkuda, ennetada ega kontrollida, siis on kasvatajarolli tervikust oluline osa puudu. Koolis ei tohi olla ohtlikke aineid ega esemeid ja on väga oluline, et ohu või mure tekkimisel suhtleksid õpetajad nii laste kui ka vanematega. Mõnes olukorras on vaja rakendada heasoovlikku kontrolli ja sekkuda.

Narkomaanil ei ole kindlat äratuntavat profiili. Mitmete tegurite koosmõjul tekib küll suurem narkootikumide tarvitamiseks risk – näiteks kui noorel on samal ajal vaimse tervise probleemid, ebastabiilne pere- ja sotsiaalne keskkond, narkootikume tarvitavad sõbrad ja ta saab narkootikume kergesti kätte. Nagu osutab ka ülal viidatud narkosurmade analüüs, suurendab mitme riskiteguri koosesinemine tõenäosust, et inimene hakkab uimasteid tarvitama ja jääb neist sõltuvaks.

Samas analüüsis rõhutas ekspert Katri Abel-Ollo, et riskigruppi kuulujaid tabada ning abi- ja tugiteenustele suunata võib olla raske, sest kõrge riskiga isikud ei paista õigussüsteemist süütegude profiili alusel silma. Uuringu huvitav leid oli, et narkomaania tõttu surnud ei olnud karistusseadustiku sõelale jäänud. Eksperdid rõhutavad, et tegemist on väga raskesti tabatava grupiga, keda on abi ja tugiteenuste juurde keeruline suunata.

Kasvatamiseks on vaja, et pedagoogil ja sotsiaalpedagoogil kui kasvatajal oleksid vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud, et toetada õpilase autonoomiat, kompetentsustunnet ning luua õpilastega usaldusväärne ja üksteist austav suhe. Tiiu Kuurme kirjutas oma tänavu ilmunud raamatus „Kasvatuse põhjenduseks. Eesti mõttepärand“, et kasvatus vaatab lapse arengule tervikuna, lähtudes tervikpildist, praegusest ajast ja tulevikust. Kasvatuseesmärgid sisaldavad väärtuselist ja eetilist mõõdet, kuivõrd kasvataja kannab endas teadmist heast ja halvast, sündsast ja sündsusetust. Kasvatuses kohtuvad ja pingestuvad individuaalne ja sotsiaalne.

“Sageli vajavad piire lapsed, kes neid teadlikult kompavad.

Kasvatajaroll vajab jõustamist

Me peaksime ühiskonnana aktsepteerima seda, et lapsevanematena jagame õpetaja ja tugispetsialistidega kasvatajarolli. Tugispetsialist vajab piisavalt usaldust, mõjutus- ja sekkumismeetodeid. Õpetajad ja sotsiaalpedagoogid peaksid saama teha koolis ennetustööd, vajadusel vaadata õpilaste koolikottidesse ja ka taskutesse. Jah, see võib olla õpilastele ebamugav ja on väike oht, et sellega võib kaasneda täiskasvanu võimu kuritarvitamine. Seepärast on oluline need juhtumid fikseerida ja kaasata juhtkond või ennetuste läbiviimise eest vastutav kolleeg.

Usaldus ja hoolimine on kasvatamisel keskse tähtsusega, aga see ei tähenda piiride puudumist. Paraku vajavad sageli piire just need lapsed, kes neid teadlikult kombivad või kellel on piire aktsepteerida väga raske. Turvalise keskkonna loomiseks on vaja, et sekkumine ja ennetus oleksid koolis läbimõeldud ja dokumenteeritud ning lapsed kursis ootuste ja reeglitega. Õpetajad ja sotsiaalpedagoogid vajavad ühiskonna toetust ning mõistlikke ennetus- ja sekkumisvõimalusi.