• Näitusel „Noorte narratiivid – veel jutustamata lood“ saame tunnistada, kuidas uus kunstnike põlvkond asub otsima lõõma lätteid, millega maailma ühtaegu peibutavat ja ohtlikku kuma kujutlusteks vormida.

---

„Noorte narratiivid – veel jutustamata lood“

• Noorte kunstnike ülevaatenäitusel on väljas on 90 eri tehnikas ja mõõdus maali.

• Näitusel esinevad Ken Sander Aasoja, Maria Aksiim, Adele Maria Arengu, Kirill Botštarjov, Emma Elviine Bürkland, Jelizaveta Fogel, Nadezda Frolova, Matvei Gretshkin, Luisa Harjak, Maria Hindreko, Aljona Jershova, Ilja Jakovlev, Jelizaveta Jakovleva, Jaakop Ivask, Kadri Kalve, Kirke Konnapere jpt.

• Näituse kuraator on Santa Zukker.

• Näituse žüriisse kuuluvad Vano Allsalu, Jaan Elken, Vilen Künnapu, Mall Nukke, Tiiu Rebane.

• Näitus on Kadrioru galeriis (Vesivärava tn 50) avatud kuni 11. septembrini.

---

Eesti maalikunstnike liidu noorte kunstnike ülevaatenäitusest „Noorte narratiivid – veel jutustamata lood“ (kuraatoriks kunstiteadlane Santa Zukker) on kaunis raske kirjutada. Selle põhjust pole aga raske kirja panna: liiga palju huvitavat kunsti! Suurem osa näitusel esitatud töödest ja sedakaudu ka noortest kunstnikest jääb siin kahjuks mainimata. Ja mitte seetõttu, et oleks raske leida huvitavat – vastupidi, kohtusin näitusel oma paarikümne kunstiteosega, mis väärivad eraldi käsitelu, teosega võrdset sõnalist komponeeritust. Kahju, et maalidest portreelugusid ei kirjutata.

Kuhilloetelu poleks ka huvitav. Tegelikult saaks kirjutada eraldi loo juba näituse ülesehitusest, selle kujundusest – Kadrioru galerii ei jäta esmapilgul just kõige loomingulisema koha muljet, iseenesest efektne aatrium on mõeldud ennekõike äritegevuseks ja seinad, mida saab muuta galeriipinnaks, toimivad ühtlasi igapäevase elu foonina, mille mõte on igasugust mõtlikkust tõrjuda, olla kiiresti läbitav. Zukkeril ent on õnnestunud muundada aatrium ruumiks, mis tekitas kohe tugeva paralleeli New Yorgi kuulsa Guggenheimi muuseumi interjööriga. Arvatavasti on see taotlus olemas ka hoone algses arhitektuuris, ent noore kunsti rohkus annab teise elu kõigele, mis selle pinda ümbritseb. Kunst kiirgab igapäevast läbi nagu nähtamatu valgus.

Ekspressionismist kehagroteskini

Kui aga rääkida näitusest endast, tingib ammendava käsitluse ülima raskuse juba žanriline laiahaardelisus – noorte töödest leiab ekspressionismi, impressionismi, abstraktsionismi, kehagroteski ja kehaõudu, mütoloogilisi allhoovusi, portreekunsti ja muidugi mõista kõikvõimalikku sotsiaalse närvi võnkeid, mille kaudu on reageeritud vaatemängulisusele, tehnoloogia pealetungile, konsumerismile, radikaliseerumisele, sõjaärevusele ja/või sotsiaalmeedia tüsistustele. Tõstaksin siin esile Kadri Kalve ühtaegu sarkastiliselt ja rituaalselt mõjuva pannoolaadse „Interneti bestiaariumi“. On isegi realistlikke töid, vängeks kirsiks tordil paar sõgeduse piire kompavat vaimukat teost, mis näivad flirtivat sotsrealismi väljendusvõimalustega: Matvei Gretškini „Raudtee“ ja Daniel Ülperi kummituslik „Turul ei ole puudust lilledest ja aiasaadustest“.

Otsustasin valida siinse jutu rakursi lähtuvalt näituse pealkirjast. Millised jutustamata lood silma paistavad? Kas selliseid asju on tänapäevases vaimumaailmas, mis on isegi postmodernismi üleküllusest küllastunud, ülepea veel olemas? Muidugi saab mõista pealkirja sootuks teisiti – mitte et noored kujutavad (või peaksid kujutama) veel jutustamata lugusid, vaid et nende enda lood on õieti veel jutustamata, need alles hakkavad vormuma, praegused pildid on justkui värvidesse ja kompositsioonidesse sätitud aimdused, taustaks ülikülluslik traditsioon, millest võib näha siin-seal vilksatamas või loitmas tulevikuvaadete keskseid motiive. 

Selle mõtteni viis mind nii mõnegi pildi ilmne või aimatav viitelisus. Kõige ilmselgem on see Aadam Widderi maalil „His giovanni of arnolfini wife portrait and“, mille pealkirigi peaks kunstiajalugu tundvale inimesele selgelt ütlema, kellele-millele viidatakse. Maria Aksiimi „Kuidas Olla?“ tundub osutavat nii pealkirja kui ka pildi enda kujundi- ja värvikeele kaudu Eesti praeguse kunsti paipahapoisile Kaido Olele. Juba mainitud Danel Ülper on esitanud näitusele veel ühe mõjuva teose pealkirjaga „Varasuvine ringmäng“, mille tantsivad figuurid võivad tuua meelde nii Matisse’i kui ka Munchi tantsijad. Minu jaoks kujunes näituse üheks külgetõmbekeskmeks Kirke Kirdi „Lootus“, millel on kujutatud soojades toonides maastikul otsekui sügisese, veel lõikamata vilja vahel lamavat last. Lapse keha asend ning näo ja käte reljeefne võimendatus pani mind nägema kangastusi ja kajasid Hans Holbein noorema 1520. aastatel maalitud surnud Kristusest – pildist, mis mängib nõnda olulist rolli Dostojevski „Idioodi“ tegevustikus.

Ent „Lootus“ muutus mulle näituse kontekstis mitmetähenduslikult kõnekaks. Küsimusele „miks?“ saab hakata vastama teose pealkirja kaudu. Kuna laps tundub pildil puhkavat igaveselt, mitte ajutiselt, võib mõjuda kummalisena siduda sellist asetust lootusega. Ent lapse keha kohal pole raske märgata kuma, mille tonaalsus vastandub ümbritsevale närbuma kippuvale, pruunikale, justkui oma loomuliku lõpuni jõudnud soojusele. Kuma mõjub oma sinakast toonist hoolimata kummaliselt soojana, sisendades tunnet, et pildil pole kujutatud mitte (ainult) ühe elukaare lõppu, vaid millegi suurema, metafüüsilisema jõu pidevat vormumist ja kestmist.

Sinakat kuma Kirdi maalil ongi mu meelest võimalik tõlgendada ka näituse üldise pealkirja kaudu. Vaatajale kumabki vastu üks jutustamata lugu. Seda mitmes mõttes. Kui maal kujutab elust lahkunud last, siis on tema lugu jäänud jutustamata – ent jutustamata on veel paljud uute põlvkondade lood, need alles kumavad kusagil, siin-seal, lähemal ja kaugemal. Need otsivad vormi, lõõmavad silme ees, püüavad olemasolevast ja seni loodu piiridest väljuda, tekivad parasjagu dünaamilises maailmas, mille mitmedki rindejooned ja metsapiirid ärevust tekitavalt põlevad. Sellisele ärevusele tuleb reageerida, oma nägemustega vastu astuda. Siin tahangi osutada lõõma motiivile, mis ei tundunud mulle näituse ohtrate teemade vahele sattununa siiski päris juhuslik.

Kahtmoodi kuma

Luisa Harjaku maalil „See ei ole hädaolukord“ – mis võib jätta mulje, nagu oleks Navitrolla hakanud tegelema teadusulmega – on kujutatud kaht pooleldi naljakat, pooleldi õudset olendit, nende kõrval aga leekides maja. Leeke on näha ka Laura Tatkami fotorealistlike sugemetega töös „Kütusehinnad päikeseloojangus“, ent siin lõõmab bensiinijaama kohal taevas, tuld tundub võtvat maakera ümbritsev hapnik, ning pildil oleks tabatud hetke enne pilvede süttimist. Taevane lõõm domineerib ka Anna Liisa Pihlapi teoses „Higher Force“, mis pakub Tatkami kombatava konteksti kõrvale muinasjutulisemat ja/või unenäolisemat vaadet. Karolin Konrad asetab oma „Niguliste kirikus“ pühakoja sisse saladusliku kuma – ning vaataja peab ise otsustama, kas ta näeb kirikuakendest soojade jõulutulede või algava tulekahju lõõma. Ülperi „Varasuvises ringmängus“ ei pruugi vaatajat köita ainuüksi tantsivate figuuride asetus, vaid ka kunstniku värvivalik – siingi näivad tantsijad liikuvat tugevalt kumavas kollakas valguses, justkui suure lõkke vahetus läheduses. 

Seega võib öelda, et neil piltidel esineb kahtmoodi kuma: tuhastavat lõõma ning puhastavat lõõma. Esimene möllab Harjaku maalil ning võib asuda haarama võimu ka Tatkami ja Konradi kujutatud maastikel. Teist näivad pigem tõotavat Pihlapi ja Ülperi omailmad – ning vaataja hoiakust sõltuvalt võib ta näha „Oleviste kiriku“ aknataguses lõõmas midagi lubavat, võib-olla isegi paljutõotavat. Samasugune ambivalentsus iseloomustab „Lootuse“ sinist kuma. See ei näi emaneeruvat otsejoones keha seest, vaid pigem selle tagant. Mis see on? Miks see on?

Kunst, mis otsib silmapiire

Ma arvan, et ühest vastust ei maksa otsida. Võib-olla ei tohigi. Selleks on mitu põhjust. Esiteks: me saame tunnistada, kuidas uus põlvkond asub otsima lõõma lätteid, visandama oma lugude piirjooni, millega maailma ühtaegu peibutavat ja ohtlikku kuma kujutlusteks vormida. Selle vormimisiha nõnda kihiline väljendumine, kujutamisviiside ja teemavalikute rohkus, tekitab joovastavat rõõmu. 

Teiseks: võib-olla osutab mainitud maalide lõõm millelegi, mis iseloomustab head kunsti ajastust ajastusse, põlvkonnast põlvkonda – kuna elu koetis moodustub saladuslikkusest, ei pea saladuslikkuse valgust õppima mitte niivõrd kätte saama, tõlgendustesse kängitsema, kuivõrd tuleb lasta sel mõjuda. Saladuslikkuse eest tuleb tänulik olla: selle lahendamine on võimatu ja paratamatu. See jääb alatasa silmapiirile hõõguma – ning kunst ei otsigi teatavasti niivõrd piire, kuivõrd silmapiire.