Tiiu Kuurme.

Demokraatiavõimeliseks peab inimene kasvama

Tiiu Kuurme.
14 minutit
151 vaatamist
  • Demokraatia on kui kultuurtaim, mis vajab hoolt ja toitu, aina uut ergutust ja impulsse, et elus püsida.

Vististi tajutakse tänapäeval üle ilma, et demokraatia pole see, mis on tulnud, et jääda. Praegune maailm pöördub autoritaarsuse poole, justkui polekski inimkond midagi õppinud, ning järele jäänud demokraatlikel süsteemidel tuleb enda hoidmiseks tõsiselt pingutada. 

Ehkki demokraatiast on teada tekste ka aastatuhandete tagant ning uurijad kirjeldavad eri ajastute mitmeid huvitavaid demokraatiavorme, sai demokraatlik riigikorraldus selgemaks tulevikuväljavaateks alles seoses valgustusajastuga. Trükipressi leiutamisega algas aeg, mil kirjatarkus ja vaimuvalgus jõudis järjest enam eri rahvakihtidesse ja nii võib väita, et demokraatia vormid ühiskondades ning rahvaharidus on kulgenud käsikäes. Eesti rahvuslik liikumine 19. sajandi keskpaigas sai võimalikuks vaid tänu haridusele ning toimis oma korralduselt demokraatlikel alustel.

Ka tänapäeval käib haridus demokraatia eel. Ent kooli ülesanne on vastuoluline. Üllamas mõttes on kool mõeldud hariduse kaudu looma paremat tulevikku, teisalt aga on kooli varjatum ülesanne säilitada kehtivaid võimustruktuure. Kool iseeneses rajaneb hierarhilisel autoriteedistruktuuril. Seda vastuolu on eri aegade kooliteooriates rohkelt kirjeldatud. Nii on ühiskonna patud ühtpidi pandud koolile süüks ja teisalt tehtud talle kohustuseks ühiskond pahelisusest terveks ravida. Mõistmis- ja arutlusvõimelisi inimesi, nagu vajab demokraatia, võib tulla ka hierarhilisest teadmispõhisest koolist, aga suutlikkus demokraatiaks eeldab selle läbi elamist. Rohkesti on olnud ja on tänapäevalgi paraku haridust, mis teenib võimulolevaid režiime ja kasvatab vaikivaid alamaid.

“Kas saabki tahta demokraatiat tänapäeva Eesti koolis, kus õiguste-kohustuste vahekord on tihti paigast nihkunud ning osapooled tunnevad end kaitsetult?

Lähiajaloost teame, kuis mõnda ühiskonda on püütud demokraatiat importida, nagu oleks see inimloomuse enesestmõistetavus, mis pole seni võimalust saanud. Enamasti kukuvad taolised katsed läbi, kui mõelda kolmandale maailmale. Demokraatiavõimeliseks peab üks rahvas kasvama, et tekiks traditsioon, usaldus, eneseteadvus. Kohlbergi moraalse arengu astmete teoorias saab demokraatiavõimeliseks alles viiendale arenguastmele jõudnud inimene (universaalsetel väärtustel põhinevate isiklike kõlbeliste printsiipide loomise võime). Peab ütlema, kindlasti pole inimese selle astmeni aitamine olnud kooli prioriteet.

Koolidemokraatial on pikk traditsioon

Kooli ja demokraatiat on läänemaailma kooliloole tagasi vaadates püütud kokku viia lootuste, suurte ideede sünni ja vaimsete liikumiste aegadel. Teadlik demokraatiaedendus koolides seostub suure ja ulatusliku kooliuuendusliikumisega (tuntud kui reformpedagoogika). See sai alguse 19. sajandi lõpuaastatel ja kestis kuni varaste 1930. aastateni, mil totalitaarsed režiimid paljudes Euroopa maades võimu haarasid. Suurt osa euroopalikust kultuuriruumist haaranud kooliuuendusliikumine seadis keskmesse loomuliku inimese, vaba isiksuse ideaali ja lapsest lähtumise. Pedagoogilisi suundi oli rohkesti ja nad kõik tähtsustasid eri määral demokraatlikku elukorraldust. Ühiselt jagati vaadet, et laps õpib kogemustest, õpib ise tehes ja kõigi meeltega ning demokraatia õppimine peab alguse saama koolis. Inimelu kandvad head väärtused tuleb teha kogetavaks. 

Demokraatliku elukorralduse seadsid oma keskmesse John Dewey Chicago laboratoorne kool, Taani vabad alternatiivkoolid, Saksa Landschulheimi tüüpi koolid (ühiskonna eliit kasvab siin kogetud riskide ja võetud vastutuse kaudu), Freinet’ pedagoogika. Kõige kaugemale jõudis Alexander Neilli Summerhilli kool, kus vabatahtlikuks kujunes ka koolitundide külastamine, ent mitte käitumine, mis kahjustab teisi ja piirab nende vabadust. Suurima karistusena võeti keeldu osaleda õppetundides, mis olid vahvad ja huumorirohked. Ka meie nüüdseks hääbunud hea alguse liikumine kujundas demokraatlikku elusuhet juba lasteaias. Neis koolitüüpides ei tulnud lapsed valmis elukorraldusega kroonumajja, kus kehtisid reeglid, kohustused ja võimusuhted, vaid nad ise lõid ja kujundasid oma kooli. Mõnel juhul lausa ehitasid koos vanemate ja õpetajatega enesele koolimaja. Kool oli elav organism, mille reeglite loojad ja hoidjad olid noored ise, koolidel oli kas parlament või siis iganädalased üldkoosolekud, kus tehti ettepanekuid ja võeti vastu otsuseid. Süsteem oli läbi mõeldud kuni seadusandluseni, vastutuse jagamiseni, otsustusprotsessideni, ja ka karistusteni. Lapsed ja noored kogesid, et kool ja tema käekäik kuulub neile, täiskasvanud on suunajad ja abistajad. Midagi analoogset sündis Eestis Johannes Käisi pedagoogilises seminaris, mis sai küll tegutseda vaid üheksa aastat. Ei saa lootagi, et ühiskond kujuneb demokraatlikuks, kui noorpõlv pole kujunemisaastail seda harjutada saanud. Läänemaailm on jõukas, kultuurne, demokraatlik ja humanistlik, mida viimastel aegadel saadavad küll lagunemise märgid. Postsovetlike maade elanikelt aga eeldati 1990. aastate algul hiigelhüpet totalitaarsest elukorraldusest demokraatiasse. Pole ime, et selles ebaõnnestuti.

“Kirjade järgi on õpetaja autonoomne, aga talle antakse ette, millise õpitulemuse peab ta saavutama.

Demokraatiast on tihti saanud ka silt mitut laadi režiimidele ja võimu meelevaldsusele. Mis siis ikkagi demokraatia ei ole, oma nimest hoolimata? Kõige üldisemas mõttes elukorraldus, kus inimene ise ei saa osaleda teda puudutavate otsuste tegemisel. John Dewey sõnul on demokraatia see, kui rahvas saab valida, kes teda valitseb ja kuidas valitsetakse. Nii et – vahest tuleks riigikorralduse tarvis, kus viimane mainitud õigus puudub, leida mõni muu nimi? 

Aastasajatagustes uuenduslikes koolides kohtas nii esindus- kui otsedemokraatiat, ent kõigi osalus, sõnaõigus, algatusõigus ja vastutuse võtmine kuulus nende koolide sisemisse ellu. Tollaste pedagoogiliste suundade järeltulijais on see nii ka praegu. Otsedemokraatia põhijooneks on loetud nende inimeste juurdepääsu otsustamisele, kellele otsused on suunatud. Esindusdemokraatia puuduseks on loetud rahva sunnitud passiivsust ja sekkumisvõimaluste puudumist valimistevahelisel ajal.

Tuleb tunnistada, ka Eesti koolides on laste ja noorte õigused ning otsustusruum viimastel kümnenditel märkimisväärselt avardunud, ehkki ettekirjutised, etteantud kord ja õpetuse sisu ei sõltu endiselt asjaosalistest. Kas ehk on demokraatiat liiga palju saanud, et nüüd on vanatühi asunud kaarte segama? Me saame teateid kiusust ja vägivallast, lastevanemate rünnakutest õpetajate vastu ja nii õpetajate kui õpilaste kaitsetusest. Viimastel aegadel raputavad üldsust teated noorte mässudest vanades kultuurmaades ning siinsete noorte stress, rahulolematus, koolipõlgus. Liigses demokraatias pole asi, pigem selles, mille eest hoiatas läinud sajandi viimaseks modernistiks nimetatud mõtleja Jürgen Habermas: süsteemid on hakanud koloniseerima elumaailma. Elumaailm on igapäevane tähenduse, väärtuste, suhete ja usalduse ruum, mis taastoodab ennast inimestevahelise läbikäimise kaudu. Süsteem aga mingis loogilises võtmes toimima pandud struktuur, mis haldab teatud eluvaldkondi ning koordineerib tegevust seaduste, normide, võimu kaudu. Kui süsteemi loogika tungib elumaailma, muutuvad inimsuhted instrumentaalseks, normide abil teostatakse sundi ning inimesed võõranduvad üksteisest. Maailm muutub vaenulikuks. Sellest, mille eest Habermas hoiatas, on nüüd saanud uus normaalsus.

Suvemäe ring

Kas saabki tahta demokraatiat tänapäeva Eesti koolis, kus õiguste-kohustuste vahekord on tihti nihkunud paigast ning osapooled tunnevad end kaitsetult? Samas on üsna mitmeid reformpedagoogilisi õpetamisviise ja väärtusi püütud viia üldhariduskoolidesse. Allakirjutanu ei tea, kas on uuringuid, kuidas need toimivad, kuidas seda kõike kogetakse ja kas seeläbi paremateks inimesteks saadakse. Ent kui vanatühi on kohal ja kaarte segamas, on midagi läinud valesti. Pole harv, kui koolipere elab hirmus, sest olgu türanniks kolleeg, õpilane, koolijuht või lapsevanem – nad ei vastuta. Puudub teo ja tagajärje seos. Enne iseseisvuse taastamist oli Eestis üksainus kool, kus oli üle tuhande õpilase, inimarengu aruandest loeme, et nüüd, mil lapsi kolmandiku võrra vähem, on taolisi koole 15. Mingist inimhulgast, ent ka teatud mentaliteetide võimutsemisest alates muutub institutsioon külmaks masinavärgiks, kus omasid ei tunta ja kvantiteedid tingivad paindumatuid mehaanilisi reegleid. Süsteemist enesest saab eesmärk ja inimesest tema teener. Demokraatia kuldreegel, et igaüks saab otsustada, kes meid valitseb ja kuidas valitsetakse, pole siin kuigi tõenäoline. Kui just mõni süsteemitrotslik õpetaja oma lähikonnas demokraatia oaase ei loo.

“Noortele antud vabadustes tajuvad lapsed, et õpetajad on nende poolel, neid saab usaldada.

1960. aastatel leidis Columbia ülikooli noor õppejõud Daniel Greenberg, et millegipärast ei rakendata koolis Ameerika demokraatia põhimõtteid. Demokraatliku ühiskonna kodanikuõigused siin ei kehti, puuduvad vabadused ja sõnaõigus oma eluasjades. Greenberg leidis, et niimoodi ei õpita olema demokraatliku riigi kodanik. 1968. aastal rajas ta mõttekaaslastega oma ideaalile vastava kooli, mis sai nimeks Sudbury Valley. Hiljem nimetati sedalaadi koolid demokraatlikeks koolideks. Ametkonnad ja akadeemilised ringkonnad suutsid aastakümneid mitte välja teha, et selline kool on olemas. Nüüd on neid maailmas 367.

Kooli haridusfilosoofia toetub tõekspidamisele, et igaüks vastutab oma hariduse eest ise. Siin ei rakendata õppekava, ei tehta kontrolltöid ega panda hindeid. Kes soovivad lõputunnistust, peavad kaitsma lõputöö, kus sees ka see, kuidas nad on valmistunud ees ootavaks täiskasvanueluks. Kooli tulnud külalistele avaneb vaatepilt mängivatest, vestlevatest, tegutsevatest õpilastest. Õues näeksid nad murul einestavaid, puu otsas turnivaid, kala püüdvaid või kiikuvaid lapsi. Siseruumides on võimalused avastustegevusteks. „Kool peab olema uurimise ja avastamise, mitte reeglitele allutamise paik,“ oli öelnud Greenberg. Lapsi on usaldatud, nad järgivad oma huvisid ja harjutavad vastutamist. Uskumatu, aga see toimib, ja vilistlasuuringutes kohtab ettevõtlikke oma kutsumuse leidnud ning ülikoole lõpetanud noori inimesi, kes hindasid kõrgelt võimalust leida oma kutsumus ning õppida vastutama.


„Õpilased on muutunud  ja tavapärane kool enam ei toimi“

Kui sõidate Kopli trammiga Tallinna kunstigümnaasiumini ja jalutate üle koolistaadioni, jõuate madala ühekordse majani pargi veeres, kus tegutseb Suvemäe kool. Kooli kodulehel on kirjas: demokraatliku riigi mikrokosmos. Teine sarnaste reeglite järgi toimiv kool asub Sänna mõisas, ja kannab Leiutajate külakooli nime. Sarnaseid meetodeid on teadaolevalt jõudnud teistessegi koolidesse. Kool alustas kuus aastat tagasi eesti keelt kõneleva (ka Eesti kodakondsusega) Kolumbias sündinud Charlie Moreno Romero initsiatiivil, kes antropoloogi ja pedagoogina oli võlutud demokraatlikust haridusest. Ta töötas siin kuni 2024. aastani õpetaja ja õppealajuhatajana.  

Suvemäe kool tegutseb Tallinna kunstigümnaasiumi kooli osana. Õpitakse riikliku õppekava alusel, ent demokraatliku õppekorralduse järgi. Võtab aega, et eristada koolimajas toimetava rahva seas täiskasvanuid ja lapsi, ning tavapärast koolitundi ei õnnestunudki näha. Suures kööginurgaga ruumis, mis kannab Loovtoa nime, istutakse, vesteldakse, kirjutatakse, loetakse, meisterdatakse. Kuigi tegu on põhikooliga, kus õpilasi 60–65, polnud kuskil kuulda lärmi. Meiega olid nõus kohtuma õpilased, õpetajad ja Suvemäe kogukonnajuht Mihkel Lappmaa, keda algul pidasin abituriendiks. Käisime siin koos tudengitega, kes kogusid materjali uurimisprojekti jaoks ning olid nähtust-kuuldust hämmastunud. Seda parimas mõttes.

Mõtted õpilaste ringist

Üllatas nii suurte kui ka väikeste laste teadlikkus, nende täiskasvanulik aruteluviis ja sõnavara. Esimesse klassi on tulnud need lapsed, kellele tavakool mõjus traumeerivalt oma inimhulga, reeglite ja sõnaõiguse puudumisega. Siin tuntakse end isiksustena, kelle hääl loeb. Õppimise kord neile sobib: õpetajatega räägitakse läbi, mida mingi teema all õppida soovitakse ja millised on hindamiskriteeriumid. Teemasid saab valida, õppimis- ja hindamisviiside üle läbi rääkida. Kuna inimesi on vähem, on lihtsam leida see, mis kõigile sobib. Õpitakse oma aega planeerima, sest ülesannete lahendamise eest vastutab õpilane ise. Koolitundides on palju arutelusid ja esitlusi. Kui ollakse väsinud, võib vahepeal kõndida või joosta.

Angelina: „Sain palju uusi kogemusi ja sõpru. Kiusamist meie koolis ei ole. Tavakoolis karjub iga päev vähemalt viis õpetajat su peale. Ei taha enam tavakooli tagasi.“

„Demokraatlik“tähendab noorte jaoks seda, et igaüks saab sõna. Õpetajad ei lahenda probleeme õpilaste eest, vaid lasevad välja pakkuda oma lahendused ja need arutatakse läbi.

Igal nädalal on projektipäev, ühel päeval toimub tihti mitu projekti. On kunstiprojekte, kinos-teatris- ja muuseumiskäike koos aruteludega, loomingulisi kunsti- ja kirjanduspäevi. Õpitakse ka elulisi oskusi, nagu aiatööd, mööbli parandamist ja õmblemist. On ka õppeainetega seotud projekte. 

Igal õpilasel on enese valitud õpetajast mentor, kes jälgib oma hoolealuse käekäiku. Vähemalt korra kuus vesteldakse oma eesmärkidest ja tegemistest ning tehakse plaane tulevikuks. Mentor toetab enesehinnangu kujunemist. Vabadel tundidel tegeldakse oma huvidega või tehakse kodutöid.

Sõpru leida on koolis lihtne, aga kõigiga sõber olema ei pea. Kool kuulub nende (väheste?) sekka, kus pole kiusamist. Konfliktid lahendatakse algul väiksemas, raskematel juhtudel suuremas ringis ning õpilased ise leiavad viisi, kuidas tehtud tegu heastada. Regulaarselt toimub Suvemäe ring, kus arutletakse koolielu üldisemate küsimuste üle, selles osaleb kogu koolipere. Õpitakse koos otsustamist, oma sõnavõtu järjekorra ootamist ja koostöist distsipliini.

Milo: „Siin koolis olen julgem, õpin, kuidas maailmas toime tulla, ja ka seda, kuidas see, mida õpin, aitab hakkama saada. Siin pole pingeid ja on mõtlemisaega.“

Laura: „Meie koolis on kõigil sõbrad, ka kõige väiksematel. Kõigi arvamust kuulatakse. Kiusamist on väga vähe ja kui on, siis lahendatakse see kiiresti. Oli ka paar peksjat, aga need läksid kohe koolist ära.“

Õpetajate ring

Rääkisime õpetajatega lastest ja pedagoogikast, mitte koormusest ja kannatustest, mis näib epideemiliselt olevat haaranud kõiki Eesti õpetajaid. Vestlemas olid Ruta Reispass, Anni Arumäe, Natalja Svetšova, Rabin Gurung ja Teilo Tõnn London. Mille nimel ja mida nad õpetavad ning kuidas tavatute vabaduste oludes ise toime tulevad? 

Suvemäe kooli tullakse ja siin ollakse teadlikult, sest otsitakse teistmoodi õpetamise viise. Noortele antud vabaduses tajuvad lapsed, et õpetajad on nende poolel, neid saab usaldada. Pole korraldusi, on kokkulepped. Peredega ollakse ühenduses, lapsi aidatakse õpilünkade täitmisel. 8. klassis õpilased juba teavad, kuidas ühiskond toimib. Eesmärk on, et lapsed leiaksid oma tee ja õpiksid mõtlema. Lastega räägitakse nende unistustest ja nendeni jõudmisest. Koolis on palju ATH-lapsi, ka neid, keda teised koolid ei taha. Siin neile sobib.

Kuidas õpetada lastele vastutust? Tavakoolides ootavad lapsed käsklust, Suvemäel õpetatakse lapsi küsima „Miks?“ ja „Kuidas?“. Õpitav arutatakse lastega läbi juba 1. klassis. Lapsed õpivad ka vastutama – kui vihikut pole koolis kaasas, siis vastutab laps ja vanemal tuleb mõista, et lastele antud vabadus peab nad kuhugi välja viima. Õpetajad ei survesta lapsi, kuid sellegipoolest sai eelmisel kevadel kogu lõpuklass matemaatikaeksamil läbi. Üle Eesti oli väga palju läbikukkujaid.

Ruta Reispass: „Annan nelja õppeainet. On kindlad asjad, mida on vaja õppida. Kuulan, mida õpilased räägivad ja mis neile nalja teeb, luban valida. Lepime kokku hindamiskriteeriumid, mida on vaja ühe ja teise aine jaoks õppida. 5.–6. klassis hindavad õpilased iseend iga tund. Nad oskavad end adekvaatselt hinnata, kuid kõiges ei saa neile otsustamisõigust anda. Õppima paneb lapsi see, kui nad näevad seoseid eluga.“ Õpetajad on omavahel lähedased, toetatavad üksteist ja õpivad üksteise käest. 

Koolil kodumaal partnereid ei ole, küll aga on neid tänu Charlie Moreno sidemetele väljaspool Eestit. Käiakse ka konverentsidel.

Enamik lõpetanutest läheb edasi õppima. Mõni võtab vaheaasta, see aitab rahuneda ja mõtetel selgineda. Vilistlastel läheb üldjoontes hästi, nad on valmis, et gümnaasiumides on teised reeglid. Nad usaldavad ning mõistavad täiskasvanuid ja õpetajaid, sest on kogenud võrdsete suhet.

Demokraatlik kool kui võõrkeha?

Kogukonna juht Mihkel Lappmaa on riikliku haridussüsteemi suhtes kriitiline. „Ühel poolel on noored hinged ja pedagoogilised alustõed, teisal ühiskonna eemaldumine demokraatiast,“ leiab Lappmaa. Nii et üks päriselt demokraatlik kool mõjub Eestis võõrkehana? Autoritaarses süsteemis demokraatlikku tulemust loota pole mõeldav, väidab noor juht. „Tsentraalne juhtimine ei ole demokraatia. Haridus on ametnike kätes ja nende otsustada. Kirjade järgi on õpetaja autonoomne, aga talle antakse ette, millise õpitulemuse peab ta saavutama. Koolidele surutakse järjest peale uusi nn lisavahendeid, mis peaksid õppetegevuse muutma efektiivsemaks. Et asi oleks kontrolli all ja lahtrid täidetud.“ 

„Ma ei tea inimest, kes arvaks e-koolist teisiti kui rusuvast lisategevusest, kus vahel hägustub ka eetika piir. Süsteemi juhivad koolikauged inimesed,“ lisab Lappmaa. Tema sõnul praktiseeritakse Suvemäe koolis iga päev vastutusel põhinevat demokraatiat. „Vabadus ja vastutus pole meile teoreetilised mõisted, vaid elu ise. Vahel usaldust ka petetakse. Teismelise aju vajab siiski mingil määral piire ja survet, kuni tekib motivatsioon. Siis tegeleme sellega. Õpilased teavad, et usaldust on raske tagasi saada.“

Lappmaa sõnul on Suvemäe koolis kõik võrdsed. Seda oli algul raske õppida ja saada kooli õpetajaid, kes oskaksid lastega kui võrdsetega käituda. Kujunenud on mentorite süsteem ja hea kollektiiv. Lastel võtab kohanemine aega aasta või paar, seega tuleb aega anda. Suvemäe koolis pole käitumishinnet, puudumised kajastuvad õpitulemustes.

„Mida meie noored ühiskonda toovad? Nad saavad kaasa usu, et saab ise midagi ära teha. Meilt tulevad inimesed, kes julgevad erineda, oskavad suhelda ja hoolivad teistest,“ lisab koolijuht. 

Nii õpetajate kui ka Mihkel Lappmaa sõnul on õpilased sedavõrd muutunud, et tavapärane kool endisel viisil enam ei toimi. Nad leiavad, et igas koolis võiks olla üks demokraatlik haru ning maakoolid, kus on õpilasi vähem, võiksid kergemini sellele süsteemile üle minna.

Kommentaarid

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Koolijuhtide atesteerimine võimaldab neil süsteemselt areneda

Kas koolijuhtimise kvaliteeti parandab võimalus juht regulaarselt välja vahetada või süsteem, mis aitab tal oma…

8 minutit

Hingehoidja, mitte komakütt

Nädalase vahega oli kahel esinduslikul foorumil kõneks selle maa keele õpetamine – ootused eesti keele õpetajale ja tunnile. 

„See pidupäevapläma on ära tüüdanud,“…

2 minutit

See tundmatu paragrahv 44. Kui mõjutamine ei aita, tuleb menetleda

Õpetajal on kriimsilma kümme ametit, süütegude menetlemine nende hulka ei kuulu. Ometi surutakse seegi…

5 minutit
Õpetajate Leht