• Vanemad, kelle lapsed tänavu põhikooli lõpetasid, leiavad end väga uuest olukorrast, kuna õppimiskohustus rakendub sel õppeaastal esimest korda. Nii on nad ka esimesed, kes seisavad silmitsi küsimusega, mis saab siis, kui nende laps ei ole 1. septembriks veel kuhugi kooli sisse saanud. 

Kuna see hirmuäratav küsimus on mitme pere jaoks väga reaalne, ei ole imekspandav, et lapsevanemad on suve jooksul oma nördimust korduvalt ja valjul häälel väljendanud. 

Katrin Sangla postitas sotsiaalmeediasse juba juuli lõpus teksti, millega lahkas enda ja oma lapse läbielamisi. Fakt, et augusti keskpaigaks oli see kogunud ligi 140 000 vaatamist ja üle 150 kommentaari, on väga kõnekas ning näitab, et tegemist ei ole erandliku juhtumiga. „Postitust kirjutades ei osanud ma üldse arvata, et see nii paljusid inimesi puudutab ja nii paljudele korda läheb. Tahtsin lihtsalt oma muret jagada. Siis hakkasid selle alla kogunema aga teiste vanemate lood, mis tähendab, et väga paljude perede kogemus on olnud samasugune. See ei tähenda, et süsteem üleni halb oleks, aga üksikute inimeste rahulolematusega selgelt tegu ei ole,“ alustab Sangla. 

Kõige raskem on tema sõnul olnud hakkama saada teadmatusega. „Poiss tahtis mul oma kooli jääda ja kodu lähedal edasi õppida. Keskmine hinne 4,1 ei ole ju halb tulemus ka. Ta jäi aga ootenimekirja ja nii elasime terve suve teadmatuses,“ on ta nördinud.  

“Peredel peab olema selle protsessi vältel selge pilt sellest, millised on lapse võimalused lõpuks kooli pääseda.

Katrin Sangla

Pinget lisas see, et ühest koolist vastust oodates hakkasid teistes koolides nimekirjad täituma ja võimalus kuhugi mujale pääseda tundus seega vähenevat. „Kokkuvõttes on see kõik väga suur stress, kuigi põhikooli lõpetamine peaks tähendama puhkust ja tähistamist. Reaalsus on aga see, et mõtlesime kogu aeg, kuhu ta sügisel ikkagi läheb ja mis siis saab, kui seda kohta ei tulegi,“ lisab Sangla. 

Vanemana tahtis Sangla oma lapsele öelda, et kõik laheneb, aga tegelikult ei teadnud ta ka ise, kuidas ja millal see juhtub. „Pidime tegema sellise kokkuleppe, et lõpuaktuse, ekskursiooni ja muu põhikooli lõpetamisega seotu ajal me selle kõige peale ei mõtle,“ meenutab ta. 

Sangla hinnangul peaks haridussüsteemi hindama lisaks efektiivsusele ka selle järgi, kuidas lapsed ja pered end selles tunnevad. Mööduval suvel tunti igatahes halvasti. „Ma ei ole muutuste vastane ja proovisin endale selgeks teha, miks on selline süsteem hea. Küll aga peaks see olema läbipaistvam, arusaadavam ja ennustatavam. Peredel peab olema selle protsessi vältel selge pilt sellest, millised on lapse võimalused lõpuks kooli pääseda.“

Riik peaks tema hinnangul rohkem arvestama kooli kodulähedust, vastasel juhul ei ole süsteem peresõbralik. „Juba näiteks Mustamäele sõiduks kulub minu lapsel poolteist tundi. See omakorda tähendaks, et produktiivsest ärkveloleku ajast veerandi veedaks ta iga päev sõites.“

See kogemus on talle näidanud, et näiline ja tegelik valikuvabadus erinevad üksteisest väga palju. Paberil on koole palju, ent ühel hetkel ei ole neid enam üldse. „Süsteem peaks olema korraldatud nii, et kui laps ootab, siis teda samal ajal selle eest ei karistata,“ leiab Sangla. Seejuures ei ole sugugi abi olnud ka ministeeriumi üleskutsest mitte muretseda, kuna kuskil on kõigi jaoks koht olemas. Üleüldse kaotab see lause tema hinnangul protsessist inimlikkuse faktori. 

Veel toob ta näite sellest, kuidas perede kannatus võib katkeda ja edaspidi peavad nad arvestama hoopis suuremate kuludega. Üks kuldmedaliga lõpetanu viibis nii kaua ootejärjekorras, et pere ei jaksanud enam muretseda ja nii soetati lapsele koht tasulises õppes. „Minu juurde on noored emad tulnud jutuga, et nad juba kardavad seda aega, mil nende laps kooli läheb,“ kurvastab Sangla. 

Pingeline suvi pärast pingelist lõpetamist

Harjumaal elavad Katrin Põld ja tema tütar ootasid 19. augusti seisuga endiselt koolikohta. Päev enne olid nad saanud järjekordse eitava vastuse ja nii on nad pidanud üha uutesse kohtadesse avaldusi esitama, kus tütar nüüd ootenimekirjas on. „Homme on riigipüha ka, reedel ei tee pool Eestit tööd. Alates esmaspäevast hakkame uuesti lootma,“ sõnas ta. 

“Eks ma siis kirjutan ministrile ja küsin, kus see koolikoht on.

Katrin Põld

Oma tütrele on ta südamele pannud, et asja tuleb võtta rahulikult ja üle mõelda ei tasu. „Ma ei luba tal toimuvat üldse kuidagi läbi elada ja mind ennast juba huvitab, mis saab siis, kui 1. september saabub ja lapsel koolikohta ei ole. Eks ma siis kirjutan ministrile ja küsin, kus see koolikoht on,“ muigab ta. 

Põld ei salga, et üks negatiivne hinne jäi tema lapse tunnistusele ka ja matemaatikaeksam läks luhta, kuid keskmine hinne tuli kokku üle nelja. Nii ei lase ta tujul langeda ja toob välja, et avaldusi saab veel esitada ja omalt poolt on nad teinud kõik. „Päris kõik koolid meile ei sobi ja see, et riik määrab talle Kohtla-Järve, ei ole ka reaalne.“ 

Ettevalmistavasse õppesse ei soovi Põld oma tütart saata, kuna tema hinnangul on selle näol tegu istuma jäämisega. „Ta on aktiivne, korraldab üritusi, osaleb ja esineb igal pool. Ja nüüd peaks siis klassi kordama jääma?“ imestab ema ning lisab: „Mind huvitab, kus on minu lapse koht riigi silmis ning kust ja millal ma seda teadma peaks saama? Ma ei tea kõiki koole ja nendesse, mida teame, me avaldused saatsime.“ 

Põld rõhutab veel, kui tähtis on taolises olukorras oma lapsele sisendada enesekindlust ja teadmist, et ta ei ole teistest kuidagi halvem. „Lõpuks saab tema ju iga selle eitava vastusega vastu näppe, aga õnneks kasvatasime ta nii, et ta ei võta seda südamesse.“ 

Kokkuvõtteks ütleb Põld, et nad poleks tahtnud üldse kogu suve toimuva peale mõelda, sest üheksanda klassi lõpetamine oli juba ülimalt pingeline aeg. „Terve selle aja vältel proovisime teha nii, et tütrel ei tekiks stressi, ja nüüd on terve suvi stressirikkalt möödunud. Ta saab reedel 16 ja meie mõtted peaksid olema hoopis mujal,“ lõpetab ta.