• Eelmisel õppeaastal oli Eestimaa kuues koolis õppureid alla kümne. Kuidas tuleb neil uus aasta?

Pangodi järve kaldal asuvas Unipiha algkoolis, mis eelmisel õppeaastal oli kuue õpilasega Eesti üks väiksemaid, istub tänavu koolipinki üheksa last. Esimesse klassi ei tule siiski kedagi.

„Elukoha järgi pidanuks tulema neli last, kuid kaks last kolisid vahepeal Kambja vallast ära, üks valis Peedu erakooli ja teine Kambja kooli, sest oli seal lasteaias käinud ja vanematel on mugavam last sinna viia. Koolibuss käib, aga esimese klassi laps ei tule kohe ise kooli,“ räägib koolijuhi kohusetäitja ja klassiõpetaja Marju Rebane.Ta lisab, et esimesse klassi taheti tulla väljastpoolt oma valda, kuid vallavalitsus on otsustanud, et koolikohta pakutakse eelkõige oma lastele. 

„Üks Tartu lapsevanem tahtis eelmisel õppeaastal tuua oma lapse meile kolmandasse klassi, aga spetsialistide määratud tõhustatud tugi tähendanuks vallale lisakulu,“ märgib Rebane. Unipihal on ühe lapse koolitamise kulud niigi tunduvalt suuremad kui suuremas koolis. Kui tuleb tagada ka tugiteenused, on kulud veelgi suuremad.

„Unipiha kooli teatakse ka Tartus ja psühholoogid on vahel vanematele soovitanud laps meie kooli saata,“ lausub Marju Rebane. „Neil lastel polegi sageli õpiraskusi, vaja on vaid tavalisest rahulikumat keskkonda. Aga vald on öelnud, et Tartu lapsi ei võta. Üks laps oli meil prooviperioodil, kõik sobis, sõitis ise bussiga linnast kohale, aga vald polnud nõus. Vanem oli väga õnnetu. Kogukond tunnetab, et valla tegevus suretab kooli vaikselt välja.“

Lapsevanemad on korduvalt küsinud, kas saaks avada eelkooli, aga vald pole andnud veel selleks nõusolekut. Suve hakul pakkus kogukond välja, et koolimajas võiks tegutseda kooliks ettevalmistav lasteaiarühm. Sinna soovib tulla kaheksa last. Koostöös MTÜ-ga Väike Päike valmis visioon, tehti vallavalitsusele ruumide taotlus. Osteti juba voodidki, mida saab kasutada ka lastelaagrites, mida koolis korraldatakse.

Rebase hinnangul aitaks lasteaiarühm liita lapsi Unipiha kooliga, sest kui laps käib Kambjas lasteaias, eelistab vanem ka sealset kooli.

Praegu on koolis lõppemas remonditööd – maja sai uue laudise ja värskendatakse klassiruume.  

“Lasteaiarühm aitaks liita lapsi Unipiha kooliga.

„Võtsime maha vana põrandavärvi, jätsime naturaalsed lauad ja õlitasime,“ räägib Marju Rebane. Vana hoonet remontides tuleb ette ka üllatusi. Selgus, et laetalad on pehkinud ja needki tuleb välja vahetada. Järgmisena lähevad vahetusse valgustid. 

Koolis on liitklassid ja otsitakse veel ühte klassiõpetajat ning väikese koormusega inglise keele ja liikumisõpetajat. Sotsiaalpedagoog ja abiõpetaja on olemas, aga logopeedi pole, pole kandideerijaidki. 

Kambja abivallavanem Maarja Astover ütles, et vallavalitsus on hinnanud kooli võimalusi lastehoiule kehtivatest nõuetest lähtudes ega näe praegu võimalust mahutada kooli ruumidesse lisaks õpilastele ka 3–7-aastaste laste rühm. „Unipiha algkoolis on kaks klassiruumi. 2026/2027. õppeaastal õpivad koolis 2.–4. klassi õpilased, kelle õppetöö on kavandatud kahes õpperühmas. Vallavalitsuse hinnangul on kvaliteetse õppetöö korraldamiseks vaja kasutada mõlemat klassiruumi. Lisaks vajavad tugispetsialistid individuaalseks tööks sobivat ruumi,“ sõnas Astover.

Küsimusele, millisena näeb vald Unipiha algkooli tulevikku ja kas sinna võiks võtta ka kaugemalt lapsi, kes vajavad väikeklassi vaiksemaid olusid, vastas abivallavanem, et ARNO andmetel on Unipiha elukohajärgseks kooliks 2027. aastal ühele ning 2028. aastal kahele kooliikka jõudvale lapsele. Eriklassis võib õppida kuni 12 tõhustatud tuge või kuni kuus erituge saavat õpilast. „Valla esmane ülesanne on tagada koolikohad lastele, kellele Unipiha algkool on määratud elukohajärgseks kooliks. Tuge vajava lapse puhul tuleb lähtuda tema individuaalsetest vajadustest ning kooli võimalustest tagada talle vajalik õppekorraldus, tugiteenused ja sobiv õppekeskkond.“

Prangli kooli esimesse klassi astumiseks on kaks taotlust, vahendas haridus- ja noorteosakonna juhataja Tiina Silem. Praegu on lahtine, kas mõlemad lapsed seal õpinguid alustavad, mistõttu saab õpilaste täpne arv selgemaks õppeaasta alguseks. 

Mullu õppis Prangli koolis sarnaselt Unipihaga kuus last. Järgnevate aastate õpilaste arvu on Silemi sõnul praegu keeruline prognoosida. „Rahvastikuregistri andmete põhjal jõuaks järgmise kuue aasta jooksul kooliikka viis Prangli saarele registreeritud last, kuid tegelik õppima asumine sõltub perede edasistest eelistustest ja elukorraldusest. Prangli koolis õpivad eelkõige saarega seotud lapsed.“

Ruhnu põhikoolis istub koolipinki kaheksa last, esimesse klassi tulijaid pole enne kui paari aasta pärast. Kooli direktori Gätlin Juhkeni sõnul pole karta, et vald kooli sulgeks. Saarel elab poolsada inimest ja Juhken kutsub noori peresid sinna juurde. Suvel kohtusid koolimajas Eesti ja Läti president.

“Unipihal on ühe lapse koolitamise kulud niigi tunduvalt suuremad kui suuremas koolis. Kui tuleb tagada ka tugiteenused, on kulud veelgi suuremad.

Saaremaa vallavolikogu otsustas kevadel liita alla kümne õpilasega Kihelkonna, Mustjala ja Laimjala väikekoolid suurematega, mille peale Kihelkonna lapsevanemad pöördusid kohtusse. Lapsevanemaid esindab kohtus vandeadvokaat Allar Jõks, valda advokaadibüroo RASK. 

„Kihelkonna kooli kohtuvaidlus on pooleli, kohtuotsust ei ole veel tehtud,“ lausus Saaremaa valla abivallavanem Moonika Parksepp. „Esialgse õiguskaitse alusel jätkab Kihelkonna kool Lümanda põhikooli tegutsemiskohana 1.–6. klassiga. Esimesse klassi on tulemas neli last ning tegutsemiskohas õpib kokku kümme õpilast.“ 

Mustjala kool jätkab Kärla põhikooli tegutsemiskohana 1.–3. klassiga, kuid eelmise nädala seisuga õpilasi selle nimekirjas ei ole. Laimjala kool jätkab 1.–3. klassiga Orissaare gümnaasiumi tegutsemiskohana. Esimesse klassi tuleb üks õpilane ja kokku õpib tegutsemiskohas viis õpilast.

„Väikekoolide ja eraldiseisvate tegutsemiskohtade õpilaste arv võib augusti lõpuks veel muutuda,“ märgib Parksepp. „Vallavalitsus jätkab haridusvõrgu arutelusid kogukondadega kohe pärast kooliaasta algust, sest sündimuse vähenemine ei võimalda senise koolivõrguga jätkata.“

---

Miks võtsid Kihelkonna lapsevanemad ette kohtutee?

Raidi Rebane, lapsevanem, Kihelkonna Hariduselu MTÜ juhatuse liige

Kõrvalt vaadates võib jääda mulje, et Kihelkonnal on suur koolimaja ja vaid käputäis lapsi. Tegelikult on pilt märksa laiem. Lasteaias on 32 last ning kool ja lasteaed on tegutsenud samas majas ühe tervikuna. Piirkonnas elab ka koduõppel lapsi, kes on küll teiste, ka mandri koolide nimekirjas, kuid osalevad Kihelkonna kooli huviringides ja kohalike laste elus. Meie kanti on kolinud lastega peresid. Ka valla enda rahvastikuanalüüs ei anna alust käsitada Kihelkonda lihtsalt kiiresti hääbuva piirkonnana, rahvaarv on püsinud pigem stabiilne.

Sügiseks esitati Kihelkonna kooli esimesse klassi neli avaldust ning huvi oli ka teiste klasside vastu. Praeguse info järgi alustab sügisel Kihelkonna tegevuskohas õppetööd üle kümne lapse. Meile on teada pered, ka paljulapselised, kes kaaluvad, kas tuua oma lapsed Kihelkonna kooli, kuid ootavad kindlust kooli tuleviku suhtes. Kui arvestada, et lasteaialapsi on praegu tervelt 32, näeme võimalust jõuda lähiaastatel üle 20 koolilapseni.

Vald väidab, et lapsevanemad on hääletanud jalgadega ja valinud teise kooli. Seda statistikat tuleb aga vaadelda kontekstis. Kihelkonna kool on kuueklassiline. Kui piirkonna mujal õppivate laste hulka arvestatakse kõik põhikooliealised õpilased, siis 7.–9. klassi laste õppimist mujal ei saa käsitada mingi muu kooli eelistamisena – neil ei olegi võimalik Kihelkonnas õppida.

Veel olulisem on aga, et kooli tulevik on olnud pikalt ebakindel. Lapsevanem valib oma lapsele kooli aastateks. Kui talle antakse mõista, et see võidakse sulgeda, eelistab ta täiesti arusaadavalt asutust, mille püsimises saab ta kindel olla. Vanemad on öelnud, et sooviksid lapse Kihelkonnale tuua või siia tagasi tuua, kui teaksid kindlalt, et kool jätkab. 

Ümberkorraldamise protsess on olnud lapsevanemate jaoks kiire ja segadust tekitav. Esmalt oli jutuks Kihelkonna kooli sulgemine. Pärast rahvaalgatuse käivitamist tuli lahendus, mille järgi pidi Kihelkonda jääma 1.–3. klassi tegevuskoht. Rahvaalgatus ületas väga lühikese ajaga selle menetlemiseks ette nähtud künnise. Ümberkorraldamise vastu olid nii kooli hoolekogu kui ka osavallakogu, kuid sisuliselt hakati rahvaalgatust komisjonides menetlema alles pärast kooli puudutava otsuse tegemist.

“Eesmärk peaks olema lastele tarbetuid üleminekuid vähendada, mitte neid juurde tekitada.

Kohtuvaidluses rakendas Tallinna halduskohus lapsevanemate taotlusel esialgset õiguskaitset. Ka kohtuvaidluse ajal ei ole vanemad öelnud, et midagi ei tohi kunagi muuta. Vastupidi, alustasime vallaga kompromissläbirääkimisi ja pakkusime, et Kihelkonnal säiliks võimalus õppida 1.–6. klassini vähemalt kolm õppeaastat.

Mõte oli anda praegustele ja kooli tulekut kaaluvatele peredele minimaalne kindlus, et nad saaksid teha oma laste haridust, elukohta ja pereelu puudutavaid otsuseid pikema vaatega. Samuti oleks see võimaldanud hinnata kooli tegelikku arengut ja nõudlust selle järele olukorras, kus pered teavad, et kooli järgmisel aastal jälle sulgeda ei proovita.

Millist seisukohta uskuda?

Mitme pere jaoks ei ole Kihelkonna kooli kadumise alternatiiv Lümanda kool. Mõnigi pere kaalub koduõpet. Kaalutakse sedagi, kas sealkandis on üldse võimalik lastega edasi elada.

Vald ei nõustunud lapsevanemate kolmeaastase kompromissettepanekuga: 21. juuli vastupakkumine nägi ette 1.–6. klassi jätkamist ainult 2026/2027. õppeaastal ning alates 1. septembrist 2027 taas tegevuskohta 1.–3. klassile. Kirjalikus vastuses põhjendati kompromissiga mittenõustumist muu hulgas väitega, et see takistaks haridusvõrgu muudatuste ettevalmistamist, otsustamist ja rakendamist.

Nüüd on olukord veel vastuolulisem. Vähem kui kuu pärast seda, kui vald pakkus ise kompromissina Kihelkonna 1.–3. klassi tegevuskoha jätkumist alates 2027. aastast, paneb haridusvõrgu juhtrühm ette lõpetada kogu Kihelkonna tegevuskoha töö.

Lapsevanemal on raske aru saada, millist valla seisukohta peaks siis uskuma. Mõne kuu jooksul on plaanid muutunud: Kihelkonna kooli täielikust sulgemisest sai 1.–3. klassi tegevuskoht, kohtu esialgse õiguskaitse tõttu oli juttu, et jätkata saavad 1.–6. klass, juulis pakkus vald kompromissi säilitada tulevikus koolis 1.–3. klass ning nüüd on taas tehtud taas ettepanek kogu tegevuskoht sulgeda.

Vald kommunikeerib avalikkusele, et haridusvõrgu muudatused arutatakse enne lõplike otsuste tegemist läbi kohalike elanike, lapsevanemate ja õpetajatega. Meie kogemus on paraku teistsugune. Enne otsust sisulisi läbirääkimisi ei toimunud, hoolekogu ja osavallakogu olid ümberkorraldamise vastu ning rahvaalgatus ületas menetlemiseks vajaliku künnise, kuid see kõik otsust ei muutnud. Rahvaalgatust menetleti sisuliselt alles pärast otsuse tegemist.

Ka praegustes haridusvõrgu aruteludes ei ole osalenud Kihelkonna lapsevanemate, õpetajate ega hoolekogu esindaja, kuid juba on jõutud ettepanekuni Kihelkonna tegevuskoht täielikult likvideerida. Alles seejärel räägitakse ettepanekute arutamisest kogukondadega.

Meie jaoks ei tähenda kaasamine seda, et kõigepealt töötatakse välja sulgemisettepanek ja seejärel kutsutakse kogukond seda kommenteerima. Sisuline kaasamine peaks algama probleemi määratlemisest, alternatiivide väljatöötamisest ja nende mõju hindamisest.

Kõige ilmekamalt iseloomustab praegust olukorda aga see, et vähem kui kaks nädalat enne uue õppeaasta algust ei ole lapsevanematele teada antud, kuidas Kihelkonna tegevuskohas õppetöö sügisel korraldatakse. Meie teada alustab seal üle kümne lapse, kuid peredel puudub endiselt ülevaade, kuidas hakkab välja nägema 1.–6. klassi õppetöö ning millises ulatuses peaksid Kihelkonna lapsed liikuma Lümandale.

Need ei ole enam abstraktsed küsimused tulevase haridusvõrgu kohta. Lapsed lähevad kooli vähem kui kahe nädala pärast. Tekib nõiaring: kooli tulevik hoitakse ebakindlana, pered jäävad otsusega ootele, valivad teise kooli, koduõppe või kaaluvad piirkonnast lahkumist ning seejärel kasutatakse väiksemat õpilaste arvu kooli sulgemise argumendina.

Lapsevanemate soov ei ole säilitada kool lihtsalt sellepärast, et Kihelkonnal on ajalooliselt kool olnud. Soovime arendada omanäolist väikest kooli, kuhu pered tahaksid oma lapsed tuua – kooli, mis pakub kvaliteetset ja turvalist haridust ning aitab hoida piirkonda elus.

Pikk bussisõit ja ümberistumised

Kihelkonna puhul ei saa mööda vaadata geograafiast. See pole tihedalt asustatud piirkond, kus järgmine kool on mõne minuti kaugusel. Loode-Saaremaa on hajaasustatud, pikkade vahemaade ja poolsaartega piirkond. Kihelkonna teenindab sisuliselt Saaremaa kauget loodenurka, sealhulgas Tagamõisa ja Harilaiu suunda, kust tee suuremate keskusteni on pikk. Osa praegu lasteaias käivate laste jaoks võib Kihelkonna kooli kadumine tähendada üle tunni pikkust kooliteed ühes suunas ja ümberistumistega.

Olukorda võib võrrelda mõne väiksema saare omaga, kus peame loomulikuks, et kool tegutseb, kuigi lapsi käib seal väga vähe. Alternatiiv oleks ebamõistlikult pikk või keeruline koolitee. Hajaasustatud poolsaare kõige kaugemas osas tekib sama küsimus: kui kaugele kooli peab väike laps iga päev sõitma, enne kui kodulähedase väikekooli säilitamine muutub piirkondliku võrdsuse küsimuseks?

“Kaalutakse sedagi, kas piirkonnas on üldse võimalik lastega edasi elada.

Kohaliku kooli olemasolu mõjutab ka seda, kas lastega pered saavad ja tahavad siin elada. Kool ei ole ainult piirkonna laste arvu tagajärg, vaid üks tingimustest, mis võimaldab siin elada ja uutel peredel tulla.

Miks soovime säilitada just 1.–6. klassi. Kolmanda klassi laps ei ole veel valmis iga päev pikalt bussiga sõitma, ümber istuma ja bussijaamas ootama. Kuuenda klassi lõpuks on laps märksa iseseisvam. Kuus esimest kooliaastat võimaldavad lapsel kasvada oma kodukohas – pärast kooli minna huviringi või sõbra juurde, mängida õues ja elada üsna Bullerby laste lapsepõlve. Alternatiivina kulub märkimisväärne osa päevast bussisõidule, ümberistumisele ja bussi ootamisele. See aeg tuleb huvihariduse, kodus õppimise, sõprade ja vaba aja arvelt.

Oluline küsimus on ka edasine koolitee. Enamiku kohtusse pöördunud vanemate jaoks ei ole pärast Kihelkonna 6. klassi lapse järgmine kool mitte Lümanda, vaid Kärla kool. Kärla jääb igapäevase liikumise seisukohalt rohkem teele, vanemad liiguvad selles suunas tööle. 

Administratiivne liitmine Lümanda kooliga ei muuda automaatselt lapsevanemate eelistusi. Kui Kihelkonna lapsed peavad koolide liitmise tõttu osalema Lümandal tundides, üritustel või ühistegevustes, kuid pere valib pärast 6. klassi ikkagi Kärla, võib lapse haridusteele tekkida sisuliselt kolm koolikeskkonda: Kihelkonna, vahepeal Lümanda ning seejärel Kärla. See on eriti küsitav olukorras, kus ka valla enda uuringutes on välja toodud, et üleminek ühest koolist teise võib olla keeruline, eriti tuge vajavate laste puhul.

Kihelkonna kool-lasteaia mudeli tugevus on olnud vastupidine: laps liigub lasteaiast tuttavas keskkonnas kooli ning pärast kuuendat klassi mõtleb läbi, kuhu edasi läheb.

Koolivõrgu administratiivne ülesehitus peaks võimalikult palju arvestama perede tegelikku liikumist ja koolieelistusi, mitte püüdma neid koole liites ümber kujundada. Kui on teada, et koolivahetus on lastele koormav, peaks eesmärk olema tarbetuid üleminekuid vähendada, mitte juurde tekitada.

Kihelkonna kool-lasteaia mudelil on veel üks tugevus. Eri vanuses lapsed puutuvad iga päev loomulikult kokku, väiksemad õpivad suurematelt ning suuremad omakorda õpivad märkama, aitama ja vastutama. Ühistel tähtpäevakontsertidel rahvamajas osalevad kõik, ka tuge vajavad ja erivajadusega lapsed. Need on kogukonna traditsioonid, mille kaudu saavad kohalikud laste ja kooli tegemistest osa.

Seetõttu ei nõustu me lihtsustatud väitega, et väike kool tähendab tingimata väikest suhtlusringi. Lapse sotsiaalset keskkonda ei määra ainult see, mitu samaealist last klassis istub. Koolimaja võimalused on lubanud majutada teisi koole, laagreid ja treeninggruppe ning huviringides osalevad ka koduõppelapsed. See laiendab kohalike laste suhtlusringi. Hajaasustatud piirkonnas ei ole kool eraldiseisev asutus, vaid hariduse, kogukonna ja piirkonna elu kese.

Viimastel aastatel on kool liikunud selgelt arengusuunas. Stabiliseerunud on personal, taastunud lapsevanemate usaldus, õpetajad täiendavad ennast ülikoolis ning arenenud on huvitegevus ja koostöö väikekoolidega.

Aasta algusest toimusid välise mentori toel kogukonna mõttetalgud, kus lapsevanemad ja kogukonnaliikmed panustasid vabatahtlikult Rannalapse kooli kontseptsiooni väljatöötamisse. Mõte on lõimida riiklik õppekava kohaliku pärimuse, merenduse ja Loode-Saaremaa loodusega. Eesmärk on kujundada mitte lihtsalt väike kool, mida tuleb pidevalt sulgemise eest kaitsta, vaid omanäoline ja kvaliteetne kool, mille pered teadlikult valivad. Väikekooli tuleviku võti ei pea olema ainult rohkem raha – selleks võib olla ka selge identiteet ja kvaliteet, mis tekitab nõudluse. Soovime võimalust näha, mis saab koolist siis, kui peredele antakse mõneks aastaks kindlus, et see jääb püsima.