• „Euroopa logopeedidel on palju ühiseid muresid,“ lausub Tallinna Kiikhobu ja Pallipõnni lasteaia logopeed Helje Möller. Tema eestvedamisel korraldas Eesti logopeedide ühing 22. ja 23. mail Tallinnas Euroopa logopeedide assotsiatsiooni (ESLA) aasta tähtsündmuse – üldkogu. Intervjuus Õpetajate Lehele andis ESLA juhatuse liige Helje Möller seal toimunud aruteludest ülevaate.

Millised küsimused seisavad praegu Euroopa riikide logopeedide ees? Kas Eesti logopeedid pistavad rinda samade probleemidega mis nende kolleegid mujal?

ESLA ühendab küll sama eriala inimesi, kuid sõltuvalt traditsioonidest ja oludest on pilt üsna kirju. Ühised mured on siiski logopeedilise teraapia kehv kättesaadavus, vähene innovatsioon ja teenuse kvaliteedi kõikuv tase ning ebavõrdne ligipääs teraapiale, sõltumata diagnoosist.

Pean tunnistama, et ühiseid tulipunkte on palju. Nii Eestis kui ka mujal muudab logopeedilise teenuse halvasti kättesaadavaks eelkõige logopeedide vähesus. Probleemiks on ka keskustest eemal elavad inimesed, etnilised grupid, aga samuti asjaolu, et kindlustus tasub teenuse eest vaid mõne diagnoosi puhul.

Seda viimast on meil seni mõistetud vähem, kuna Eesti laps peab saama tuge diagnoosist sõltumata ja siis, kui ta seda vajab. Küsimus on vaid selles, kas tugi tuleb haridus- või tervishoiusüsteemist. Küll aga ei maksa tervisekassa tervishoiusüsteemis üksiku hääliku hääldamispuude ega lugemis- ja kirjutamisraskuse teraapia eest. Maailmas on näiteid, kus vajaliku diagnoosi kriteeriumitele mitte vastamine võib jätta vajalikust abist ilma. Näiteks spetsiifiline keelepuue alaalia, mis oli Eestiski haridussüsteemis aastakümneid kasutusel ja on senini mõningal määral kasutatav diagnoos. Kuna diagnoosi kriteeriumid olid väga ranged, jäid paljud lapsed teraapiata – eriti juhul, kui keeleraskustega kaasnesid näiteks tähelepanu-, aktiivsus- või autismispektri häired. Sellised riigid olid näiteks Inglismaa, Iirimaa, USA. Lahendusena võeti rahvusvahelise töögrupi töö tulemusel kasutusele uus katusdiagnoos – arenguline keelepuue (AKP). See tähendab raskusi keele mõistmisel ja/või kasutamisel, mille puhul eespool on nimetatud kaasuvad probleemid juba diagnostilistesse kriteeriumitesse sisse kirjutatud. Nagu näha, on rahvusvaheliselt võimalik ka ühistele muredele lahendust leida.

Kogu maailmas rändavad inimesed ringi ja nii on ühiseks teemaks muutunud mitmekeelsus. Mitmekeelseid inimesi tuleb üha juurde. Sellest tuleneb põletav vajadus sobivate hindamisvahendite järele, kuna testid, mis sobivad ainult ühte keelt kasutavate inimeste hindamiseks, ei tee sama tööd ära iga päev kahte ja enamat keelt rääkivate lastega. Põnev on jälgida, et kuigi teema on näiliselt sama, siis taust ja probleemid erinevad riigiti suuresti. Õnneks ei soovitata tänapäeval perel teisest keelest loobuda, kui lapsel on mõni keele või kõnega seotud häire või õpiraskused. On saadud aru, et iga keel on väärtus ja mitme keele korraga omandamine on aju arengule pigem kasulik. Räägitakse ka kultuuriliselt vastutustundlikust teraapiast, mis arvestab ja austab lapse kodust kultuuri.

Väga suurt tähelepanu pööratakse kogu Euroopas ja ka maailmas logopeediteenuse kvaliteedile. Et kõik, mida logopeed teeks, oleks tänapäevane, põhjendatud ja teaduspõhine. Selle nimel korraldatakse konverentse, ühiseid seminare, töögruppe. Viimane suurem logopeediale pühendatud kongress toimus aprillis Riias, praegu valmistutakse Euroopa logopeedide kongressiks Portugalis. 

Oleme väga uhked, et Tartu ülikoolis õpib praegu doktorantuuris rohkem logopeediatudengeid kui kunagi varem. 

Üle kogu maailma on raske hoida logopeede tööturul, ühised mured on suur töökoormus ja läbipõlemine. Rõõmu valmistab, et eriala on eriti viimastel aastatel väga populaarseks muutunud järjest enam noori soovib logopeediks saada. Teisest nurgast on selle taga aga mure – nähakse, et abi vajavaid lapsi on üha rohkem. Kuid suur tung näitab ka seda, et eriala on muutunud nähtavaks, noored leiavad selle üles. Eriti teeb rõõmu, kui näen, kui kõrgel tasemel ja mitmekesine Eestis logopeedide väljaõpe on. Nagu valdavas osas maailmas, on ka Eestis ainult üks eriala – logopeed. Ei spetsialiseeruta eraldi haridus- või tervishoiusüsteemi jaoks. Lasteaias ja koolis töötav logopeed peab suutma pakkuda kvaliteetset teraapiat kõigile selles haridusasutuses käivatele lastele. 

Millist rolli etendab tehisintellekt?

Oluline märksõna on innovatsioon. Logopeedidel tuleb ajaga kaasas käia ja mõista nii tehnoloogia kui ka tehisintellekti kasulikkust, aga pidada meeles ka ohte. Seetõttu on selle aasta teemaks kuulutatud „Tehisintellekti abil logopeedia tuleviku kujundamine“. 

“Lootust, et tehisintellekt võiks asendada logopeedi, kindlasti ei ole.

Ühest küljest ärgitatakse TI-d kasutama. Tehisintellekt on tööriist, mis lihtsustab logopeedi elu mitmeti: aitab luua töövahendeid, õppemänge, koostada tegevusplaane, kokkuvõtteid, suhtlusvahendeid. On võimalik salvestada lapse kõnet ja lasta tal seejärel hinnata tehtud vigu. Praegu on kasutusel kõnesüntesaatorid ja kommunikaatorid, mis reageerivad silma liigutusele või genereerivad pärast pildile vajutamist grammatiliselt õige lause. Kuid iga logopeed peab meeles pidama, et tegemist on siiski vaid tööriistaga, millest on kasu vaid professionaali käes. Lootust, et tehisintellekt võiks logopeedi asendada, kindlasti ei ole. Logopeed jääb alati hindama, hindamistulemusi tõlgendama, diagnoosi täpsustama, teraapiat juhtima. Ja muidugi ei tohi unustada päris suhtlust – see on ju see, miks me kõnet ja keelt eelkõige vajame. Tehisintellekt ei suuda vähemalt praegu asendada suhtlussituatsioone ning pingelisi või hoopis toredaid emotsionaalseid olukordi, millega me igapäevaelus pidevalt kokku puutume.

Aga kui ahvatlev ka tehisintellekt ei ole, peavad logopeedid hoidma kõrva taga teadmist selle ohtudest. Alustades eetilistest väljakutsetest – millist infot ma üles laen, mis sellest edasi saab. Tehisintellekt ei vastuta diagnoosi ega ka teraapia sobivuse eest. 

Enamik inimesi peab digitaalset kirjaoskust loomulikuks ega pane tähelegi, et arvuti keel erineb igapäevakeelest, kuid arengulise keelepuudega inimestele valmistab see raskusi. Nii on neil suurem oht sattuda pettuste ja ahistamiste ohvriks. 

Mis jäi teile lastelogopeedina südamele aastakoosoleku raames toimunud seminaril, mis keskendus kõne- ja keeleteraapia tulevikule?

Mul on hea meel, et seminaril osalesid väga väärikad esinejad ja kuulajad ning et see toimus riigikogu hoone konverentsikeskuses. Soov seminari just seal korraldada tulenes meie püüdest logopeediat seadusandlusele lähemale tuua. Meid võttis vastu riigikogu kultuurikomisjon, mille esimees Liina Kersna tõi oma tervituskõnes välja kõne arengu olulisuse õppimises ja ühiskonnas osalemises ning murettekitava suundumuse, et tehisintellekt on asendamas päris suhtlemist. Väga soe tunne oli korraldades tunda kultuurikomisjoni tuge ja soovi kaasa aidata. Seminaril oli osalejaid 16 Euroopa riigist, nii tegevlogopeede kui ülikoolide õppejõude-teadlasi. Uhke oli tutvustada logopeediaalast teadustööd, mida tehakse Tartu ülikoolis. Logopeedia kaasprofessor Marja-Liisa Mailend tutvustas suuri projekte, mis on käsil nii temal kui ka noortel doktorantidel. Teemadeks on hääldusoskuste areng eesti keelt kõnelevatel lastel, kõneapraksia ja sõnaleidmisraskused afaasiaga patsientidel. 

“Just lasteaiaealistega tegelevatel logopeedidel on keskne roll õpiraskuste ennetamisel.

Psühholingvistika professor Virve-Anneli Vihman tutvustas hindamisvahendit Kalake, mis on loodud selleks, et hinnata kakskeelsete laste keeleoskust. Need projektid kajastuvad tõhusamas ja täpsemas teraapias ja sealt edasi kogu ühiskonnas. Vihman tõi välja, kui oluline on eesti keele kõrval arendada ka kodukeelt. 

Logopeedia tulevikust ettekande pidanud ESLA president Sahra Mengal rõhutas logopeedilise teenuse saamise võrdsust ja kvaliteeti. Ta rääkis ühtsetest haridusstandarditest Euroopas, mis võimaldaks logopeedidel käia töörändel sarnaselt teiste erialade spetsialistidega. Selleks tuleb töötada välja raamistik, mille alusel on võimalik ühtsetel alustel hinnata logopeedi omandatud erialast haridust. 

Eesti logopeedide ühingu vanema Keiu Barndõki tervituskõnest jäid kõlama logopeedide õppega seotud rõõmusõnumid: iseseisev õppekava, mis on enam pühendatud logopeediaainetele, mis omakorda võimaldab paremini valmistuda ees ootavaks tööeluks.

Mitu sõnavõtjat tõi välja, et varajane märkamine, hindamine, nõustamine ja keskkonna kujundamine on järjest olulisem. Just lasteaiaealiste lastega tegelevatel logopeedidel on keskne roll tuleviku õpiraskuste ennetamisel. Kui laps on saanud tuge õigel ajal, on tema õpingutel ka tulemus ja ta tuleb sotsiaalselt paremini toime. Logopeedi teenus lasteaias võimaldab lapsel omandada vajalikke oskusi oma loomulikus keskkonnas ja õpitut kohe rakendada. 

Eestis on puudus logopeedidest, järjekorrad nende vastuvõtule on pikad. Kuidas on olukord teistes Euroopa riikides ja mil moel probleemi lahendatakse?

See probleem on väga paljudes riikides. Kui kuskilt oleks tuua head näidet või leitud lahendus, võtaksid kõik selle kindlasti üle. 

“Logopeedi ei saa ega tohi asendada ühegi teise eriala esindaja, olgu ta eripedagoog või tegevusterapeut.

Oluline tee on tihe koostöö teiste erialadega. Selles on kõik kindlad, et logopeedi ei saa ega tohi asendada ühegi teise eriala esindaja, olgu ta eripedagoog või tegevusterapeut. Kuid koostöö õpetajate ja lapsevanemate, erialaarstide ja loomulikult eripedagoogide ja tegevusterapeutidega on kesksel kohal. Taani arendab näiteks välja arengulise keelepuude sõbraliku kooli mudelit – strateegiaid õpetajatele, kuidas toetada arengulise keelepuudega last õppetöös. Millist sõnavara kasutada, kuidas aitavad pildid ja skeemid mõista tunnis esitatut. Soomes on logopeed sageli pigem konsultant, kes kohtub lapsega harvem, teraapiat toetavad õpetajate assistendid.

Äärmiselt oluline on ennetus ja töö lapsevanematega – lapsevanem on see, kes peab võtma kasutusele strateegiad, mis aitavad lapsel keele- või kõneraskust ületada, sest kõigist keskkondadest on just kodu ja suhe vanemaga kõige loomulikum ja turvalisem. On olemas lapsevanematele suunatud Haneni programmid. Õnneks on need jõudnud ka Eestisse ja meil on logopeede, kes lapsevanemaid selles koolitavad. Hea uudis on seegi, et sotsiaalministeeriumi toetusel hakatakse korraldama kursusi, tänu millele tuleb juurde logopeede, kes võivad seda programmi läbi viia.