- Õpetajal on kriimsilma kümme ametit, süütegude menetlemine nende hulka ei kuulu. Ometi surutakse seegi koolielu osa õpetaja ülesandeks. Õpetaja paraku mitte üksnes ei saa, vaid ei tohi sellega tegeleda. Mõjutada võib, aga menetleda mitte.
Noorte sooritatud kuriteod on ühiskonna tähelepanu all. Teemal ei lasta vaibuda ja see on hea. Usun, et paljud lapsevanemad elasid kaasa isale, kes rääkis 13.10 „Kuuuurija“ saates, mis tema tütrega koolis juhtus. Juhtunu ei olnud küll ehk kuritegu, kuid koolipere pisike liige sai viga (kaheksa-aastane tüdruk sai ühes pealinna koolis vahetunnis toimunud kokkupõrkes ninaluumurru, kui üks õpilane talle otsa jooksis – toim.). Luumurd kvalifitseeritakse raskeks kehavigastuseks. Saates näidati ka kooli vastust, nende sõnul oli juhtunu õnnetus. Kuid miks vastas sel teemal just kool?
“Koolijuht või õpetaja võib ju politseinikku mängida, kuid mõju sel tavaliselt ei ole.
Hiljaaegu olin tahtmatult osaline või pigem tunnistaja ühele ebameeldivale loole, mis toimus koolimajas. Õpetaja saadeti tunnist minema, kuna kooli juhtkonnal oli vaja klassiga arutada äsjast vägivallajuhtumit. Peksmine ja õpilase asjade kaotsiminek. Võõra vara omandamine polnud küll vist eesmärk omaette, kuid rusikad välkusid ja kasutati lubamatut jõudu. Järgnenud jõuetuid reaktsioone ja juhtumikohaseid sõnavõtte kohtab igas koolis. Tulemuseta tagajärge samuti. Koolijuht või õpetaja võib ju politseinikku mängida, kuid mõju sel tavaliselt ei ole. Politseiniku mängimise eest võib muide ka kohtu ette sattuda.
Kes peaks juhtumeid uurima?
Milline õigusakt annab õpetajale või koolijuhile loa süütegu menetlema hakata? Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse paragrahv 44 puudutab füüsilise ja vaimse turvalisuse tagamist koolis. Nimetatud paragrahvi lõige 5 juhatab lugeja kooli jälgimisseadmestiku ehk turvakaamerate teemale. Käesoleva kirjatüki seisukohalt on oluline lõike 5 viimane lause: seadusandja annab teada, et kui on alust arvata, et salvestisele on jäänud süütegu, edastab kool salvestise esimesel võimalusel politseile. Seega peab iga peksmine ja muu säärane vägivald, mis on jäänud kooli turvakaamera vaatevälja, jõudma politseisse ja menetleja arvutiekraanile. Peaks jõudma.
Mõni lugeja võib siinkohal osutada, et politsei ei saa igat koolis juhtunud kahtlast lugu uurima hakata. Veelgi kriitilisem lugeja ütleb nüüd kurjalt, et vaat kus õpetaja, tahab hakata lapsi vangi saatma. Ei.
“Mõjutusvahendid on seaduses kirjas ja õpetajal ise midagi juurde leiutada ei tasu.
Tõsi, osaliselt võib tal ju õiguski olla. Hiljuti lõppenud õigusemõistmise nädala puhul vaatasime õpilastega videot, kus kohtunik Andra Sild rääkis alaealiste kuritegude menetlemisest ja märkis muuhulgas, et sugugi mitte iga kord ei pea paika arvamus, nagu pääseks alaealine suuremate sekeldusteta. Ega ikka ei pääse küll. Peksmise, röövimise ja muu säärase eest võib pärast kohtu ette sattuda küll ning kohus võib noore kurikaela kinnimajja saata.
Politsei tõenäoliselt viitaks siinkohal suurele töökoormusele. Aga ka õpetajate töökoormus on suur. Et kooli turvakaamera ees toimetatud süütegudega peab tegelema politsei, on seaduses kirjas. Mitte otsesõnu, aga seaduse mõte on, et süütegusid ei uuri koolijuht, õppejuht ega õpetaja. Kui seadustes tuhlata, siis selgub ka, et koolipere liikmed võiksid ebaseadusliku uurimistegevuse eest suisa karistada saada.
Koolis ei karistata
Üks õiendus veel – koolis ei karista me kedagi. Seadus räägib mõjutusvahenditest. Kui koolipere ühisreeglitest üle astuja saab märkuse, siis on tema suhtes kohaldatud mõjutusvahendit. Ei ole nii, et kohaldada võib iga mõjutusvahendit, mis õpetajal aga pähe tuleb. Mõjutusvahendid on seaduses kirjas ning ise midagi juurde leiutada ei tasu.
“Midagi ei ole katki, kui kool pöördub politsei poole.
Kui räägime karistamisest koolis turvalisel rajal hoidmise kontekstis, siis sellega toimetab ikkagi kohtuväline menetleja või kohus. Lõppastmes ja kui muu enam ei aita. Kinnimajja jõudmiseni on pikk tee. Politseil on märksa rohkem võimalusi kui koolil. Lisaks seadusega antud võimalustele on politsei osalemine mõjusam. Ja mitte ainult kurikaela vaatest. Julgen arvata, et politseil on mõjusamad hoovad, kui tuleb näiteks mõnda laisavõitu lastekaitsjat tööle utsitada. Ning vast kõige olulisem: politseis töötab hulgaliselt noori ja teotahtelisi inimesi. Nii mõnigi õpetajahariduse saanu valib töökohaks noorsoopolitsei.
Midagi ei ole katki, kui kool pöördub politsei poole. Võib-olla saab pealtnäha kurikael, kes tegelikult on ju vaid hädas laps, selle kõige parema abi just mujalt, mitte koolist. Politseis ei oota käeraudu klõpsutav jõmm, vähemalt mitte seadusega pahuksisse läinud allameetrimeest. Usun, et politseil on tänapäeval piisavalt oskusi, et alaealist mõjutada.
Mainisin juba julget isa, kes tuntud telesaates esines. Ta mainis midagi, mis ajendas ka käesolevat mõtisklust kirjutama: teole ei pea järgnema karistus, kuid peab teadma, et igal teol on tagajärg.
Nii et õpetajad, ärgem menetlegem ennast oimetuks. Las menetlevad need, kellele seadus on sellise kohustuse pannud. Kui mõjutamine ei aita, tuleb menetleda.




Lisa kommentaar