• Sõltumatu tantsu laval etenduvast Zuga kaasavast tantsulavastusest „Mis sul viga on?“ on igas vanuses publikul midagi kaasa võtta. 

---

„Mis sul viga on?“

• Lavastajad, koreograafid ja etendajad Tiina Mölder, Kärt Tõnisson, Helen Reitsnik, Ajjar Ausma ja Päär Pärenson.

• Dramaturg Maike Lond.

• Helikunstnik Kalle Tikas.

• Lavakunstnik Illimar Vihmar.

• Valguskunstnik Siim Reispass

• Lavastus on sobilik kõigile alates 12. eluaastast.

• Esietendus 20. märtsil 2026 sõltumatu tantsu laval Telliskivi loomelinnakus.

Zuga Ühendatud Tantsijad on ainus staažikas kodumaine tantsukollektiiv, kelle fookus on lastel ja noortel ning kes on loonud sotsiaalse sisuga lavastusi, kus liikumise kaudu peegeldatakse inimeseks olemist. Hooletöö, vaimne tervis, kliimakriis – need on mõned näited zugakate käsitletud teemadest. Märkimist väärib, et Zuga kaasab nooremaid sihtrühmi ka lavastuse loomeprotsessi ning kogub materjali ja ideid otse „väljalt“ – noortelt ja lastelt endilt. 

Nende värskeim tantsulavastus „Mis sul viga on?“ on sündinud Zuga ja
peaasi.ee koostöös. Lavastuses peegeldatakse kaasaegse tantsu ja publikut kaasavate stseenidega emotsioonide ja siseilmaga seotut. Igapäevaste žestide ja abstraktse-mängulise liikumisega suhestutakse nii üksteise, pealvaatajate kui ka ruumiga. Esitatakse küsimusi emotsioonide ja seisunditega seotud teemade kohta, arutletakse tunnete ja kogemuste jagamise, stressi, ärevuse ja enesekindluse üle.

Taolised tööd on erakordselt vajalikud ja tänuväärsed, arvestades, et tants on vahend nii meid ümbritseva kui meie sisemuses peidus oleva mõtestamiseks ja peegeldamiseks. On neidki, kel vaimse tervise murede, tundmuste ja meeleseisunditega on hõlpsam suhestuda just sõnadeta ehk kogemuslikul ja kehalisel tasandil. Seda põhimõtet rakendatakse ka liikumisteraapias inimeste vaimse tervise, mina- ja kehapildi toetamiseks ning traumaatiliste kogemuste läbitöötamiseks.

Mitte vaid tantsulavastus

Tänuväärne on lavastusega kaasnev lisamaterjal, mis on suunatud nii kooligruppidele kui ka üksikkülastajatele ning mida STL-i fuajeest tasuta kaasa haarata saab. Lisaks töövihikule „Lihtsalt liikuma“ kuuluvad lavastuse juurde õpetajatele ja õpilastele loodud töölehed. Pakutavad harjutused ja näpunäited on lihtsad ja praktilised, need sobivad nii lapsele, noorele kui ka täiskasvanule. 

“Et vaimse tervise teemadele lähenetakse mänguliselt ja kaasavalt, sobib lavastus eelkõige põhikooliõpilastele.

Töövihiku eesmärk on pakkuda tugimaterjali neile, kes soovivad vaimse tervise hoidmiseks kehaliselt aktiivsemaks muutuda, seda muu hulgas tantsu kaudu. Vihikus on viide 2024. aasta uuringule, mis kirjeldab, kuidas tants mõjutab vaimset tervist positiivsemalt kui teised kehalised harjutused või sporditreeningud. 

Liikumisharrastuse ja vaimse tervise põimingu käsitlemine on seda olulisem, et nii kogu riigis kui hiljuti ka Tallinna linnas on kärbitud laste ja noorte huvihariduse rahastust. See tendents on vastupidine üle maailma tähelepanu pälvinud ja alates 1990. aastatest vaimse tervise toetamisel ja sõltuvuskäitumise vähendamisel häid tulemusi toonud nn Islandi ennetavale mudelile (IPM). 

Oma kehast hoolimine

Lavastus suhtub kehasse sõbralikult, leebelt ja inimlikult. Inimese suhe omaenda kehaga on sügavalt isiklik, kuid seda mõjutavad sotsiaalsed tegurid ja ühiskondlik surve. Kuidas vastame tavaliselt küsimusele „Kuidas sa ennast tunned?“? Oleme harjunud mõtisklema enesetundest kui vaimsest nähtusest, ent see tähistab ka kogemust kehast – kuidas endana oma kehas olla ja seda tajuda.

Lisaks emotsioonide ja seisundite inimlikustamisele on lavastuse suur väärtus see, kuidas tundmusi kehaga seostatakse. Emotsioone ei kogeta ju vaid mõtetes ja tundeilmas, see on ka tajutavalt kehaline protsess. Eri tunnetele antakse lavastuses liikumise abil nägu. Raputused, sahmimine, endassetõmbunud kehakeel ja näoilmed peegeldavad seda, kuivõrd erinevalt inimesed end tunda võivad ja mil moel neid tundeid oma kehas kogevad.

“Oluline on, et suhtumine enda ja teiste kehasse ei põhineks üksnes saavutustel ja ideaalidesse sobituval kehapildil. Keha ja vaim on tervik.

Oma kehast hoolimine näitab endast hoolimist. Inimene, kes märkab seda, kuidas kurnatus või kurbus väljendub näiteks füüsilises raskustundes, pitsitavas kurgus ja rinnakus, mõistab, kuidas nii mõnigi emotsioon avaldub kehas veel enne, kui suudame seda sõnastada. 

Lavastus suunab mõtlema, kuidas toetada end ja teisi eri emotsioonides ja seisundites mitte vaid sõnadega, vaid ka kehaliselt. Tähelepanelikku ja arvestavat suhtumist oma kehasse on oluline arendada juba lapseeas. Oluline on, et suhtumine enda ja teiste kehasse ei põhineks üksnes saavutustel, võistlemisel ja väliselt lihvitud ning ideaalidesse sobituval kehapildil. Keha ja vaim on tervik.

Noor vaataja saab suhestuda

Kolmas oluline moment lavastuses on teiste inimeste mõju ja välise surve näitlikustamine. Stseen, kus Ajjar Ausma üha kiirenevas tempos teiste läbisegi esitatud faktiküsimustele vastab ja ähmis mööda lavaruumi ringi tormab, on üsna kõnekas ja võimaldab saavutussurve all oleval kooliealisel noorel nähtuga suhestuda. 

“Laval luuakse turvaline ja mõnus õhkkond, mis lubab publikul julgelt mängulised situatsioonid etendajatega kaasa teha.

Etenduse jooksul tõuseb korduvalt esile üksteise toetamise ja avatud, heatahtliku suhtumise teema. Laval luuakse turvaline ja mõnus õhkkond, mis lubab publikul julgelt lavaruumi astuda ja mängulised situatsioonid etendajatega kaasa teha. Nõnda tõuseb esile kaasteeliste kahetine roll: inimesed meie ümber võivad olla toetavad, kuid avaldada ka survet. Ometi tegutsetakse ja liigutakse lavastuses pigem koos – nii jääb kõlama inimlik ühisosa.

Kambakesi üle hüppenööri

Zuga tantsijad on läbi mõelnud, kuidas etendada keerukaid ja raskepäraseid teemasid laste tasandil. Lavastuse algul argiseid küsimusi esitades jõutakse märkamatult ka tõsisemateni ning otsus, kummale poole nööri astuda, tuleb leida isiklikumatele küsimustele vastates. Nii mängitakse algul läbi küsimused stiilis, kas eelistad merd või metsa, ning jõutakse selleni, kas vastajad hoiavad raskused pigem endale või räägivad oma murest kellelegi. 

Noori vaatajaid ei kaasata vaid küsimuste abil, neid suunatakse ka päriselt (mängu kaudu) liikuma. Kambakesi saab hüpata üle suure hüppenööri, liikuda mööda saali ühiselt rongina/ussina liikudes. Ning alati jääb ka võimalus ja vabadus mitte liituda ning vaadelda eemalt.

Visuaalselt vahva on stseen, kus Päär Pärenson ja Ajjar Ausma keerutavad üle saali ulatuvat hüppenööri ning loevad teineteise liigutusi, rütmi ja reaktsioone. Ka stseenid, kus fookus on ühel etendajal, kätkevad koos tegutsemist.

Et vaimse tervise teemadele lähenetakse mänguliselt ja kaasavalt, sobib lavastus eelkõige põhikooliastmele. Minu külastatud etendusel oli näha just selles vanuses lapsi koos õpetajatega, aga ka mõnd täiskasvanut. Lavastusest on aga igas vanuses publikul midagi kaasa võtta. Kui sisulised teemad on täiskasvanuna enda jaoks juba läbi mõeldud-kogetud, saab imetleda leidlikkust ja mängurõõmu, millega noori liikumisse kaasatakse. Tundlikumad teemad läbitakse liikumisrõõmu ja seletamatu kergusega ning jääb üle olla vaid tänulik, et Zuga-sugune seltskond meie ühiskonda ja inimeseks olemist tantsu kaudu mõtestab.