• Noortefilm „Morten“ võiks anda oma probleeme tihti üksi kandvatele eestlastele juurde julgust küsida abi, olla oma lähedastega ausam ja märgata, kui kellegi pea kohal murepilvedes kõu kõmiseb.

---

„Morten“

• Film põhineb Reeli Reinausi raamatul „Morten, Emilie ja kadunud maailmad“.

• Režissöör Ivan Pavljutškov.

• Operaator Ants Tammik.

• Helilooja Titas Petrikis.

• Kunstnik Ketlin Kasar.

• Kostüümikunstnik Neoon Must.

• Grimmikunstnik Kelli Neitsov.

• Osades Tõru Kannimäe, Helena Maria Reisner, Emili Rohumaa, Külli Teetamm, Andres Mähar, Priit Loog, Konrad Kose jt.

• 1 t ja 42min.

• Kinodes alates 11. septembrist.

Vahel tundub mulle, et me ei pööra piisavalt tähelepanu sellele, kui ajuvaba eluetapp on teismeiga. Eriti tänapäeval, mil lapsepõlv venib võrreldes varasemate ajajärkudega aina pikemaks, samas kui kommerts(ühis)meedia võimendab ekstreemsuseni kasvavate noorte ihalust täiskasvanuelu järele. Seda enam on vaja teismeiga tõsiseltvõetavalt kajastada, et mõistaksime natukenegi paremini seda möllu, mis ühes päevast päeva hüppeliselt arenevas inimeses aset leiab.

Reeli Reinausi noorteromaanil põhinev mängufilm „Morten“ sooritab selle ülesande ausalt öeldes palju paremini, kui ma oodata julgesin. Madalad ootused ei olnud kuidagi seotud „Morteni“ tegijate või taustaga. Lihtsalt, kui mina olin viisteist, eksisteeris täpselt üks normaalne eesti noortefilm – „Nullpunkt“ –, kuid sellegi puhul pidi leppima tõsiasjaga, et peategelasi kehastasid üle kahekümneaastased täiskasvanud ja konfliktid nii tekkisid kui ka lahenesid suhteliselt meelevaldselt – pigem stsenaristi kõikvõimsa käe läbi kui loogilist rada pidi. Ega film peagi olema päriselu täielik koopia, kuid realismi ja dramaturgiliste tõugete tasakaal peab olema paigas, et hoida publiku huvi. Eriti ülikriitilise teismeeas publiku puhul, kes võivad iga iganenud slängifraasi, kohmaka nalja või aegunud stereotüübi peale filmi pikemata mõttetuks kuulutada – õigustatult, sest noortefilm peab vastama oma sihtrühma ootustele.

Noori mängivad noored

„Morteni“ esimene võit on noored näitlejad, päris teismelised, tänu kellele lahtirulluvate sündmuste jada esimestest stseenidest peale usutavalt mõjub. Segadus tekkis korraks vaid siis, kui ilmnes, et peategelane Morten (eelmisel nädalal oma 17. sünnipäeva tähistanud Tõru Kannimäe) on viisteist ja seega 8. või 9. klassi õpilane, kuigi süžee põhjal olin selle hetkeni pidanud noori tegelasi pigem gümnasistideks. Järele mõeldes ei ole aga sellised sündmused ka põhikooli lõpus sugugi võimatud; vahest tekitas keskkooli illusiooni hoopis verivärske Pelgulinna riigigümnaasium koolimaja rollis.

Tõsiseltvõetava ja pingelise stsenaariumi eest tuleb tänada Reeli Reinausi, kes pole kartnud minna oma romaanile „Morten, Emilie ja kadunud maailmad“ korralike rätsepakääridega kallale. Õige olekski öelda, et „Morten“ mitte ei põhine romaanil, vaid on loodud selle ainetel. Alles on nii Morten kui müstiline Emilie (Emili Rohumaa), kuid filmi olulised konfliktid ja tegevuskäik erinevad kirjandusteose omadest pea täielikult. Enamik kõrvaltegelasi on saanud uue ja, mis seal salata, mõjusama tegumoe. Näiteks alkohoolikust onu Urmas (Andres Mähar) on ühekülgse vägivalduri asemel hammasrataste vahele jäänud mees, kellega koos elada pole lihtne, kuid kes siiralt hoolib oma õepojast. Filmi antagonisti Henrit (Konrad Kose) raamatust ei leiagi, kuid linateoses on just tema stsenaariumi edasiviiv jõud.

Välditakse koolikiusaja-klišeed

Kuigi Tõru Kannimäe noor talent sai vaatajatele tuttavaks juba tänu möödunud aastal esilinastunud „Fränkile“ ja tema tase pole langenud ka „Mortenis“, tahaksin viimasest esile tõsta just Konrad Kose näitlejatöö. Tänu Kose detailitäpsele mängule ei mõju Henri ühelgi hetkel klišeeliku koolikiusajana, vaid selgelt mõistetava probleemse noorena, kelle käitumise taga peituvad allasurutud kasvuraskused, sotsiaalne surve ja kõikvõimalikud muud probleemid, mis tänapäeva noori ümbritsevad. 

“Kinokunsti seisukohalt on tegemist kauni, peenetundelise ja noorte elu tabavalt kajastava filmiga.

Kuigi Henri taustalugu „Mortenisse“ ei mahu (ja olekski filmi liiga laiali tõmmanud), õhkub tema tegevusest side teismelisi poisse ja noori mehi ähvardava manosfääriga, mis ärgitab neid mehelikkuse nime all šovinismile ja vägivallale. Kui Reeli Reinaus ja režissöör Ivan Pavljutškov peaksid tahtma Morteni maailmast veel ühe filmi teha, võiks selle keskmes olla ehk just Henri lugu. Sest täiskasvanutena teame, et ükski laps ei sunni teist vandaalitsema ja varastama, kui tema enda sees ja kodus kõik korras on. 

Olen seni püüdnud vangerdada ümber konkreetsete süžeeliinide kirjeldamise, sest „Morteni“ võlu tugevdab teadmatus sellest, kuhu lugu areneb ja milliseid otsuseid tegelased langetavad. Mõnda asja peab aga konkreetsemalt lahkama, nii et siitmaalt edasi ei soovita lugeda enne, kui film nähtud!

Filmi tegevuse lükkab käima hetk, mil Henri teeb foto Urmasest ja Mortenist koos rongijaamas – purjakil onu püüab poisi näolt taskurätiga plekki maha hõõruda. Pääsemaks klassikaaslaste põlgusest nõustub Morten Henri „väljakutsetega“, mis klassikalise väljapressimise mustri järgi peategelase aina sügavamale lõksu tõmbavad. Kõik Henri nõudmised Mortenile on nii seaduse kui moraaliga vastuolus, kuid viimane neist oli ainus, mis jäi pärast filmi lõppu kripeldama ja tekitas tunde, et sel teemal peaks siinsetel veergudel veidi pikemalt peatuma. 

Süütegude kulminatsioonina nõuab Henri Mortenilt, et too saadaks talle alasti foto nende klassiõest Miiast, neiust, kellega Mortenil on hakanud tekkima tagasihoidlik lähedus. Meeleheitele alla jäädes Morten selle pildi ka teeb – kahetsusväärne olukord saab võimalikuks, kui Miia vanem poiss-sõber tüdruku joogi sisse narkootikume paneb ja Mortenil õnnestub neiu päästa olukorrast, mis muidu tõenäoliselt veel hullemini oleks lõppenud. Kuigi viimasel hetkel suudab poiss Henri nõudmiste nõiaringist välja murda ja foto ei jõua kunagi Morteni telefonist kaugemale, saab Miia pildist siiski teada – täpselt siis, kui oma tegude tagajärgi likvideerida püüdev Morten seda ära tahab kustutada. Õigustatult on Miia Morteni käitumisest tülgastatud, kuid suhteliselt kergesti lepitakse siiski ära – sealjuures ei kõnele Morten „sangarlikult“ kellelegi Henri rollist kogu asjas.

Täiskasvanud vaatajana jäi häirima, kui kergekäeliselt suhtusid noored tegelased teadvusetu alaealise tüdruku alasti keha pildistamisse. Esimese hooga tundus, et olukorra tõsidust ei ole adekvaatselt hinnanud ka filmitegijad, kuid mõni päev pärast filmi vaatamist adun, et sellist teemat on oluline kajastada. Ent on hädavajalik, et sellega kaasneks arutelu ja täiskasvanute selgitus. Viieteistaastased ei pruugigi veel mõista, kui suurt kahju võib teha üksainus alasti foto, eriti alaealiste puhul. Alustades sellest, et tegemist on jäädvustatud inimese seksuaalse väärkohtlemisega, ja lõpetades sellega, et kui Morten oleks jätnud pildi kustutamata, võiks teda tulevikus süüdistada alaealist kujutava erootilise materjali omamises. 

Stsenaariumisse sellist selgitustööd sisse kirjutada oleks olnud keeruline, tõenäoliselt oleks see mõjunud tervikust välja rebitud moraalilugemisena, kuid seda enam tahan panna südamele kõigile õpetajatele ja lapsevanematele, kes noortega koos filmi vaatavad või oma kasvandikele seda soovitavad, et sellest teemast ühiselt räägitaks. Päriselu Miiad võivad päriselu Mortenitele andeks anda, kuid täiskasvanute ülesanne on selliste olukordade tekkimist ennetada.

“Täiskasvanud vaatajana jäi häirima, kui kergekäeliselt suhtusid noored tegelased teadvusetu alaealise tüdruku alasti keha pildistamisse.

Ka laiemalt on „Morten“ lugu sellest, mis juhtub, kui noor inimene jääb oma muredega üksi. Kuigi müstilist kõrvalliini – rabas salapärase Emiliega veedetud aega –, on nii romaani kui filmi puhul kirjeldatud maagilise realismina, võib Emilie karakteris näha Morteni tühjusesse lenduva appikarje kehastumist. „Mis sa teeksid, kui su hing oleks mingis kohas ja sa ei saaks sealt mitte kuskile minna?“ küsib Morten Miia käest. Ta räägib Emiliest, kuid võiks sama hästi rääkida iseendast. Kuidas saakski üks laps end keerulisest majanduslikust seisust, katkistest peresuhetest ja eakaaslaste surve alt üksi välja rebida?

Oluline noortefilm

Selles mõttes on „Morten“ tänuväärt lisandus Eesti filmivaramusse nii noorte kui ka täiskasvanud vaatajate jaoks – esimestele võiks see anda mõtteainet iseenda käitumise ja otsuste mõtestamisel, teistele aga tuletada meelde, et teismeiga pole lihtne ja noored vajavad sel ajal eriti palju tuge, enim oma tihti juba muu koorma all küürus vanematelt. Koos veedetud aeg ja tõsiste teemadega ühiselt tegelemine annavad jõudu juurde aga nii lapsele kui vanemale, nagu tõestab ka Morteni ja tema ema suhe. Lapsi ei kaitse saladuste hoidmine ja eluraskuste varjamine, vaid ausus, usaldus ja teadmine, et perekond on üks tiim.

Oma täispika debüüdiga on Ivan Pavljutškov saavutanud midagi olulist. Kinokunsti seisukohalt on tegemist kauni, peenetundelise ja noorte elu tabavalt kajastava filmiga. Laiemalt võiks „Morten“ aga anda oma probleeme tihti üksi kandvatele eestlastele juurde julgust küsida abi, olla oma lähedastega ausam ja märgata, kui kellegi pea kohal murepilvedes kõu kõmiseb. Midagi enamat ühelt noortefilmilt paluda ei oskakski.