Nädalase vahega oli kahel esinduslikul foorumil kõneks selle maa keele õpetamine – ootused eesti keele õpetajale ja tunnile.
„See pidupäevapläma on ära tüüdanud,“ põrutas ülikooli aula kõnepuldist emakeeleõpetajate seltsi esinaine Kaja Sarapuu, osutades Tõnu Õnnepalu tsiteerides pidevale nämmutamisele, kui tähtis on eestlastele eesti keel ja kuidas me seda igati väärtustame. Sõnade ja tegelikkuse vahele on tekkinud lõhe.
Milliseid muutusi tajuvad kogenud emakeeleõpetajad oma töös?
Pärnu Ülejõe põhikooli õpetaja Maali Pert uuris seda oma Tallinna ülikooli magistritöös. Kes nüüd arvab, et vana õpetaja suurim hirm on tehisaru, see eksib sügavalt.
Õpetajad nentisid küll, et tehnoloogilise ja ühiskondliku surve tingimustes tuleb paindlikult kohaneda ja nad tajuvad eri asutuste survet pidevate haridusmuudatuste kaudu (kaasava hariduse ressursipuudus, riigieksamite poliitika, õppekäikude rahastamine jne), kuid märksa enam tunnetavad õpetajad oma rolli moraalse teejuhina. Magistritööks intervjueeritud kogemustega emakeeleõpetajate jutust tuli välja, et nad on õpilastele inimeseks jäämise õpetajad – emotsionaalse toe pakkujad ja humanismi hoidjad.
“Emakeeleõpetajad on õpilastele inimeseks jäämise õpetajad.
Eks eesti keele õpetajal olegi läbi aegade olnud veidi kergem teada saada, mis on õpilasel südamel, kui näiteks kehalise kasvatuse või füüsikaõpetajal. Kui ei julge rääkida, siis kirjutada ikka julged. Vahel võib see olla ka väga väike soov. Näiteks kirjutas üks viienda klassi poiss mulle kord kirjandis, et ema võiks rohkem makarone õhtusöögiks teha. Et juhtumisi poisi ema tundsin, soovitasin tal naljaga pooleks lisaks kartulitele kodus ikka midagi muud ka vaaritada.
Väikeste soovide kõrval usaldasid õpilased õpetajale muidugi ka märksa kaalukamaid muresid.
Miks emakeeleõpetajad tunnevad, et neist on saanud usaldusisikud ja hingehoidjad, kel tuleb ainetunnis leevendada sotsiaalset ärevust, selgitada moraaliküsimusi, väärtusi? Üks põhjus on kindlasti see, et õpilaste kodune tugi ja suhtlusring on kahanenud. Pereringis ei arutata enam piisavalt elu üle ja sõprugi ei jagu kõigile. Kui kaua sa ikka õhtuti vaid tehisaruga vestled!
„Inimlik side ja empaatia on muutunud olulisemaks kui faktiteadmised, olles tihti eelduseks, et õppeprotsess üldse toimuda saaks,“ võtab Maali Pert kokku õpetajate tundmused.
Hoidkem ja päästkem siis noori hingi ja ka enda oma. Tuge saavad pakkuda ikka tugevad.




Lisa kommentaar