Kuulun minagi nende hulka, keda Aliis Aalmanni slämmluuletus külmaks ei jätnud. Midagi jäi aga pärast kuulamist kripeldama. Otsustasin arvata.

On augusti viimased päevad ja mitmed koolid otsivad endiselt õpetajaid. Kujutame ette, et selle kõne kuulajate hulgas oli inimene, kes on mõelnud kooli tööle minemisest. Võib-olla on tema ammune unistus saada õpetajaks. Mida ta pärast selle kõne kuulamist mõtleb?

Ma ei vaidle Aliisile vastu selles, et õpetajatöö on keeruline. Õpetajalt oodatakse tänases koolis väga palju – vahel liiga palju. Aga õpetaja ei ole ainult kogu selle koorma kandja. Ta on oma ala professionaal. Julge ja enesekindel inimene, kellel on teadmised ja oskused argumenteerida, piire seada ning vajadusel konstruktiivselt vastanduda. Ta saab koos kolleegide ja koolijuhiga otsida lahendusi, et seda „kõiketegemist“ oleks vähem.

Ja siin on vastutus ka meil, koolijuhtidel.

Probleemidest tuleb rääkida. Vaikimine ei tee neid olematuks. Aga räägime õpetajaametist tervikuna – mitte ainult sellest, mis väsitab ja murrab, vaid ka sellest, miks nii paljud inimesed ikka ja jälle klassiruumi tagasi lähevad.

Ma ei taha õpetajaameti raskusi ilusamaks rääkida ega probleeme vaiba alla pühkida. Kuid tahan, et nende kõrval oleks nähtav ka kõik see, mille pärast tasub õpetaja olla.

Aliis võrdles kõnepidamist kontakttunni andmisega. See pani mind mõtlema: millise mõtte või tunde tahame sellisest „tunnist“ kuulajale kaasa anda? Kas ainult teadmise, kui raske on õpetaja olla? Või ka teadmise, miks tasub õpetajaks saada? Sest haridussüsteemi suurim tugevus on õpetaja.

Õpetaja, kes suudab noores inimeses midagi käivitada. Kes märkab. Kes annab teadmisi, aga vahel ka eneseusku. Kes võib ühe lause, ühe vestluse või ühe tunniga mõjutada inimese tulevikku rohkem, kui ta ise sel hetkel aimatagi oskab.

Olles nüüd koolijuht, igatsen vahel just seda õpetaja ja õpilase vahelist igapäevast ja siirast suhet. Seda ainulaadset koostööd, kus saad aru, et sinu ees oleva noore inimese tulevikku on võimalik päriselt mõjutada.

Ma ei taha õpetajaameti raskusi ilusamaks rääkida ega probleeme vaiba alla pühkida. Kuid tahan, et nende kõrval oleks nähtav ka kõik see, mille pärast tasub õpetaja olla. Räägime õpetajaametist uhkusega! Räägime probleemidest ja otsime neile lahendusi, aga räägime sama valjusti ka õnnestumistest, tähendusest ja rõõmust. Sest võib-olla satub kuulama või lugema meid keegi, kes kaalub õpetajaks saamist. Oleks hea, kui ta kuuleks kogu lugu.