• Ida-Virumaal seksuaalvägivalla teemalist ennetustööd teinud lastemaja peaspetsialist Natalja Maikova räägib intervjuus Õpetajate Lehele, milline on õpetaja roll selles, et laps või nooruk oma ränga murega üksi ei jääks. Lastemajja jõuavad seksuaalselt väärkoheldud või selle kahtlusega lapsed, nende abistamiseks teevad koostööd lastekaitsetöötaja, politseiametnik, prokurör, psühholoog ja teised spetsialistid.

Millest tekkis vajadus minna seksuaalse väärkohtlemise teemalise ennetustööga õpilaste ja õpetajate hulka?

Kui kolm ja pool aastat tagasi lastemajja tööle tulin, tundus, et Ida-Virumaa piirkonnas on teiste regioonidega võrreldes seksuaalvägivalla juhtumeid päris vähe. Senimaani jääb arusaamatuks, mis võib olla selle põhjus. Otsustasime, et tuleb ise minna inimeste sekka ning rääkida vägivalla teemadest.

Kui te neid vestlusi pidama läksite, kas selgus, et nendest teemadest ei räägita ja sedasorti juhtumid jäävad varjatuks?

Seksuaalvägivald on väga varjatud vägivallaliik. Ka iga vanem ei ole valmis sellest rääkima – see võib tuleneda tema lapsepõlvekogemusest. Samuti ei pruugi kõik osata last mitte hirmutada. On olnud juhtumeid, kui suhtleme kohaliku omavalitsusega ja selgub, et mõni lastekaitsetöötaja ei teadnudki lastemaja olemasolust – mis koht see on ja kuidas me aitame. Meist ei teadnud ka lasteaiad. Töö kestab, jätkame kohtumisi koolide, lasteaedade, politsei, prokuratuuriga. Kõik võtab aega, aga inimesed muutuvad ikkagi teadlikumaks. Usun, et see, mida teeme, on kasulik.

Kuni ei olda piisavalt teadlik, siis milline on tavaline asjade käik – kuidas teieni jõutakse?

Kõige rohkem infot tuleb politseist ja kohalike omavalitsuste lastekaitsetöötajatelt. Võib pöörduda ka lapsevanem, võiks pöörduda ka noor ise, aga seda tavaliselt ei juhtu. Pöörduvad asenduskodude töötajad ja lastega töötavad spetsialistid.

Kas Ida-Virumaa paistab teiste piirkondade seas silma suhtumisega, et peresisestesse asjadesse ei peaks teised sekkuma?

Ma ei taha midagi halvustavat öelda. Võib-olla peab inimesi lihtsalt rohkem julgustama ja harima. Tahaks loota, et seksuaalvägivalla juhtumeid ei olegi nii palju, aga paraku jääb kahtlus, et kõik need ei jõua meieni.

Kuidas teid vastu võeti, kui avatult inimesed haridusasutustes teiega suhtlesid?

Sõltub inimestest, sellest, kui palju on nad niisuguste teemadega kokku puutunud. Kedagi see kindlasti hirmutab. Me töötame Sensoa lipusüsteemiga nii õpilaste kui ka õpetajatega. Kasutame illustreeritud olukordi ning arutame koos, milline käitumine on eakohane ja turvaline, milline võib olla murettekitav ning kuidas kirjeldatud olukorras reageerida.

Kui palju õpetaja teie kogemusele toetudes märkab, et lapse õpiraskuste või käitumisprobleemide taga võib olla hoopis seksuaalne vägivald?

Usun, et õpetajad ikkagi märkavad. Kui ei märka, võivad sellel olla eri põhjused – töötempo võib olla kiire, õpetaja on ise läbi põlenud, tal on teine fookus ja ta ei jaksa märgata. Lapsed ise on öelnud, et paljude õpetajatega on neil hea ja usalduslik suhe, nad saavad nendega oma asju jagada.

Isegi kui õpetaja saab aru, et lapses on midagi katki või valesti just seksuaalse väärkohtlemise tõttu, siis kas ta oskab ja julgeb selle teemaga edasi minna? Kui laps jumalakeeli palub, et õpetaja juhtunust kellelegi edasi ei räägiks, siis mida õpetaja teha saab?

Kui suhe on usalduslik, saab õpetaja rahulikult selgitada, miks on vaja edasi tegutseda. Sõltuvalt sellest, kuidas lugu edasi läheb, võib ta lubada, et on lapse kõrval, kui vestlusesse lisandub veel üks inimene. Aga lapsele peab selgitama, miks seda vaja on.

“Kui lapsele on selgitatud, et tüdrukutel on oma tualettruum ja poistel oma, et nende kehad on erinevad, ja ta ei saa sellest aru, siis see on juba ohumärk.

Kuhu õpetaja, kes lapse puhul sellist probleemi näeb, edasi pöördub?

Õpetaja ei pea ise võimalikku seksuaalse väärkohtlemise juhtumit uurima ega otsustama, kui tõsine olukord on. Kui lapse jutt või käitumine tekitab kahtluse või mure, tuleb sellest teada anda – pöörduda saab lasteabi poole telefonil 11 6111, omavalitsuse lastekaitsetöötaja, politsei või lastemaja poole. Lasteabist saab nõu küsida ka anonüümselt. Kui lapse elu või tervis on ohus, tuleb igal juhul helistada viivitamata 112.

Kumba on rohkem, kas teismeliste seas levivat kohtinguvägivalda, poisi ja tüdruku omavahelist väärkohtlemist või perekonnas-tutvusringkonnas toime pandud seksuaalkuritegusid?

Kui lähtun otseselt enda tööst, siis võin öelda, et viimasel ajal on noorte vahel rohkem kohtinguvägivalda, eriti internetis suheldes. Ütleme, et poiss ja tüdruk on mõlemad 14-aastased, üks küsib teiselt alastipilte ja teine saadabki, arvates, et neil on armastus ja tõsine suhe. Mõne aja pärast lähevad nad lahku või hakkab üks pool ähvardama, et saadab pildid edasi. Selliseid lugusid on kahjuks päris palju. Koolides räägime nendel teemadel selgitamaks, millised ohud on olemas.

Mis puudutab laste seksuaalse väärkohtlemise juhtumeid lastemajas, siis me näeme, et valdavalt on toimepanija lapsele lähedane inimene.

Te käisite ka lasteaedades, kus niisuguseid probleeme veel ei esine. Mis on lasteaedade kõige suurem mure?

Ka lasteaias võivad tekkida olukorrad, kus õpetajal on vaja osata hinnata laste seksuaalkäitumist ja märgata, millal on tegemist eakohase uudishimuga ning millal vajab olukord rohkem tähelepanu. Väikeste laste huvi enda ja teiste keha ning kehaliste erinevuste vastu võib olla täiesti loomulik. Tähelepanelik tasub olla siis, kui laps käitub oma vanust ja arengutaset arvestades ebatavaliselt, väga intensiivselt või korduvalt, kui sellega kaasneb surve teisele lapsele, piiride eiramine või midagi muud sarnast. Ühe märgi põhjal ei saa järeldada, et lapsega on midagi juhtunud. Oluline on vaadata olukorda tervikuna: millal ja millises olukorras laps nii käitub, rääkida lapsega eakohasel viisil ning vajadusel kaasata teisi lapsega töötavaid spetsialiste.

Ohumärgid on, kui lapsele on selgitatud, et tüdrukutel on oma tualettruum ja poistel oma, et nende kehad on erinevad, ja ta ei saa sellest aru. Käitub edasi muret tekitaval moel, võib-olla lisandub veel midagi, näiteks räägib ta seksist ja tunneb seksuaalsuse vastu kõrgendatud huvi. Peame uurima, miks laps niimoodi käitub, mis temaga toimub ja mõtlema, kuidas rääkida sellest lapse ning tema vanematega

Te peate lastega ka neljasilmavestlusi. Kui palju erinevad need klassi ees peetavatest jutuajamistest?

Mõni noor, kes ei taha rääkida klassi ees, tuleb pärast tundi minult midagi nelja silma all küsima. Näiteks võib ta jagada oma kogemust kasuisaga: mida ta on läbi elanud, millega see on lõppenud. Öelda, et tunnis räägitu on talle tuttav. Mõni tahab küsida: kas see, mida temaga tehti, on ahistamine. Mõni pöördu sõbranna pärast, kellega poiss-sõber käitub inetult ja kes ei tea, mida teha. Lasteabi telefoninumbrit teavad lapsed hästi, aga abi pigem ei julge sealt küsida. Sellisel juhul tuleb uurida lapse praegust olukorda, kas tal on turvaline, ja vastavalt sellele otsustada, kas pöörduda politseisse. Seda saan teha ka ise, aga enne pean lapsele selgitama, mis edasi saab.

Peresiseste juhtumite puhul on tavaline, et ümbritsejad peidavad pea liiva alla. Kuidas sel juhul üldse vanematega koostööd teha?

Peame lapselt uurima, kellele üldse võime helistada. Võib-olla on üks vanematest n-ö pehmem, muidugi, kui ta ei ole vägivallatseja. Lapsele tuleb anda võimalus valida, keda me võime kaasata. Mõne juhtumi puhul võtame ühendust pigem lastekaitsespetsialisti kui vanematega, ka tema on lapse esindaja.

“Kahjuks tuleb ette olukordi, kus lapse murest saab teada rohkem inimesi, kui vaja oleks.

Kas teile tundub, et viimasel ajal pinnale tõusnud manosfääri ideed, poiste traditsiooniliste õiguste tagasi taotlemine mõjutab seda, kuidas tüdrukutesse suhtutakse? Puudutab see ka seksuaalse väärkohtlemise teemat?

Niipalju kui mina koolides näen, ma nii ei ütleks. Paljud saavad aru, et mõlemad sood on võrdsed, ka naised võivad olla juhid. Me alati ka räägime sellest.

Kui paljud õpetajad mõistavad, et seksuaalse väärkohtlemise teemal on vaja õpilastega rääkida?

See sõltub õpetajast ja koolikeskkonnast. Mõni õpetaja tunneb end sellistel teemadel rääkides kindlamalt, teine pigem ebakindlalt või tunneb isegi hirmu teema käsitlemise ees. Väga oluline on õpetaja ja õpilase usalduslik suhe. Laps tajub kiiresti, kas õpetaja on valmis teda kuulama. Kui laps tunneb, et õpetajal on tema jaoks aega, ja ta saab temaga turvaliselt rääkida, on tal lihtsam abi otsida.

Kui palju võib olla lapsi, kes ei oska või julge kuhugi pöörduda ning kes jäävadki oma murega üksi?

Kui rääkida mitte ainult seksuaalvägivallast, siis usun, et neid on päris palju. Meie juures käivad lapsed ütlevad teinekord, et ei taha pöörduda psühholoogi poole, vaid saada ise hakkama. See näitab, et laps ei ole valmis usaldama või polegi tal kedagi, kellele ennast avada. Lihtsam on kõike ise kanda. Tagajärjena võivad traumaatilised kogemused süveneda, laps eelistabki üksi jääda, aga iga laps vajab enda kõrvale täiskasvanut. Samas eelistavad lapsed jagada oma muret pigem eakaaslastega, mitte niivõrd täiskasvanutega. Iga mure korral on olemas lasteabi nõustajad, kes vastavad ööpäev läbi ja aitavad mõelda, mida teha edasi. Igal juhul tasub abi küsida ja pakkuda varakult.

Kas on ette tulnud olukordi, kus lapse probleem lekib – kas siis õpetajate, tugispetsialistide või teiste laste kaudu – ning ta saab n-ö märgi külge, teda hakatakse mõnitama ja kiusama?

Jah, kahjuks tuleb ette olukordi, kus lapse murest saab teada rohkem inimesi, kui vaja oleks. See ei pruugi alati sündida pahatahtlikkusest, kuid kui infot jagatakse liiga laiale ringile või ei räägita sellest piisavalt diskreetselt, võivad tekkida kuulujutud ja tuleb ette kiusamist. Seetõttu on väga oluline, et lapse kohta jagataks ainult vajalikku infot ja vaid nende inimestega, kellel on seda lapse toetamiseks vaja.

Kui palju olete rääkinud ahistajate või väärkohtlejate endaga? Mis on nende põhjendus, miks nad nii teevad?

Kuna lastemaja teenusel on kolm sihtrühma – seksuaalselt väärkoheldud lapsed, lapsed, kelle suhtes on selline kahtlus, ja need lapsed, kes ise käituvad seksuaalselt ebasobivalt –, siis räägime ka viimastega. Kui alla 18-aastaste vahel on midagi sellist toimunud, siis püüame enda juurde saada ka teise poole, et mõista, mis teda ajendas. Põhjuseks võib olla uudishimu, mis on noorte puhul loomulik, või ei teata piire. Peres ei ole ehk nendest räägitud, kusagilt on tekkinud niisugune muster. Paljud lapsed toovad välja, et on internetis midagi sarnast näinud ja matkivad mõnda nähtud videot. Samamoodi võib laps ise olla seksuaalvägivalla ohver. Kahjustava seksuaalkäitumisega laste puhul kahtlustame seda alati, seetõttu tahamegi omavahelises vestluses selle kohta uurida.

Kes on olnud kõige noorem ohver, kes teie juurde on sattunud, ja millistel asjaoludel ta tuli?

Lastemajas on selleks olnud imik. Minu juurde sattunutest on kõige noorem olnud kaheaastane. Meie tööriist on suhtlemine, mistõttu on oluline, et laps oskaks ennast väljendada. Kaheaastase puhul vaatame, kuidas on tema kõne arenenud. Alati saame kaasata arsti – meil on seksuaalvägivalla kriisiabi keskusega kokkulepe, et lastemajja on võimalik kutsuda arst lapse tervist hindama. Aga seda muidugi alati koostöös politseiga, olenevalt sellest, mida täpsemalt kahtlustame.

Milline on teie sõnum õpetajatele? Kuidas nad saaks seksuaalvägivalla ohvriks sattunud last paremini märgata ning kujunenud olukorras toime tulla?

Ma õpin ka ise Tallinna ülikooli magistriõppes õpetajaks. Arvan, et kui me lastega töötame, on edu pant huvi lapse vastu, hea suhe temaga. Need on kaks kõige tähtsamat ja lihtsamat sõna. Kui midagi jääb kripeldama, tasub pidada nõu lasteabi või lastemaja töötajatega.

---

Mida saab õpetaja juba praegu teha?

Märka muutusi. Pane tähele, kui lapse käitumine, õpitulemused, suhtlemine või emotsionaalne seisund järsult või püsivalt muutub. Üksikjuhtum ei pruugi midagi tähendada, kuid korduv vajab tähelepanu.

Räägi lapsega privaatselt. Ära palu lapsel oma muret klassikaaslaste ees selgitada. Leia rahulik hetk ja ütle näiteks: „Olen märganud, et sul on viimasel ajal keeruline. Kas on midagi, milles sa vajad abi?“

Kuula rahulikult ja ära kiirusta hindama. Lase lapsel rääkida oma sõnadega. Väldi survestamist, suunavaid küsimusi ja ära nõua, et laps kirjeldaks juhtunut üksikasjalikult. Õpetaja ülesanne ei ole juhtunut uurida, vaid last kuulata ja aidata tal jõuda vajaliku abini.

Ole lapsega aus ja ära luba hoida ohtlikku saladust. Kui laps räägib vägivallast, väärkohtlemisest või olukorrast, kus tema või kellegi teise turvalisus võib olla ohus, selgita rahulikult, et tema aitamiseks tuleb kaasata ka teisi täiskasvanuid või spetsialiste. Räägi lapsele arusaadavalt, mis edasi juhtub ja kelle poole pöördutakse, et ta ei jääks teadmatusse. Jaga saadud teavet kooli tugispetsialisti, juhtkonna liikme, lastekaitsetöötaja või muu vastutava spetsialistiga vastavalt koolis kokku lepitud tegutsemiskorrale. Vahetu ohu korral helista numbril 112, nõu saad küsida lasteabi telefonilt 116 111.

Allikas : lastemaja