• Haridus- ja noorteameti ehk Harno direktor Jaak Raie räägib oma esimese ametiaja lõpus, et soovib tehtud töö vilju esireast nautida ja seetõttu kandideerib suure tõenäosusega ametikohale uuesti. E-eksamitele ülemineku juures paneb teda nördima, et asjaosaliste fookus on pahatihti vales kohas, ja ainus, millele keskenduma peaks, on õpilaste huvid. 

Ei ole saladus, et eriti suurelt tõusis Harno inimeste huviorbiiti e-katseeksamitega, ja seda mitte tingimata positiivses valguses. Kuidas sellele nüüd tagasi vaatate?

Ministeerium suunab Harnole rohkem kui sada ülesannet, mis on nii raha kui sihtgruppide suuruse mõttes väga erineva mahuga. Kõige nähtavam ja tundlikum ülesandeplokk on tõepoolest seotud e-eksamitele üleminekuga. See, kui mõni server ei tööta ja keegi ei saa sisse logida, on seotud kogu süsteemi infotehnoloogilise poolega ja paistab kõige rohkem välja. Aga tegelikult on palju olulisem elektroonilise hindamise kui instrumendi loomine, mis jääb täielikult tagaplaanile. See, kuidas paistab välja iga õpilase hindamine digitaalses keskkonnas, on küll nähtamatu, aga kogu asja iva. Kõige muu kõrval peab see olema tõenduspõhine ja muuhulgas veel õiglane. Hindamisinstrument peab suutma peegeldada õpilase teadmiste taset ajal, mil ta testi sooritab. Ühtlasi räägitakse ainult eksamitest, aga teste on palju rohkem. Näiteks praegu käivad tasemetööd ja teadmiste kontrolle, mida eksamite infosüsteemis tehakse, on väga palju. 

“Saame öelda, et oleme senises e-eksamite ettevalmistuses olnud edukad.

Praegu saame öelda, et oleme e-eksamite ettevalmistuses olnud edukad. Sellesse panustanud inimesi on saja ja kahesaja vahel. Nad ei ole mitte ainult Harno spetsialistid, vaid ka õpetajad, kes on samal ajal olnud nii süsteemi hindaja kui arendaja rollis. Lisaks IT-spetsialistid ja audiitorid, kes kogu süsteemi testivad. Ja lapsed, kes katseeksamitest osa võtsid. Kõiki katseeksamitega kogutud andmeid kasutatakse praegu arenduses. 

Kui frustreeriv on, et kõige selle juures räägitakse ainult tõigast, et server ei töötanud? 

See ei ole niivõrd frustreeriv, kuivõrd nördimapanev. Tegemist on olukorra karmi lihtsustamisega, aga võib-olla pole me ise suutnud süsteemi ja ettevõtmise keerukust avalikkusele piisavalt selgeks teha. Või selgitada, kelle jaoks see lõppkokkuvõttes vajalik on. Eksamitest ja/või tasemetöödest peavad enda teadmiste ja oskuste kohta tõepärase info saama õpilased, kes need sooritavad. See tõesti frustreerib, kui eksameid korraldatakse kellegi teise jaoks või mingil muul eesmärgil. Isegi see, kuidas õpilased haridustasemete vahel liiguvad, on osa suurema süsteemi ülesehitusest. Eksami esmane ülesanne on anda võimalikult tõetruu pilt õpilase teadmistest ja oskustest, mitte olla mõni malakas. 

Millal läheme täies mahus e-eksamitele üle ja kui keeruline seda matemaatikas teha on? 

Pisut väiksema mahuga eksamid, nagu eesti keel teise keelena ja inglise keel, on juba järgmisel aastal e-eksamina kavas. Kui arendusprotsesse võrrelda, siis vastab tõele, et matemaatika on nüansirikkam ja liigub teiste kannul väikese viivitusega, aga kindlasti on e-eksam ka selles aines tehtav. Mulle tundub, et see pole nii keeruline, kui vahel mõista antakse. Küll aga teame, et näiteks loomingulisust on matemaatikas keerulisem hinnata, kuna lahenduskäike võib ühe ülesande puhul olla mitu ja mõned neist on väga originaalsed. 

Kui suur on oht, et kevadel ei jää hulk inimesi e-eksamitega rahule? 

Ma loodan, et eksami sooritanud jäävad rahule. Kas Harno nende läbiviija ja peavastutajana rahule jääb, seda näeme kevadel, aga võin kinnitada, et teeme omalt poolt selle nimel kõik. Oleme arendustöö käigus palju muutnud, muuhulgas enda suhtumist. Eksam ei tohi muutuda vahendiks, millega õpilast kuidagi karistatakse või paika pannakse. Esimesena peavad sellest kasu lõikama õpilased, kõigi teiste asjaosaliste huvid on teisejärgulised. 

Kui keeruline on fookust hoida, kui ümber on nii palju kära? 

Me kuuleme ja arvestame seda, aga ei lase fookusel nihkuda lastelt ja nende huvidelt. Nii saame olla kindlad, et meie suund on õige. Õnneks oleme ministeeriumiga kujundanud sellise koostöö, et poliitilise otsusega käib kaasas esmane testimine ja tagasisidestamine. Tuletan meelde, et e-eksameid on korra ka edasi lükatud. 

Kui palju Harno ise tagasisidega arvestab, kui näiteks koolidest või õpetajatelt tuleb info, et üht või teist lahendust tuleks muuta? 

Me kogume sihtgruppide tagasisidet süsteemselt. Näitena saab välja tuua Rajaleidja tööprotsessid, mille oleme ümber korraldanud. Eelkõige selleks, et Rajaleidja suudaks pidada sammu HEV-õpilaste kasvava hulgaga. Meieni jõudis tagasiside, et järjekorrad on liiga pikad ja lapsed ning lapsevanemad ei pääse lihtsalt löögile. Muutsime tööprotsesse ja olukord paranes. Oleme muutnud ka eksamite arendus- ja kommunikatsiooniprotsessi nii, et eksamite loomisel võetakse spetsialistide ja kõrgkoolide kõrval arvesse ka õpetajate mõtteid ja arvamusi. Ettevõtjate tagasisidet oleme kasutanud aga näiteks avatud tehaste päeva puhul, mis on Inseneriakadeemiaga seotud üritus. 

“Mind tõesti lausa frustreerib, kui eksameid ei korraldata mitte õpilaste, vaid kellegi teise jaoks.

On loomulik, et kogume pidevalt andmeid, kuna Harno töötab esmases tähenduses kellegi teise arengu huvides. Kui me neid teisi ei kuulaks, ei teeks me midagi ära. Oskame olla ka enesekriitilised. Mingitel juhtudel kipuvad institutsioonid hakkama iseenda olemasolu õigustama. Seda on vaja igal juhul vältida ja see on olnud üks peatükk meiegi tegevuses. 

Mis täpsemalt? 

Ikka needsamad eksamid ja kelle jaoks need mõeldud on. Neid ei tehta Harno jaoks, aga kui ma siia saabusin, kohtasin ka seda mõtteviisi. Piisavalt, et panna see arenemist vajavate punktide nimekirja. Suhtumise muutmine ei käi aga nipsust, selleks on vaja püsivust ja järjekindlust. Samal ajal liigub elu kogu aeg edasi ja ükski ülesanne ei tohi tegemata jääda. Siis tuleb leida tasakaal igapäeva- ja arendustöö vahel, mis nõuab omakorda oskusi ja kogemusi. 

Kuidas see väljendus, et suhtumine on paigast ära? 

Inimeste jutus. Koos töötades avaneb nii inimeste töökultuur kui suhtumine. Kui juhtidel on siis tähelepanekuid, tuleb suuta neid edasi anda. Kui mingi aja jooksul aga ikkagi nihet ei toimu, tuleb tegutseda juba otsustavamalt, ja see ei ole mitte ainult juhtide õigus, vaid ka kohus. Harnos oleme suutnud jõuda kollektiivselt sinna, et teame, kelle jaoks ja millise kvaliteediga me töötame. 

Mäletan, kuidas ühte lugu kirjutades saatsid Harno spetsialistid ministeeriumi suunas teele päris palju kriitikanooli. Kuidas HTM-i ja Harno suhtest aru peaks saama?

HTM-i ja Harnot võib vaadelda kui poliitika kujundajat ja selle rakendajat. Poliitika kujundamise otsustele järgnevad alati selle ellurakendamise ülesanded ja et neid ülesandeid lahendama hakata, on vaja teatud oskusi, mida poliitika kujundamisel tingimata vaja ei ole. Nagu on näiteks koolipidajaks omavalitsus, kes kooli ülesandeid ei täida ega oskagi täita. 

“Institutsioonid kipuvad hakkama iseenda olemasolu õigustama.

Täiesti normaalne on ka olukord, kus poliitika rakendamisel ilmnevad kitsaskohad, mis sunnivad algselt plaanitut muutma. Kõik sellised tsüklid muudavad protsessi üsna pikaks, kuna need kätkevad endas väga mitmetahulisi asjaolusid, mis tuleb kõikide asjaosaliste vahel läbi põrgatada. Alles seejärel tekib poliitiline otsus. 

Kas Harno asi on ka kujundamisprotsessi kritiseerida ja sellele tagasisidet anda? 

Kritiseerimine ei ole lõpuni õige sõna, aga tagasisidestamine küll, ja seda me teeme palju. Kui mõni koht vajab parandamist, siis ütleme muidugi, et lugupeetud ministeerium, see võiks olla teistmoodi. Küll aga lisame alati ettepanekud, muidu on tegu lihtsalt vingumisega. 

Milliseid keerulisi olukordi on Harnot juhtides ette tulnud? 

Probleemide ja takistuste kohta on populaarne küsida, kuigi eestlaste tugevused peituvad tihti just võimaluste kasutamises. Seega oleks meie jaoks mõistlik vaadata iga takistust võimalusena. Seda õppisin ma eelkõige Tallinna teaduspargi tehnopoli juhatajana, mil tutvusin väga lähedalt start-up-maailmaga. Parim ja lihtsaim näide on turu tühimiku täitmine uue tootega, kuna ka seda tühimikku võib algselt takistusena näha. 

“Egoistlik vaade on see, et ma tahan vaadelda tehtud otsuste ja muudatuste efekte esireast.

Harno kokkuliitmine oligi suur ja väga loominguline töö. Igal asutusel oli oma kultuur ja ajalugu. Kui kõik asjaosalised sellises olukorras keskpõrandale kokku satuvad, tekib täiesti uus olukord ning kultuurid ja tööloogikad võivad põrkuda. Nende põrkumiste pealt tuleb luua aga üksteist täiendav keskkond, mida mul on olnud hea võimalus kujundada. Selle käigus olen teeninud välja nii kolleegide tunnustuse kui halvakspanu, kuna kultuurilised muudatused kätkevad endas paljude jaoks harjumatut suhtumist ja koostöö tihedust. Seejuures ei tohi unustada, et kogu töö peab viima tõeliste mõjude ja edusammudeni, mida Harno töö sihtgrupid vajavad ja ootavad. 

Kas midagi kripeldab ka? 

Jah, täiesti tavalise inimesena taban ka mina end vahel mõtlemast, et midagi oleks saanud paremini teha. Pean enda väikeseks miinuseks tõsiasja, et olen oma olemuselt natuke aeglane. See ei paista tingimata välja ja seda saab maskeerida ka, aga vahel olen aeglaselt reageerinud või ei ole kasutanud kõiki minu käsutuses olnud instrumente. Kui mõni sõnum võib tekitada inimeses ebamugavust, olen jäänud inimlikult olukorda kaaluma, ja kuigi ma ühel hetkel sõnumi siiski edastan, ei pruugi ajastus olla enam õige. Protsessi ajastamine mängib väga suurt rolli. Õnneks aitavad seda õigesti teha nii kogemus kui kollektiiv. 

Kui tuua konkreetne näide, siis Harno struktuuri, mis on paigas juba rohkem kui kaks ja pool aastat, oleks võinud veel pool aastat varem käiku lasta. Võib ju mõelda, et mis sest poolest aastast ikka, aga kui mõelda, et peadirektor on ametis viis aastat, on see päris suur jupp tema ametiajast ja võib määrata ära selle, kas ta mõnda enda töö tulemust näha saab või mitte. 

“Mulle tundub, et Eesti õpetaja tahab areneda, mitte paigal seista.

Juhi ülesanne on võtta otsuseid vastu ka siis, kui ta ei valda kõiki otsust ümbritsevaid nüansse ja teadmisi sajaprotsendiliselt – see ei pruugigi olla võimalik. Mina olen jõudnud kohta, kus mul piisab otsuse tegemiseks umbes 75 protsendist vajalikust infost. Selline teadmiste hulk oli mul Harno uue struktuuri kohta aga juba 2023. aasta sügisel ehk pool aastat enne uue struktuuri tekkimist. Oleksin ma siis kiirem olnud, oleksid mõned efektid ilmnenud varem. Juhid viskavad nalja, et kõige parem otsus on edasi lükatud otsus, aga tegelikult see muidugi nii ei ole. 

Kas tahate Harno juhina jätkata?

Lubasin oma esimesel tööaastal kolleegidele naljaga pooleks, et proovin olla esimene Harno peadirektor, kes viibib ametis vähemalt ühe ametiaja. Praegu on veel lootust, et see nii läheb, ja suur on tõenäosus, et kandideerin ka uuel konkursil. Seejuures toetan väga uue konkursi korraldamist: arvan, et ükskõik millise juhi ametiaeg, sh koolidirektori oma, peab olema tähtajaline. See annab juhile tsükli ja kõigile asjaosalistele vahefiniši. 

Egoistlik vaade on, et tahan vaadelda otsuste ja muudatuste efekte esireast. Harno moodustamine on lõppenud ja sellest ei räägita enam iga päev, aga liitumise efekt ei ole veel lõpuni avaldunud. 

Mida olete seda tööd tehes Eesti õpetajate kohta märganud?

Ma olen Eesti haridussüsteemi suhtes oluliselt lootusrikkam, kui olin enne Harnosse tulemist. Osaliselt ka põhjusel, et olen saanud selle kohta nii palju uut infot. Õpetajate töö, pühendumus ja loomingulisus selles tehnoloogiliselt väga kiiresti muutuvas olukorras on ääretult sümpaatne. Mulle tundub, et Eesti õpetaja tahab areneda, mitte paigal seista. See omakorda tähendab, et õpetajad on eeskujuks, mis muudab olukorra juba väga lootusrikkaks. 

Olete lõpetanud Tartu ülikooli kehakultuuri teaduskonna ja omandanud kehalise kasvatuse õpetaja kutse. Kas ühel hetkel võib teid näha ka kehkaõpsina? 

Iial ei või teada ja karjäärivalikute hulgas on mul see rida kirjas. Selleks peaksin aga pingutama veel rohkem kui juhitööks. Kui mõelda, et õpetajatöö on loominguline, pingeline ja iga päev vaatab sinu poole küsivalt rohkem kui sada silmapaari, jagub juhitööga sarnasust omajagu.