• 28. mail Tartu sadamateatris kahekümne teist korda toimunud üleriigilisel erivajadustega laste ja noorte teatrifestivalil „Savilind“ oli palju eneseületust, mängulusti, ehedust, kaasaelamist.

Sadamateatris astus häälekalt oma toetust väljendava publiku ette üheksa truppi kaheksast õppeasutusest: Tartu Pääsupesa lasteaiast, Tartu Maarja koolist, Tallinna Tondi koolist, Tallinna Kadaka põhikoolist, Maarjamaa riigikooli Nurme ja Urvaste õppekohast, Tartu Tähtvere riigikoolist ja Tartu Pärli koolist. Noored näitlejad tõestasid, et ka raske puue ei takista esinemist, ja publiku liigutamiseks, vahel ka pisarateni, ei pea etteaste olema täiuslik, vaid tulema hingest ja südamest.

Maarja kooli üheksanda klassi õpetaja Tiina Eksi oli lavale seadnud kuus pildikest Lewis Carolli teosest „Alice imedemaal“. Eksi sõnul otsis ta teost, kus kõik õpilased saaksid rolli ja võimaluse särada. Nii ka läks! Rohkete dekoratsioonide ja rekvisiitidega loos lõid võrdselt kaasa kogu klassi õpilased, hoolimata oma puude raskusastmest. Abiks olid ka õpetajad. Ja kui Kass-Irviku osatäitja haaras mikrofoni ja esitas „Espresso Macchiatot“, kiskus tantsuks ja saaliga koos rõkkas žüriigi.

„Meie koolis on igal aastal näidend üheksanda klassi loovtöö. Hakkasime kohe sügisel õppima, aga lapsed ei teadnud, et õpivad näidendit,“ kirjeldas Eksi töö eripära toimetuleku- ja hooldusõppe lastega. „Lugesime tekste, harjutasime tantsu, laulu, liigutusi. Etendusse tulid ka meelelised vahendid, mida kasutan õppetööski.“ 

Lavastus haaras kogu õppekava ja kõiki ainetunde, kaasatud olid teisedki õpetajad. Vahva laulupoiss võttis isegi individuaaltunde. 

„Käime veel klassiekskursioonil Ida-Virumaal ja siis ongi kooliaasta läbi,“ sõnas Tiina Eksi.

Festivali korraldanud Tartu Pärli kool, kes 2003. aastal ürituse ellu kutsus (toona veel Tartu Kroonuaia koolina), astus seekord üles kahe lavastusega : „Nukitsamehe“ ja „Sipsiku“ ainetel.

Esimese ja teise klassi lihtsustatud ja tavaõppe lapsed etendasid „Sipsikust“ Anu sünnipäeva stseeni. 

Harjutati kaks kuud korra nädalas. 

„Proovisin mitte üle pingutada, et lastele jääks tegemisrõõm, ja nad ületasid end 200%,“ rääkis õpetaja Kätlin Tamm. „Lavanärv oli neil hea. Veidi hirmutasid saalist kostvad hääled, aga lavakrampi ei tulnud ja saime edasi.“

Vanaema rollis olnud Anni rääkis, et tal läks hästi ja plaksutati palju. „Harjutasin mitu korda, sain kiiresti selgeks. Tahaksin veel näidelda, kui mul on sobilik aeg.“

Festivalil ei panda noori näitlejaid pingeritta, žürii toob välja esinejate head küljed ja tunnustab juhendajaid.

“Juhendajate panus on märgatav.

Robert Annus

„Väga hästi on kõik trupid hakkama saanud,“ lausus näitleja ja lavastaja Robert Annus, kes jälgis „Savilindu“ esimest korda. „Festival on hea hüppelaud, kus oma oskusi lihvida ja publikuga kohtuda. See on oluline teetähis. Juhendajate panus on märgatav. Kõigil on sära silmis.“

„Savilinnu“ teatrifestivalide ellukutsuja, tänavu žürii liige Katrin Luts märkis, et 22 aastaga on toimunud suur areng. „Kvalitatiivne hüpe oli näha siis, kui hakkasime juhendajaid koolitama,“ meenutas Luts ja rõhutas, et lisaks õpilaste elamustele, mida nad festivalil kogevad, saavad juhendajad sealt uusi ideid ja žüriilt nõuandeid, kuidas veel paremini teha. See aitab tulevaste lavastuste kvaliteeti tõsta.

„Juhendajal peavad olema teadmised, kuidas näitemäng sünnib. Kursused on teretulnud, aga muidugi peab tundma erivajadustega lapsi ja oskama kasutada ära nende potentsiaali.“

Katrin Luts on veendunud, et kunagi toimub ka viiekümnes „Savilinnu“ festival.