Sirje Pärismaa.

Hingehoidja, mitte komakütt

Nädalase vahega oli kahel esinduslikul foorumil kõneks selle maa keele õpetamine – ootused eesti keele õpetajale ja tunnile. 

„See pidupäevapläma on ära tüüdanud,“ põrutas ülikooli aula kõnepuldist emakeeleõpetajate seltsi esinaine Kaja Sarapuu, osutades Tõnu Õnnepalu tsiteerides pidevale nämmutamisele, kui tähtis on eestlastele eesti keel ja kuidas me seda igati väärtustame. Sõnade ja tegelikkuse vahele on tekkinud lõhe.

Milliseid muutusi tajuvad kogenud emakeeleõpetajad oma töös?

Pärnu Ülejõe põhikooli õpetaja Maali Pert uuris seda oma Tallinna ülikooli magistritöös. Kes nüüd arvab, et vana õpetaja suurim hirm on tehisaru, see eksib sügavalt.

Õpetajad nentisid küll, et tehnoloogilise ja ühiskondliku surve tingimustes tuleb paindlikult kohaneda ja nad tajuvad eri asutuste survet pidevate haridusmuudatuste kaudu (kaasava hariduse ressursipuudus, riigieksamite poliitika, õppekäikude rahastamine jne), kuid märksa enam tunnetavad õpetajad oma rolli moraalse teejuhina. Magistritööks intervjueeritud kogemustega emakeeleõpetajate jutust tuli välja, et nad on õpilastele inimeseks jäämise õpetajad – emotsionaalse toe pakkujad ja humanismi hoidjad. 

“Emakeeleõpetajad on õpilastele inimeseks jäämise õpetajad.

Eks eesti keele õpetajal olegi läbi aegade olnud veidi kergem teada saada, mis on õpilasel südamel, kui näiteks kehalise kasvatuse või füüsikaõpetajal. Kui ei julge rääkida, siis kirjutada ikka julged. Vahel võib see olla ka väga väike soov. Näiteks kirjutas üks viienda klassi poiss mulle kord kirjandis, et ema võiks rohkem makarone õhtusöögiks teha. Et juhtumisi poisi ema tundsin, soovitasin tal naljaga pooleks lisaks kartulitele kodus ikka midagi muud ka vaaritada.

Väikeste soovide kõrval usaldasid õpilased õpetajale muidugi ka märksa kaalukamaid muresid. 

Miks emakeeleõpetajad tunnevad, et neist on saanud usaldusisikud ja hingehoidjad, kel tuleb ainetunnis leevendada sotsiaalset ärevust, selgitada moraaliküsimusi, väärtusi? Üks põhjus on kindlasti see, et õpilaste kodune tugi ja suhtlusring on kahanenud. Pereringis ei arutata enam piisavalt elu üle ja sõprugi ei jagu kõigile. Kui kaua sa ikka õhtuti vaid tehisaruga vestled! 

„Inimlik side ja empaatia on muutunud olulisemaks kui faktiteadmised, olles tihti eelduseks, et õppeprotsess üldse toimuda saaks,“ võtab Maali Pert kokku õpetajate tundmused.

Hoidkem ja päästkem siis noori hingi ja ka enda oma. Tuge saavad pakkuda ikka tugevad.

Kommentaarid

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Eesti keele õpetajad: süsteem on ära söönud meie eesmärgid

Missugune on eesti keele tund ja mida ootame eesti keele õpetajailt täna, homme ja mõne…

18 minutit

Koolijuhtide atesteerimine võimaldab neil süsteemselt areneda

Kas koolijuhtimise kvaliteeti parandab võimalus juht regulaarselt välja vahetada või süsteem, mis aitab tal oma…

8 minutit

See tundmatu paragrahv 44. Kui mõjutamine ei aita, tuleb menetleda

Õpetajal on kriimsilma kümme ametit, süütegude menetlemine nende hulka ei kuulu. Ometi surutakse seegi…

5 minutit
Õpetajate Leht