• Möödunud kevadel lõpetas põhikooli ligikaudu 15 000 noort, kellest 2264 ei olnud täpselt kaks nädalat enne uue õppeaasta algust endale veel õpingute jätkamiseks kohta leidnud. Jätkuvastuvõtt on osutunud väga pingeliseks nii koolide, õpilaste kui lapsevanemate jaoks. 

Põhjus, miks koolidesse vastuvõtt tänavu tavapärasemast valulikum on, peitub laias laastus selles, et õppimiskohustuse rakendamisega peavad endale edasiõppimiskoha leidma kõik põhikoolilõpetanud. Konkreetsemate põhjustena tuuakse välja aga läbimõtlematut vastuvõtukalendrit ja ühtse vastuvõtusüsteemi puudumist. 

Peresid ei lohuta, et kuskil on koht olemas

Tartu ülikooli õppeprorektor Aune Valk räägib, et kuna lennud on praegu väga suured, põhjustavad igasugused muudatused suurt peavalu. Ühtlasi on perede jaoks kriitilise tähtsusega, et nende laps saaks edasi õppida kodu lähedal. Ülikooli astumisega võrreldes ongi see kõige suurem erinevus: ülikooli minnes osatakse arvestada, et kui kodu lähistel huvipakkuvat eriala ei leidu, tuleb mujale kolida. Lisaks saab vajadusel alati vaheaasta võtta. „Lapsevanemana mäletan ka ise seda muret: mis siis, kui laps ei saa mõnda Tartu kooli sisse ja teda peab hakkama iga päev Luunjasse või Lähtele sõidutama. See perspektiiv tundus tüütu ja keerukas. Saan sellest pingest aru,“ meenutab Valk. 

Suvele vastu minnes rõhutas haridus- ja teadusministeerium, et muretsemiseks pole põhjust, kuna igale noorele on kuskil õppekoht. Valgu hinnangul see peresid väga ei lohuta, kuna nende jaoks on oluline, et see õppekoht rahuldaks nende vajadusi: oleks transpordi mõttes heas kohas ja vastaks ka lapse huvidele ja unistustele. „Selge see, et kõik ei pääse täpselt sinna, kuhu tahavad. Aga ette tuleb ka olukordi, kus need, kes lootsid gümnaasiumisse minna, jätsid õigel ajal kutseõppesse kandideerimata ja seda võimalust neil ka enam ei ole,“ arutleb ta. 

“Küsimus seisneb selles, mis saab siis, kui õpilane ei saanud sisse ühtegi kohta, kuhu ta avalduse esitas.

Aune Valk

Valgu hinnangul võiks jääda nii, et kedagi ei paigutata sinna, kuhu ta minna ei taha. Ideaalis võiks kõikidel noortel üks nende valikuvariantidest tõeks saada. „Küsimus seisneb selles, mis saab siis, kui õpilane ei saanud sisse ühtegi kohta, kuhu ta avalduse esitas,“ mõtiskleb Valk. 

Koolid kobavad ka pimeduses

Tema hinnangul aitaks vastuvõtusegadust kõige paremini leevendada ühtne vastuvõtusüsteem SAIS3, mis selleks aastaks veel täielikult valmis ei saanud. Ülikoolides suudavad nad Valgu sõnul just toimiva süsteemi abil suurema osa kandidaatidest paari nädalaga parema sõna puudumisel ära sorteerida. „Juuli keskpaigas on kõigil teada, kuhu neil on võimalik õppima asuda, ja siis teevad nad oma otsuse. Kui SAIS töötaks ka keskkooli vastuvõtmisel samamoodi, oleks kõik mitu korda lihtsam,“ lausub ta. 

Valk tõdeb, et olukordi on väga erinevaid ja paljudel juhtudel pole paanika põhjendatud. Näiteks toob ta Tallinna, kus riigigümnaasiumidega koos peaks gümnaasiumikohti olema piisavalt. „Süsteem ei tööta aga veel piisavalt hästi, et perede jaoks ooteaega ja teadmatust vähendada,“ leiab ta. Samas ei eita Valk, et tuleb ette ka olukordi, kus lapsele pakutu ei ole tema huvisid ja transpordivõimalusi arvestades adekvaatne. 

Kuna ühtne vastuvõtusüsteem praegu puudub, ei näe koolid, kas neile kandideeriv õpilane on kuhugi mujale juba vastu võetud. Ühtlasi tähendab see, et koolides, kus nimekirjad on paigas, ei teata, kui paljud vastu võetud õpilastest päriselt ka neil õpinguid alustavad. Et mõni läheb mujale, selgub alles siis, kui lapsevanem teeb kooli avalduse palvega laps nimekirjast eemaldada, kuna ühe kooli nimekirjas olijat ei saa EHIS-es
teise kooli registreerida. 

“Mul on tunne, et kõige rohkem on hammasrataste vahele jäänud heas mõttes keskmiselt tublid õpilased.

Henrik Salum

Tuleb välja, et sellise olukorraga puutuvad koolid tihti kokku. 

„Kooli jaoks tekitab see loomulikult segadust ja ei ole välistatud, et 1. septembril on meil veel vabu kohti. Täiendavasse vastuvõttu läks kindlasti ka neid, kellel oli mõnes koolis koht olemas, aga kes eelistas midagi muud. Seesugust liikumist tuleb augusti lõpus veel kindlasti ette,“ alustab Tallinna Nõmme gümnaasiumi koolijuht Henrik Salum teema lahkamist. Ta lisab, et koolide vaatest teeb asja eriti keeruliseks see, et kuna õpilastel on 31. augustini aega ümber mõelda, ei oma ka nemad infot, mida murelike ja teadmatuses viibivate lapsevanematega jagada. 

Eelnevaga nõustub Tartu rakendusliku kolledži ehk VOCO kutsevalikuõppe koordinaator Liine Maasikas. „Kuni me numbrite taha ei näe, saame anda ainult umbmääraseid vastuseid, mis süvendavad perede muret ja tekitavad teadmatust,“ vangutab ta pead. 

Jätkuvastuvõtt kestab liiga kaua

Tallinna Nõmme gümnaasiumis oli 19. augusti seisuga veel 15 vaba kohta. Salum tõdeb, et ideaalne see olukord muidugi ei ole. Püüelda võiks ikka selles suunas, et juuni lõpus oleks nii koolidel, lastel kui nende peredel selgus majas. „Sellega, et augustis toimuvad üksikud muutused, on kõik koolid harjunud ja arvestanud, aga praegu on vastuvõtt ikka väga pikaks veninud. Sellel aastal on sellega suur segadus,“ sõnab ta. Avaldusi on mõistagi palju rohkem kui vabu kohti ja Salumi käest on uuritud ka, kas nende kool saaks avada lisaklassi. Paraku see majja ei mahu. 

Vastuvõtukalendri üks suurimaid probleeme peitub selles, et jätkuvastuvõtt kuulutatakse üldjuhul välja juuli alguses. Koolipere kollektiivpuhkus tähendab aga seda, et vastuvõtu vestlused ja vajadusel lisakatsed jäävad augustisse, sest inimesteta neid korraldada ei saa. „Koolijuhina ei ole mul küll südant ega ka õigust kutsuda õpetajaid, kellel on pingeline kooliaasta seljataga, puhkuselt kooli vastuvõtmisega tegelema,“ ütleb ta. See tähendab, et augusti keskpaik ongi esimene võimalus jätkuvastuvõtuga alustada. Niikaua elavad pered teadmatuses. 

Et lapsevanemad on ärevamad kui eelnevatel aastatel, kinnitavad pikemalt mõtlemata kõik. Seda enam, et paljud, kes pole endale koolikohta veel leidnud, ei ole sugugi kehvad õpilased. Nende põhikooli õpitulemused ennustasid üpris mugavat sisseastumisprotsessi. „Vanemad on seetõttu pahased, solvunud ja pettunud, nende lapsed aga ärevil ning heitunud. Lisaks tunnevad nad ehk häbi, sest kõik nende sõbrad on juba kuhugi vastu võetud,“ arutleb Liine Maasikas. 

“Kõige nukram on näha just neid, kes olid kõik oma kaardid gümnaasiumi peale pannud.

Liine Maasikas

Salumi jaoks on väga tuttav pilt, kus ootenimekirjades pabistavad õpilased, kelle jooksvad hinded ja koondhinded olid põhikoolis igati head ja kelle tunnistusel ilutsevad ka kiitused. „Mul on tunne, et kõige rohkem on hammasrataste vahele jäänud heas mõttes keskmiselt tublid õpilased, kellel on hinded korras ja õpitulemused head, aga kellel on ühel või teisel põhjusel üks eksam ebaõnnestunud,“ räägib ta. Tihti on takistuseks ühe eksami tulemus, mis kipub olema matemaatikaeksam. „Just vestlesin ühe vanemaga, kelle laps on tubli õpilane heast koolist. See vanem veel kaalus, kas kasutada matemaatika eraõpetajat, aga kuna hinded olid korras ja tagasiside hea, ei näinud ta selleks vajadust. Matemaatikaeksam läks aga ikkagi veidi nihu ja noor pole endale endiselt kohta leidnud,“ toob ta näiteks. Niisiis on endale koha leidnud kõige tugevamad õpilased ja suures osas ka need, kes kõige suuremat lisatuge vajavad. Keskmise tasemega õpilased on pahatihti aga ripakile jäänud,“ tõdeb Salum. 

Rakenduslikku keskharidust pakkuva õppeasutuse esindajana näeb Maasikas, et kõige rohkem kajab nende hääl, kes ainult gümnaasiumidesse kandideerisid ja pole veel kuhugi sisse saanud. „Nemad on terve suve higistanud ja nüüd tunnevad, et kõik variandid on äkitselt kadunud,“ ütleb ta. 

Olukorda ei leevenda ka see, et vastupidiselt levinud arvamusele võib konkurents kutseõppesse olla jätkuvastuvõtu ajal veel tihedam kui esmavastuvõtul. „Suvisel perioodil tuleb avaldusi palju ja ka sellel aastal oli samamoodi. Tihti arvatakse, et siis on vabu kohti palju ja soovijaid vähe, aga tegelikult on vastupidi,“ selgitab Maasikas. 

Probleemide mahtu ei osatud hinnata

Ta ennustab, et võrreldes tavapärasega näeme me sel sügisel suuremat liikumist koolide ja erialade vahel, kuna paljud õpilased pole oma valituga rahul. „Näiteks peab suurem hulk õpilasi vajalikuks kutsehariduses eriala vahetada, sest otsused on tehtud rabistades. Keset kooliaastat võib see osutuda päris keeruliseks nii lapse enda, tema pere kui kooli jaoks,“ lausub Maasikas. Veel ennustab ta, et kutseõppes alustajad saavad veel septembris pakkumise mõnelt gümnaasiumilt, kus nad algselt joone alla jäid. Sest gümnaasiumid avastavad alles siis, et neil on vabu kohti. 

Seda saaks ära hoida, kui põhikoolides tutvustataks lastele juba aegsasti kutseõppe võimalusi – nii oleksid nad juba kooli valides teadlikumad. „Kõige nukram on näha just neid, kes olid kõik oma kaardid gümnaasiumi peale pannud,“ tõdeb Maasikas. 

Maasika sõnul parandaks olukorda see, kui õpilaste eelistuste arv oleks piiratud. Noori, kes kümnesse kooli kandideerivad, on kahjuks liiga palju. „Kutsekoolid näevad, et hulk õpilasi jätab lihtsalt vestlusele kohale tulemata. Sinna on aga planeeritud aega ja tööressurssi. Tühja tööd ei taha ükski kool teha.“ 

Mõeldes selle peale, kuidas asjad võiksid olla, nõustub Maasikas Henrik Salumiga, et võimalikult paljud lapsed peaksid enne põhikooli lõputunnistuse kättesaamist juba teadma, kus nad õpinguid jätkavad. Seega peab jätkuvastuvõtt olema paremini korraldatud ja toimuma lühema aja jooksul. „Et pärast jaanipäeva saab esitada avalduse jätkuvastuvõttu, aga vestlused toimuvad alles augusti keskel, tähendab, et noored kütavad end suve jooksul üles ja toodavad väga mitmele koolile hüpoteetilisi kandidaate, kes ei pruugi vestlusele kohalegi minna,“ arutleb Maasikas. 

Veel ütlevad nad justkui ühest suust, et kuigi tekkinud probleeme oli paljuski ette näha, ei osatud adekvaatselt hinnata nende mahtu ja proportsioone. „Tahaks loota, et kõik asjaosalised saavad info nüüd kätte ja järgnevatel aastatel läheb asi libedamalt,“ lõpetab Maasikas. 

Salum lisab, et ühtne vastuvõtusüsteem aitab vaid juhul, kui iga olukord on hästi läbi mõeldud. Eelkõige peab ta silmas seda, et koolides oleks üha rohkem õppesuundi. Väga selgelt on vaja paika panna ka see, kuidas need suunad vastuvõtusüsteemis kajastuma hakkavad. „Kõik toimiks lihtsalt siis, kui koolid võtaksid õpilasi vastu ühte koolinimekirja, aga õppesuunad tekitavad veel eraldi nimekirjad. Meil on vaja selgust, kuidas see süsteem toimima hakkab ning kas see vastab kõikide koolide ootustele ja vajadustele,“ tõmbab tema vestlusele joone alla. 

---

Ministeerium: jätkuvastuvõtt peab kestma vähem aega

• Haridus- ja teadusministeeriumi haridustaristu ja -võrgu osakonna nõunik Kadi Serbak räägib intervjuus Õpetajate Lehele, et lapsevanemate mured on ka nende kõrvu jõudnud ning ärevus ja pinge on mõistetavad. Järgmiseks aastaks plaanitakse mitut muudatust. 

Kas 18. augusti seisuga olid sellised numbrid ootuspärased?

Ma arvan, et olukord on võrreldav eelnevate aastate omaga. Erinevus peitub selles, et varasemalt ei ole me seda protsessi nii detailselt ise jälginud. Nüüd teeme seda põhjusel, et Eestis on rakendunud õppimiskohustus ja kõik põhikoolilõpetajad peavad endale koha leidma. Tegelikult on vastuvõtuprotsess kestnud mingil määral alati augusti lõpuni. 

Millised valukohad on eelkõige esile kerkinud? 

Lapsevanemate emotsioone on palju kuulda olnud ja nad on meie poole päris palju pöördunud. Seega tajume, et mitmed pered on üsna pinges ja mures, aga ma rõhutan, et see ei ole jälle midagi väga uut. Jääb mulje, et kuna riik on õppimiskohustuse kehtestanud, vastutab riik ka selle eest, et kõik õpilased saaks soovitud kooli. Kui seda ei juhtu, pöördutakse riigi poole küsimusega, mis edasi saab ja kuidas olukord lahendatakse. 

“Peame ministeeriumis analüüsima, mida me järgmisel kevadel paremini teha saame, et õpilaste peredes oleks stressi vähem ja kõik toimuks ladusamalt.

Eesti pered on eelkõige gümnaasiumiusku ja paljude jaoks on gümnaasium ainuvõimalik lahendus. See ei vasta tegelikult tõele ja kutseharidust on meil oluliselt reformitud – need koolid on üha ägedamad ja õppekavad tugevamad. Seda enam, et ka tööturg ootab kutseõppeasutustest tublisid oskustöölisi. Üks suuri ülesandeid on endiselt kutseõpet noorte ja nende vanemate silmis populariseerida. 

Riigi sõnum, et muretseda ei tasu ja kõigile leidub koht, ei paista olevat perede jaoks pinget kuigivõrd vähendanud. 

On täiesti arusaadav, et pered tajuvad pinget. Kui näiteks Tartus on kõik koolikohad täidetud ja ministeerium ütleb selle peale, et aga Põlva riigigümnaasiumis on vabu kohti, on selge, et see vastus paljudele ei meeldi. See tekitab arusaadavalt trotsi ja vajadust elu lausa ümber korraldada. Kutsekoolides jätkavad noored on läinud läbi aegade vastavalt sellele, millist eriala nad omandada soovivad, ka kodust kaugemale õppima. Seega on perede mure arusaadav, aga kahjuks on paljud gümnaasiumid väga populaarsed ja Tartu koolidesse tahavad pääseda kõik noored tervest Lõuna-Eestist. 

Pikk ooteaeg ja teadmatus põhjustavad rutakaid otsuseid. Otsustatakse ka tasuliste koolide kasuks, kuigi hiljem selgub, et seda poleks vaja olnud. Kui palju on riik mõelnud selle peale, et õpilased hakkavad oma valikuid kahetsema ja sügisel veel muid lahendusi otsima?

Mulle on silma jäänud, et näiteks osa Tallinna koole korraldab veel 28. augustil ehk reedesel päeval enne kooli algust vestlusi. Selge on see, et jätkuvastuvõtt võiks järgmisel aastal palju varem läbi saada.

Mida veel teha, et järgmisel aastal vastuvõtuprotsess sujuvamalt kulgeks?

Üks muudatusi, mida me juba järgmist aastat silmas pidades kahtlemata kaalume, on see, et õpilased saavad oma kandideerimisavaldused esitada siis, kui neil on eksamitulemused juba teada. See aitaks noortel paremini hinnata, millistesse koolidesse kandideerida. Mõni sooritab eksamid oodatust paremini ja saab valida kooli, mille peale ta varem mõelnud ei olnud. Teistpidi võivad eksamid minna oodatust halvemini ja õpilane ei peaks nüüd muretsema selle pärast, et kandideerib ainult nendesse koolidesse, kus vastuvõtulävend väga kõrge on. 

“Vastuvõtuprotsess on kestnud mingil määral alati augusti lõpuni.

Selge on see, et peame ministeeriumis septembris analüüsima, mida me järgmisel kevadel paremini teha saame, et õpilaste peredes oleks stressi vähem ja kõik toimuks ladusamalt. 

Kui palju ühtse vastuvõtusüsteemi puudumine praegust olukorda mõjutab? 

Ühtne vastuvõtusüsteemmuudab vastuvõtu loodetavasti tõesti sujuvamaks. Soov on ka, et õpilane saaks järgmisel aastal oma koolide eelistused ära märkida.