• Ligi sada Eestis tegutsevat muuseumi möönsid hiljuti korraldatud küsitluses, et haridus- ja teadusministeeriumi kevadine kommunikatsiooniviga ning sellele järgnenud peataolek mõjutasid neid ühel või teisel moel. Enam kui pooltes küsitletud muuseumides vähenes pärast diskussioone lastevanemate kaasamise teemal õppekäikude rahastamisse nii muuseumitundide kui õpilastest külastajate arv. Kuigi ministeerium üritas segadust klaarida, puudub koolides ja muuseumides kindlus, et kõik lapsed ka järgneval kooliaastal õppekäigule jõuavad.

“Tüüpmõtlemine võib olla see, et muuseum on kultuur ja seega kultuuriministeeriumi haldusala. On ka palju eramuuseume. Pilt on killustunud.

Anu Viltrop

„Küsitlusele vastanuist tunnetas 56 protsenti selgelt, et tekkinud ebamäärasus mõjutas nende tegevust. Kõige rohkem mainiti probleemina transpordikulusid, samuti ebakindlust, kas õppekäike võib üldse korraldada, koolide enda eelarvepiiranguid ja lapsevanemate omaosaluse küsimusi,“ nimetas Eesti muuseumiühingu tegevjuht Anu Viltrop raportist selgunud murekohti. Uuriti ka muuseumide teadlikkust sellest, millistest allikatest muuseumitundideks raha saadakse. Sellele vastates mainiti nii lapsevanematelt korjatud kui klassiraha, koolide enda eelarvet, kultuuriranitsat, omavalitsuste toetusi kui ka lisameetmeid, nagu eraldi hanked või kultuuripilet.

Peamise probleemina kerkisid siiski pinnale transpordikulud. Eri piirkondade koolidel on siin selgelt erinevad võimalused. „Mõnele on muuseumid kaugel ja raskesti ligipääsetavad, see võimendab probleemi,“ täpsustas Viltrop. „Meil on kuidagi vaja ära lahendada küsimus, kuidas jaksaksid ka kaugemate piirkondade lapsed muuseumisse tulla, ükskõik kus see siis asub.“ Viltrop toonitas ka, et muuseumitund tuleb siduda õppekavaga sel moel, et see ei kujuneks õpetajale ja õpilastele lisakoormuseks.

“Kuna veipimine on tohutult suur probleem, paluvad õpetajad teha sel teemal programm ja sellest rääkida.

Grete Rohi

Tervisemuuseumi hariduse ja teenuste tiimijuht Grete Rohi kinnitas, et õpetajad toovadki lapsed muuseumi üldjuhul ainult siis, kui muuseumitund ja õppekava on omavahel seotud: „Tänapäeval on suund sinnapoole, et muuseumid saavad ka oma programmide jaoks rahastuse tänu sellele, et on need sidunud õppekavaga. See võimaldab pakkuda koolidele mõnda tasuta programmi. Tervisemuuseumi eelis mõne koduloo- või ajaloomuuseumi ees võib olla see, et muuseumi enda keskkond ja teema on õppekavas tugevalt sees.“

Ta lisas: „Tavaliselt uurime uute programmide tegemisel õpetajate soove ja vajadusi: mida nad näevad, mis toetaks nende tööd ja tegevust, ja selle põhjal hakkamegi programmi looma ja pakkuma. Testime neid, saame õpetajatelt ja õpilastelt tagasisidet, kas programm töötab.“

Rohi sõnul on kõige populaarsem valdkond seksuaalharidus, millega seotud teemad läbivad põhikooliastet kuni selle lõpuni. Samuti tuntakse huvi tervislike eluviiside, liikumise, toitumise ja unehügieeni vastu. „Kuna veipimine on tohutult suur probleem, paluvad õpetajad teha sel teemal programm ja sellest rääkida,“ tõi ta näite ja lisas, et pikka aega tavaks olnud loenguvormi tervisemuuseumis enam peaaegu ette ei tule, õpilasi püütakse võimalikult palju tegevuse kaudu kaasata. „Väga hästi on näha, kui õpetaja on koolis hea eeltöö teinud, selgitanud, kuhu ja miks minnakse. Siis on laste tagasiside pärast ülivõrdes,“ kinnitas ta.

“Võrumaal on palju suuri peresid, kes ei jäta maksmata mitte jonni pärast, vaid neil ei ole see lihtsalt võimalik.

Merike Värs

Aastaid Võrumaal Kääpa koolis ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajana töötanud ning möödunud aastast Põlva gümnaasiumis tööle asunud Merike Värs ütles samuti, et kõige põnevam on laste jaoks niisugune muuseumikülastus, kus ajalugu on võimalik oma käega katsuda: „Keskaegseid kaupu puudutada, pimesi ära arvata, mis need on, kaaluda … Ma lähen pärast muuseumikülastust ikka teiste aineõpetajate juurde rääkima, kui hea muuseumitund üks või teine on, arutama, kuidas me saame seal matemaatikat, eesti keelt, inimeseõpetust, bioloogiat, kõike lõimida.“ Õpetaja Värs kirjutas kogu oma ainekava teadlikult selliseks, et sinna oleks põimitud kohad, kus õppereisidel käia. „Minu jaoks on väga väärtuslik, et saan näiteks viienda klassiga oma Võrumaa muuseumis käia. Seal näeb meie külas välja kaevatud esemeid, vaatame neid ajaloolisi muistiseid ja kõik muutub palju tähenduslikumaks kui seda koolis piltide pealt vaadates,“ rääkis ta.

Muuseum võib ka kooli tulla

Kääpa kooli loodusainete õpetaja Aiki Jõgeva märkis, et palju annab juurde see, kui muuseum tuleb ise kooli kohale – eriti, kui koolil võimalusi väljasõiduks napib. „Tartu loodusmuuseum tuleb oma programmidega kooli, mis on hea võimalus hoida kokku transpordiraha,“ tõi ta näite. „Kui ajalooteemad on Võrus käepärast, siis suuremaid looduskeskusi pole seal ühtki. Et muuseum tuleb kooli, on üks võimalik lahendus.“ Temagi toonitas vajadust muuseumitundide praktilisuse järele: „Ma olen ju ise bioloogiharidusega, mul on piisavalt mikroskoope, selleks ei pea kaugele sõitma, et lihtsalt mikroskoobiga tööd teha. Siis tuleb mängu just muuseumikeskkond – seal kasutatakse ära kõike seda, mis muuseumis on ja mida koolis ei ole.“

Võrumaa õpetajad on nutika lahenduse õppekäikude korraldamiseks leidnud Erasmuse programmi ja välisõpilasi kaasates. „ERM-is oleme saanud väga mugavalt hakkama niimoodi, et lähen sinna näiteks grupi saksa õpilastega, aga võtan ka oma õpilased kaasa. Saan bussiraha maksta projektist,“ selgitas õpetaja Jõgeva, kelle sõnul saavad lapsed ingliskeelse programmi puhul õppida ka keelt. 

“Ma olen ju ise bioloogiharidusega, mul on piisavalt mikroskoope. Ei pea selleks kaugele sõitma, et lihtsalt mikroskoobiga tööd teha.

Aiki Jõgeva

Võrokatele on appi tulnud kodukandist valitud riigikogu saadikud. „Et keskaegset linna ja selle õhustikku tajuda, päriselt sealsete majade vahel kõndida, pean ma sõitma Tallinnasse, mis on ju UNESCO kultuuripärand. Nii linnamuuseum kui Tallinna ajaloomuuseum pakuvad mõlemad suurepäraseid programme. Põhikoolilõpetajatele tuleb selgitada, mis on riigikogu kui seadusandlik võimuorgan. Kooli eelarvest Tallinna sõiduks raha kulutada ei ole võimalik. Olen väga tänulik, et meie kohalikud esindajad riigikogus on aidanud kompenseerida ka bussiraha ning olnud väga aktiivsed ja külalislahked,“ tunnustas õpetaja Värs.

Et pealinna Eesti teisest otsast pooltühja bussiga ei sõidetaks, arutavadki õpetajad koos kooli juhtkonnaga, milliseid õppekäike päevane reis võiks sisaldada. Väljasõidu juures on oluline ka sotsiaalne pool. „Pubekatele on väga oluline, et nad Tallinnasse sõites kolm-neli tundi koos istuvad. Suhtlus käib asja juurde, nii et klassijuhatajatöö eesmärgid saab sinna juurde lõimida,“ tõi õpetaja Värs välja nutika nipi.

Ta nentis, et nende koolis ei ole lastevanematelt kunagi õppekäikude jaoks raha kogutud ning igaüks seda maksta ei suudakski. „Võrumaal on palju suuri peresid, kes ei jäta maksmata mitte jonni pärast, vaid neil ei ole see lihtsalt võimalik. Laps ei ole ju süüdi, kui ta perel ei ole võimalusi või huvi. Kui keegi tahab just Livu veeparki minna, siis selle külastamiseks peavad vanemad tõesti maksma, aga kui teema puudutab otseselt õppetööd, siis oleme programmide kaudu kuidagi rahastuse leidnud,“ sõnas ta. Õpetajad kiitsid ka jääaja keskust, kus saab ainetena ühendada nii ajaloo kui loodusained.

„Kui õpilased loevad õppekava raames „Kevadet“, siis nad käivad Palamusel. Meil on tore eesti keele õpetaja – kui mina õpetan bioloogias ökosüsteeme ja eesti keeles õpivad lapsed metshaldjaid, siis läheme Vällamäele. Nii et loomulikult viime õpilasi ka kodukanti. Aga kõik muuseumid on meist on ikkagi suhteliselt kaugel,“ tõdes õpetaja Jõgeva.

Igal võimalusel on kinni haaratud tasuta pakkumistest, mida on teinud näiteks põllumajandusmuuseum või Carl Robert Jakobsoni muuseum (viimane pakkus isegi transpordikompensatsiooni), kuid selliste loteriivõitude avastamiseks peab õpetaja olema õigel ajal õiges kohas, muidu on oht ilma jääda. „Need võimalused rabatakse väga kiiresti ära,“ hoiatas õpetaja Jõgeva.

Õpetajad suhtuvad mõistvalt ääremaa omavalitsustesse, kelle napist eelarvest peab jaguma kõigile. „Nii et tahaksin kivi visata ikkagi suure poliitika kapsaaeda,“ ütles õpetaja Värs. „Ääremaid on vaja hoida ja natuke poputada. Meie jaoks on kõik asjad lihtsalt kaugemal. Kooli ümber ja looduses saame küll ringi kõndida, aga see ei ole alati piisav. Kääpa kool on olnud minu meelest päris tubli, sest oleme õpetajatena tõesti motiveeritud lapsi välja viima ja leidnud selleks ka võimalusi, ent see oleneb hästi palju ikkagi koolist ja õpetajatest, kes viitsivad seda vaeva näha. Tallinna läheme hommikul kell seitse, tuleme õhtul tagasi kell kümme. Me ei küsi ületundide eest raha. Me ei nõua kahe tehtud tööpäeva eest vaba päeva asemele.“

Grete Rohi sõnul on õpetaja sunniviisiliselt projektijuhi rolli asetamine riskantne: „Meil ei ole ühtset süsteemi, kust õpetaja saaks lihtsalt vaadata, kuhu muuseumi ta tahab minna ja kas sinna saab mõne projektitaotluse rahastusega või mitte. Praegu on see tehtav, kui õpetaja on ühinenud mitmete muuseumide infokirjadega. Sellest sõltub, kas info jõuab temani õigel ajal ja kas ta saab osta pileti või on järjekorras üheksa tuhandes ning jääb programmist ilma. Õpetajad on olnud pahased: mis mõttes ma ei saanud seda tasuta programmi?! Aga kui mul on pakkuda neid programme viiskümmend ja kirju tuleb sada, pean ma soovijate hulgast valima. Nõudlus on suurem kui pakkumine.“

Kas nende riistadega piinavadki eestlased inimesi?

Alutaguse vallas asuva Iisaku kihelkonna muuseumi direktor ja muuseumigiid Mari Raap tutvustas oma juhitavat muuseumi kui väikest ERM-i, mis pakub valla lastele ka tasuta külastuse võimalust, kui õpetaja nende ekspositsiooni oma tunniga lõimida soovib. „Kui räägitakse „Vaeslapse käsikivist“ ja viljast ning kui koolil ei ole eraldi sõiduks raha, siis nad tulevad vallatranspordiga ja teevad selle tunni siin. Me kogu aeg propageerime: tulge ise! Kui räägite samovarist, tulge vaadake, meil on samovar! Siis saab laps aru, mida see sõna tähendab. Iseenesest oleme omalaadne Eesti tugipunkt.“

“Iga kord pead uuele volikogu koosseisule tantsima seda mesilase tantsu, et tegelikult on muuseum vajalik ja see näitab meie jõudu.

Mari Raap

Kuna Iisaku muuseumit külastab palju Ida-Virumaalt pärit lapsi, kerkib paratamatult ka keele- ja meelsusprobleem. „Eriti Narva koolide lapsevanemad tulevad õppekäikudele kaasa, sest nad tahavad näha, mida seal lastele räägitakse. Ma ei taha seda otse välja öelda, et nad kontrollivad, aga selline mulje jääb küll,“ tunnistas Raap. „Näiteks on meil lina kiskumise naelad püsti ja vene gruppides leidub ikka lapsi, kes küsivad, kas sellega eestlased piinavadki inimesi.“ 

KIK-i otsus anda valikuvabadus muuseumitundide korraldamisel koolide asemel muuseumidele ning sellega seoses jätta koolid ilma ka transpordirahast, asjaosalisi ei rõõmusta. Kahtlusi tekitab nii muuseumitöötajates kui õpetajates seegi, et muuseumid kuuluvad eri ministeeriumide haldusaladesse. „Sõjamuuseum tegutseb kaitseministeeriumi all ja on olemas riigikaitse eesmärkidel. Kaitseministeerium on väga selgelt väitnud, et kuni kaheksateistkümnenda eluaastani on muuseumi külastamine tasuta. Tegelikult pakutakse kaugemalt tulijatele ka transporditoetust, mis on kõik ette nähtud ministeeriumi eelarvest,“ tõi Anu Viltrop näite. „Samas on muuseumid paljudes haldusalades ja omandivormides laiali: loodusmuuseum on kliimaministeeriumi, maanteemuuseum transpordiameti all. On ka palju eramuuseume, aga tüüpmõtlemine võib olla see, et muuseum on kultuur ja seega kultuuriministeeriumi haldusalas. Pilt on killustunud.“

Raap ütles, et kultuuriministeerium lisab raha oma haldusala muuseumidele, kuid Iisakule see ei laiene. „Me oleme kõige lähem punkt Narvale ja Sillamäele. Me näitame neile lastele oma rahvariideid, lippu, sööme kama … Meil on taluprogrammides kõik võimalused päriselt saagida või naelu taguda – kõike seda, mida nad linnas teha ei saa, aga meie jääme sellest toetusest ilma,“ muretses ta. „Igasse uude volikogusse tulevad inimesed eri elualadelt ja see ei ole nende süü, et nad ei tea, mida muuseumis tehakse. Nende jaoks on muuseum nagu turism või midagi niisugust, mis võtab lihtsalt raha. Nad ei näe seda haridusasutusena. Iga kord pead uuele volikogu koosseisule tantsima seda mesilase tantsu, et tegelikult on muuseum vajalik ja see näitab meie jõudu. See on meie haridus, see on meie kultuur.“

See-eest kultuuriranitsa senisest toekamas rahastamises ollakse ühel meelel. „Hea lahendus oleks kõigi jaoks see, kui kultuuriranitsa meedet toetataks lihtsalt rahaliselt paremini. See jätab õpetajale vabaduse valida, kuhu ta koos lastega minna tahab,“ leidis Viltrop.