• 20. mail avaldati järjekordse Eurostudenti uuringu Eesti raport, mis tugineb siin mullu tehtud küsitlusele. Selles antakse ülevaade üliõpilaskonnast ja juhitakse tähelepanu probleemidele, mis avalikkuse ja riigi sekkumist nõuavad.
• Muu hulgas tuuakse välja ebavõrdsed võimalused kõrghariduse omandamiseks, tudengite toimetulekuraskused ning vajadus tegeleda erivajadusega tudengite probleemidega.

Eurostudent on 2000. aastast läbiviidav rahvusvaheline üliõpilaste küsitlusuuring, mis pakub üksikasjalikke andmeid üliõpilaste demograafilise ja sotsiaalse tausta, elu- ja õppetingimuste ning tervise kohta. Praegu käib uuringu üheksas laine, mille käigus kogutakse andmeid 26 riigist. Tulemuste rahvusvahelist kokkuvõtet on oodata aasta pärast.

Eesti on Eurostudenti uuringus osalenud 2005. aastast peale, tellija on siin traditsiooniliselt olnud haridus- ja teadusministeerium ning läbiviija nõukoda Praxis. Üheksandasse lainesse olid kaasatud kõik Eesti kõrgkoolid peale kaitseväe akadeemia. Kutse uuringus osalemiseks saadeti kõigile neis 2024/2025. kevadsemestril õppinud üliõpilastele (v.a doktorandid), kellest vastas 4316 ehk 13%. Olulisimaid tulemusi esitletakse 42-leheküljelises raportis, mis on veebist tasuta allalaaditav (vt tinyurl.com/392ap3mp). Selle autorid on Praxise analüütikud Sandra Haugas, Tali Kletter ja Elisabeth Kendrali.

Koondpilt üliõpilaskonnast

Raportist selgub, et 46% küsitlusele vastanud üliõpilastest õppis bakalaureuseõppes, 21% rakenduskõrgharidusõppes ja 26% magistrantuuris. Ülejäänud 7% moodustasid integreeritud õppe üliõpilased. Silma torkab, et rakenduskõrgkoolides õppijad on ülikoolide omadest keskeltläbi vanemad ning nende seas on rohkem esimese põlvkonna ja venekeelseid üliõpilasi.

“Aastatel 2022–2025 kasvasid tudengite tulud 12%, tarbijahinnaindeks aga 20%.

Üliõpilaskond pole võrreldes varasemate Eurostudenti küsitlustega kuigivõrd muutunud. Tallinna ülikooli töö- ja haridussotsioloogia professor Kadri Täht leiab, et avanev pilt ei anna põhjust rõõmustada: „Kõrghariduse ligipääsetavus ja õpingutes püsimine Eestis ei ole ainult akadeemilise võimekuse küsimus. Raportist joonistub selgelt välja, et seda, kui lihtne või keeruline on kõrgharidust omandada, mõjutab oluliselt üliõpilaste sotsiaalmajanduslik taust, tervis, keel ja perekondlik olukord.“

Muu hulgas selgub, et endiselt on alaesindatud venekeelse põhikooli lõpetanud (10%, kogurahvastikus 18–21%) ning üleesindatud haritumate vanemate lapsed. Kõigist 35–64-aastastest Eesti elanikest on kõrgharidusega nimelt 45%, üliõpilaste vanematest aga 62%. „See viitab, et kõrgharidus ei tasanda ühiskondlikke erinevusi nii palju, kui võiksime loota, vaid võib neid osaliselt ka taastoota,“ kommenteerib professor Täht.

Tudengite seas olid kerges ülekaalus naised (62%). Üle poole tudengeist olid küsitluse tulemuste kohaselt 20–24-aastased, koguni 28% aga 30-aastased või vanemad. Riiklike registrite andmed erinevad mõnevõrra Eurostudenti omadest; näiteks 20–24-aastaseid tudengeid oli Haridussilma järgi mullu vaid 43,5%. Sandra Haugas kinnitas Õpetajate Lehele, et selle vanusegrupi esindajad olid küsitlusele vastanute seas nähtavasti üleesindatud. „Kuigi me kaalusime andmeid, kaaluti [rahvusvahelise] Eurostudenti metoodika kohaselt neid teistsuguste vanusegruppide kaupa, mistõttu ei silunud see üleesindatud vanusegruppi piisavalt,“ selgitas ta.

Toimetulekuraskuste püsimine

„Uuringu tulemused näitavad selgelt, et üliõpilaste majanduslik toimetulek ei ole piisavalt tagatud, eriti olukorras, kus elu on läinud kallimaks,“ viitab professor Täht veel ühele arutelu väärivale teemale. Raportist selgub nimelt, et tervelt veerand üliõpilastest on enda sõnul tõsistes rahalistes raskustes. Keskmisest enam on selliseid erivajadustega, ent ka 25–29-aastaste tudengite, põhihariduse vene keeles omandanute, rakenduskõrgkoolis õppijate ning esimese põlvkonna üliõpilaste seas. Tõsi, sooja elamispinda, korralikku toitu ja hädavajalikke sõidukulusid saavad endale lubada peaaegu kõik tudengid. Ent kümnendik vastanuist tunnistas raskusi ravikulude (näiteks teraapia ja ravimite) ning õppevahendite (näiteks sülearvuti ja raamatute) kinnimaksmisel, 17% ei saa endale lubada tasulises vaba aja tegevuses osalemist ning 30% kulunud mööbli väljavahetamist.

“Töötamine on paljude tudengite jaoks vältimatu toimetulekustrateegia.

Üliõpilaste keskmised väljaminekud olid 1249, sissetulekud aga 1204 eurot kuus. Seejuures on elatustase märgatavalt langenud. 2022.–2025. aastani kasvasid tudengite tulud nimelt 12%, tarbijahinnaindeks suurenes ent 20% ning Eesti keskmine palk 28%. Üliõpilaste sissetuleku struktuurist moodustab suurima osa (64%) töötasu, lähedaste toetuse osakaal on keskmiselt vaid 15%. Vajaduspõhist õppetoetust sai 26% ja õppelaenu võttis 4% küsitletuist.

Viiendik üliõpilastest elab koos oma vanematega; neil esines toimetulekuraskusi keskmisest vähem.

Rohkem peavad ots otsaga toimetulemiseks pingutama aga lapsevanemad. Neid oli ülikoolide üliõpilastest 19%, rakenduskõrgkoolide omadest aga 28%.

Tööle häda sunnil

Töötavate tudengite osakaal on 2022. aasta küsitlusega võrreldes vähenenud 70%-lt 62%-le. Samas on nende üliõpilaste osakaal, kes töötamata endale kõrghariduse omandamist lubada ei saaks, tõusnud 43%-lt 51%-le. „See tähendab, et töötamine ei ole paljude jaoks valikuline enesearendus, vaid vältimatu toimetulekustrateegia,“ nendib Täht.

Peamiselt käiakse tööl elamiskulude katmiseks (81%), selliste asjade hankimiseks, mida muidu endale lubada ei saaks (80%) ning töökogemuse omandamiseks (64%). Mida vanem tudeng on, seda tõenäolisemalt ta tööl käib. Alla 19-aastaste seas on töötavate tudengite osakaal 37%, üle 30-aastaste seas aga 83%. Just vanemate tudengite hulgas on muide ka keskmisest rohkem neid, kelle kinnitusel on neil vaja tööl käia õpingute jätkamiseks.

Tervelt kolmandik töötavaist tudengeist märkis enam kui 20-tunnilist töökoormust nädalas. Õppimisele kulutavad sellised tudengid nädalas keskmiselt 31 tundi ehk neli tundi vähem kui tudengid, kes tööl ei käi. „See võib paratamatult mõjutada õpingute kvaliteeti ja lõpetamisvõimalusi, mis tähendab taas kord ebavõrdsuste kuhjumise riski,“ kommenteerib Kadri Täht.

Erivajadused nõuavad tähelepanu

Kolmandaks juhib professor Täht tähelepanu tudengite terviseteemadele, millest seni avalikult vähe juttu on tehtud. Küsitlusest selgus nimelt, et erivajadusega või tavapäraseid tegevusi piiravate terviseprobleemidega inimesed on üliõpilaste seas üleesindatud (27% vs. 14% kogurahvastikus) ning tervelt 36% neist tajub tõsiseid majandusraskusi. Vaid viiendik erivajadustega tudengeist hindab seejuures riigi, kohaliku omavalitsuse ja kõrgkooli tuge piisavaks. Veelgi madalam oli see näitaja kuni 19-aastaste (12%) ja rakenduskõrgkoolides õppivate (15%) erivajadusega tudengite puhul. „See ei ole enam kitsalt üliõpilasnõustamise teema, vaid kõrghariduse kvaliteedi, jätkusuutlikkuse ning võrdsete võimaluste küsimus,“ leiab Täht.

“Kõrgharidus võib ühiskondlikke erinevusi taastoota.

Vaimse tervise häireid on endal tuvastanud 21% kõigist tudengeist, kusjuures see näitaja on viimase kümnendi jooksul seitsmekordistunud. See võib tuleneda asjaolust, et neist probleemidest on hakatud avalikkuses rohkem juttu tegema. Vähenenud on stressi- ja ärevushäire, pea kahekordistunud aga aktiivsus- ja tähelepanuhäire osakaal. Venekeelse põhikooli lõpetanute seas oli huvitaval kombel endal vaimse tervise probleeme täheldanud tudengeid vaid 15%. See võib autorite meelest viidata kultuurilistele erinevustele, ent tuleneda ka asjaolust, et vaimse tervise probleemidega vene noortel on raske kõrgkooli jõuda.

Probleemide lahendamise võimalused

Poliitikasoovitustes propageerivad autorid rahvusvähemustesse kuuluvate ja madalama haridustasemega sisseastujate toetamist, tudengitele pakutava individuaalse toe suurendamist ning karjäärinõustamise süsteemi täiustamist üldhariduses. Ka erivajadustega ja vaimse tervise probleemidega tudengite toetamisele tuleb nende hinnangul senisest suuremat tähelepanu pöörata.

Üliõpilaste majandusliku toimetuleku parandamiseks soovitatakse viia ellu praegu menetlemisel olev õppelaenu reform, täiustada õppetoetussüsteemi, pakkuda paindlikke õppekorralduse lahendusi ja soodustada erialaga seotud töötamist. Eriti tuleks analüütikute hinnangul pöörata tähelepanu suure koormusega töötavate, vanematest eraldi elavate ja lapsevanematest tudengite toetamisele.

Kadri Täht on raporti autorite soovitustega üldjoontes päri. Muu hulgas on talle meeltmööda ettepanekud muuta õppekorraldus paindlikumaks ning tugevdada kõrgkoolide tugisüsteeme. Ent ta rõhutab ühtlasi, et probleemide lahendamist ei tohiks veeretada õppeasutuste õlgadele. „Kui üliõpilaste töötamine tuleneb suures osas majanduslikust vajadusest, siis ei piisa üksnes paindlikumast õppekorraldusest. Vaja on ka tugevamat riiklikku õppetoetuste süsteemi,“ rõhutab professor. „Paindlikkus aitab õpinguid ja muud elu ühitada. Kuid see, et üliõpilane peabki kõrgharidust omandama suure töökoormuse, stressi, rahasurve ja ebapiisava toe tingimustes, ei tohiks muutuda vaikivaks eelduseks.“

Kõige olulisem on tema meelest vajaduspõhise õppetoetuse määrade tõstmine. Samuti tuleks tagada, et raha jõuaks nendeni, kelle šansid ülikooli jõuda on juba iseenesest väiksemad ning kel on siis ka lõpetamiseni jõuda keerulisem.