• Ugala teatris toimunud kultuurihäkatonil arutleti ja tegutseti üheskoos selle nimel, et muuta teatrietendused erivajadustega inimestele kaasavamaks ja ligipääsetavamaks.

Arutelud sel teemal, et koolilapsed peaksid saama teatris käia, on tavapärased ja sageli on sellistes diskussioonides rõhk rahal. Ometi on teisigi asjaolusid, miks lapsed kultuurist kõrvale jäävad. Üks oluline põhjus on erivajadused ja neist tulenevad takistused.

Takistused võivad olla väga erinevad: füüsilised, suhtluse tasandil, aga ka hoiakutest tulenevad. Ka erivajadus ise on väga lai mõiste ning vajalik tugi võib olla väga eriilmeline. Kurt laps võib vajada viipekeelset tõlget, kuulmislangusega noor hoopis silmusvõimendit ja/või lihtsalt väga selget diktsiooni. Üks autismispektril noor ei pruugi taluda valju heli või eredat valgust, teine jällegi võib kuuluda nende heliarmastajate (soundseeker) hulka, kellele tehakse maailmas lavastusi, kus on esiplaanil just heli. Liikumispuudega noort võib takistada lävepakk või lukus invatualett. Kõigi jaoks on aga oluline, et info ligipääsetavuse või selle puudumise kohta oleks lihtsasti leitav.

Et mõista, kuidas neid takistusi tervikuna paremini ületada, tulid kevadel Viljandis Ugala teatris kokku eri kogemustega inimesed – nii erivajadustega kultuurihuvilised ise kui ka teatriprofessionaalid, samuti kultuurikorraldajad, koreograafid, helikunstnikud, lavastajad ja teised. Ühiselt mõeldi, kuidas muuta teatrikeskkond senisest hõlpsamini ligipääsetavaks.

Miks on vaja kaasata erivajadustega inimesi endid?

Häkatonile kutsuti igasuguse erivajadusega osalejaid, sest puue ei ole ühtne mõiste, vaid selles on väga palju erisusi, mis nõuavad mitmekesist vaatepunkti. Ka häkatonil osalenud teatrikülastaja ja tudengi Kristjan Vällmanni sõnul oli üritus vajalik, sest andis hääle neile, keda ühiskonnas sageli ei kuule või kes ei saa end väljendada tavalisel viisil, nii teatrikülastajana kui ka teatris jutustatud lugude tasandil.

“Vaadake üle teekond, kuidas teatrisse pääseb, alates kas või sellisest detailist, et parkimiskoht oleks korrektselt märgistatud.

Kristjan Vällmann

Häkatonil moodustati eri pädevuste ja kogemustega inimestest tiimid, et töötada välja ligipääsetava teatri kontseptsioon ja arendada sellest tulenevaid kunstilisi ideid. Aga mitte ainult. „Viipekeelsete kurtide tiimil oli väga lahe idee: lavastus maailmast, kus vähemuseks on kuuljad, kes viipekeelt ei kõnele,“ rääkis projekti juhtinud Keiu Virro. Ta lisas, et üks teine tiim otsis lahendusi, kuidas luua erivajadustega inimestele senisest toetavam struktuur. „Nad arutlesid hästi praktilistel teemadel: mis teatrites puudu on või mis võiks kedagi abistada. Näiteks kuidas luua kultuurilootsi süsteem, mis aitaks kokku viia puudega inimesed ja teatrihuvilised saatjad.“

Virro sõnul juhtiski häkatoni kokkupuutepunktide vajadus: „Eestis eksisteerivad puuetega inimeste esindusorganisatsioonid ikka veel kultuuriorganisatsioonidest eraldi. Meil on vaja, et tekiksid sotsiaalsed sidemed, arusaam kellegi vajadustest. Pealegi, kui juba tunned mõnda erivajadusega inimest, siis on palju keerulisem põhjendada, miks jääb tegemata mõni hästi lihtne samm, mis muudaks teatrietenduse ligipääsetavamaks.“

Kuigi teatriprofessionaalide seas olid kohal peamiselt inimesed, kes juba tegelevadki sotsiaalselt tundlike teemadega, oli sama oluline, et esindatud oleksid eri rollis töötavad inimesed: lavastaja, dramaturg, koreograaf või kunstiline juht. „Ühtpidi annavad nad tiimile vaatepunkte, kuidas asju teha. Teistpidi viivad nad teadmist tagasi eri kohtadesse,“ selgitas Virro. Tõepoolest, kuuldavasti on osalenud teatrid häkatoni osalisi juba ligipääsetavuse teemal konsulteerima kutsunud.

Kaasav teatrikogemus

Vällmann jagab soovitusi, kuidas saaks kultuuriasutus liikumispuudega inimese teatrikülastust mugavamaks muuta. „Esiteks võiks mõne seansi ajad sobitada ühistranspordi graafikuga, eriti kui on vaja sõita kaugemale.“ Teiseks mainib ta kohvikute ligipääsetavust ning seda, et tualettides peaks jaguma manööverdamisruumi ka ratastoolidele. Kolmandaks toob ta välja, et ehkki paljud lavastused on üldinimlikult kõnetavatel teemadel, on puuetega inimeste jaoks oluline näha laval ka teemasid, mis just nende elu puudutavad.

“Mingid lahendused võiksid teatritel juba endal olemas olla. Näiteks lihtsas keeles sisukirjeldused, mis abistavad lapsi.

Keiu Virro

Mis puutub kooliellu, siis Virro sõnul erivajadusega laste õpetajad enamasti teavad, kuidas lapsi toetada: „Nii palju, kui olen õpetajatega suheldes aru saanud, võiks koostööd teatritega olla lihtsalt veelgi rohkem. Õpetajad on praegu ehk harjunud üks ühele järele uurima, mis võimalused on. Aga mingid lahendused võiksid teatritel juba endal olemas olla. Näiteks lihtsas keeles sisukirjeldused, mis abistavad lapsi. On neil siis kuulmis-, nägemis- või intellektipuue – eelnev etenduse sisuga tutvumine on väga paljudele abiks. Ja see ei kuluta tingimata palju ressurssi.“

Ka Vällmannil jätkub teatritele pigem kiidusõnu, sest edasiminek on olnud märgatav ning paljud teatritöötajad on tema sõnul vastutulelikud ja külalislahked. Siiski jagub tal ka soovitusi, kuidas teatrikülastust veel mugavamaks muuta: „Kui olin veel koolinoor ja käisin teatris, siis osas teatrites pandi väiksemates saalides saatja lapsest eemale istuma. See tekitas ärevust. Vaadake ka üle teekond, kuidas teatrisse pääseb, alates kas või sellisest detailist, et parkimiskoht oleks korrektselt märgistatud.“

Kõige rohkem rõhutab Vällmann kommunikatsiooni tähtsust. Muidu võib juhtuda, et ligipääsetavuse pähe pakutu ei vasta inimeste vajadustele, headest kavatsustest hoolimata: „Rääkige inimestega. Ei ole vahet, millist liiki erivajadus noorel on. Lihtsalt küsige otse, mida saab teha, et tal oleks mugavam. See on loomulikult kahepoolne liiklus ja erivajadusega koolinoored sageli ise ka ei julge ega oska väljendada, mida vajavad, ning võivad vajada julgustust.“ 

Suhtlema julgustab ka Virro, nii õpetajaid kui ka teatreid. „Mitmes Eesti teatris ongi juba tööl inimesed, kelle üks ülesanne on ligipääsetavust hõlbustada. Ugala teater, kes häkatoni korraldada aitas, on selle suurepärane näide.“

Häkatoni rahastas kultuuriministeerium Tallinna ülikooli teadusprojekti kaudu.