• Õpetajatöö võib olla väga raske, kuid ma ei taha, et õpetajaametist rääkides jääks kõlama ainult halb, sest samal ajal võib õpetajatöö olla loominguline, vaheldusrikas ja tähenduslik.

„Palun ärge teie meie koolist ära minge! Te olete ainuke õpetaja, kes meid mõistab!“

Nii ütlesid mulle õpilased pärast hispaania keele tundi minu esimese õppeaasta lõpus. See lause on mul senini selgelt meeles. Ühest küljest oli see üks ilusamaid komplimente, mida õpetaja võib saada. See tähendas, et meie vahel oli tekkinud usaldus. Teisalt pani see mind mõtlema, kui suur vastutus selle usaldusega kaasneb. Kas mina õpetajana suudan seda hoida? Millise jälje jätan nende noorte inimeste maailma? Ja millise õpetajana mäletavad nad mind aastaid hiljem?

Õpetajaametist rääkides jõuame selliste küsimusteni harva. Avalikus ruumis räägime pigem õpetajate suurest töökoormusest, läbipõlemisest, õpetajate puudusest ja palgast. Põhjusega. Olen ka ise seisnud õpetajate õiguste eest ning arvan jätkuvalt, et kõrgharitud spetsialist peab saama oma töö ja vastutuse eest väärilist tasu. Õpetajaameti probleemidest tuleb rääkida, sest nende mahavaikimine ei tee neid olematuks.

Aga selle negatiivse fooni kõrval kipub kaduma midagi vähemalt sama olulist: miks nii paljud meist kõigest hoolimata õpetajaks jäävad? Miks olen mina ikka õpetaja?

Seebikad sütitasid

Minu armastus hispaania keele vastu sai alguse üsna ebatavalisest kohast – Ladina-Ameerika seebikatest. Lapsena vaatasin neid regulaarselt ning eestikeelse pealelugeja alt oli kuulda väga palju originaalkeelt. Nii jäid mulle märkamatult külge esimesed hispaaniakeelsed sõnad ja fraasid. Hiljem avastasin hispaaniakeelse muusika, mida laulsin valjul häälel kaasa, saamata aru, millest laulan.

“Keeleõpe ei ole ainult sõnavara ja grammatika. Keel on inimesed, toit, muusika, naljad, kombed ja terve viis maailma näha.

Ülikoolis tekkis mul lõpuks võimalus hispaania keel päriselt ära õppida. Minu esimene õpetaja oli tohutult inspireeriv. Oli näha, et ta teeb oma tööd kirega. Ta ei andnud edasi lihtsalt grammatikareegleid ja sõnavara – tema enda vaimustus keelest kandus üle ka mulle. Tagantjärele mõeldes oli just tema üks neist inimestest, kes näitas mulle, kui suur mõju võib ühel õpetajal olla.

Siiski poleks ma julgenud klassi ette hispaania keelt õpetama minna enne Hispaanias elamist. Keeleõpe ei ole minu jaoks kunagi olnud ainult sõnavara ja grammatika. Keel on inimesed, toit, muusika, naljad, kombed ja terve viis maailma näha. Hispaanias elades sain ma reisida läbi kogu riigi, sukelduda sealsesse kultuuri ja õppida tundma inimesi, kelle keelt ma olin aastaid õppinud. Ma ei tahtnudki sealt tegelikult tagasi tulla. Õnneks leidsin viisi, kuidas Hispaania endaga Eestisse kaasa võtta: ma leidsin töö hispaania keele õpetajana ja hakkasin õpilasi nakatama hispaania pisikuga klassiruumis.

Tunnid võivad olla ka lõbusad

Õpetajatöös on hetki, mida on raske inimesele väljastpoolt kooli selgitada. Ühes tunnis rääkisime näiteks Ladina-Ameerika kultuurist ja jõudsime tantsudeni. Õpilased panid YouTube’ist rumbaõpetuse käima ja hakkasid selle järgi tantsusamme proovima. Terve klass naeris ja hetkega oli tund muutunud – sellest sai ühine kogemus, mida ei olnud võimalik tööplaani ette kirjutada.

Just sellised hetked on õpetajatöös minu lemmikud. Keel ei ole siis enam õpikupeatükk ega kontrolltööks pähe õpitud sõnade nimekiri. See muutub millekski elavaks. Millekski, mille abil saab nalja, avastada teisi kultuure ja tunda päriselt huvi maailma vastu.

Sama tunne tekib siis, kui valmistame õpilastega koos Hispaania toite või kui õpilane, kes veel mõni kuu tagasi ei julgenud peaaegu midagi hispaania keeles öelda, moodustab järsku terve lause. Õpetajana saan ma olla selliste väikeste läbimurrete tunnistaja.

“Enne õpetajaks saamist kontoris töötades tundsid, et minu ja maailma vahel on tohutu distants. Koolis seda tunnet ei ole.

Mulle meeldib mõelda, et hispaania keelt õpetades avan õpilaste jaoks ukse palju suuremasse maailma. Võib-olla kasutab keegi neist seda keelt kunagi reisides. Võib-olla läheb keegi õppima Hispaaniasse. Võib-olla leiab mõni töö mõnes hispaaniakeelses riigis või jääb talle lihtsalt kogu eluks huvi teise keele ja kultuuri vastu. Kui olen suutnud õpilases tekitada kas või väikese osa sellest vaimustusest, mille kunagi tekitas minus minu enda õpetaja, olen juba midagi olulist edasi andnud.

Enne õpetajaks saamist töötasin mõnda aega kontoris. Mäletan, kuidas vaatasin päevast päeva arvutiekraani ja tabasin ennast korduvalt mõttelt, kui kaugel olen inimestest, kelle jaoks ma midagi teen. Istusin vaikuses, tegin midagi virtuaalmaailmas kellegi jaoks, keda ma kunagi näinudki ei olnud. Minu ja maailma vahel tundus olevat tohutu distants, kuid koolis seda tunnet ei ole.

Keegi, kelle poole pöörduda

Kõige olulisema osa õpetajatööst moodustavadki minu jaoks inimesed minu ümber – kolleegid ja õpilased. Mõnikord pärast tundi ei tule õpilane minu juurde sellepärast, et ta ei saanud aru grammatikareeglist või tahab teada kontrolltöö hinnet, vaid ta tahab rääkida hoopiski millestki isiklikust. Õpilased on näidanud mulle telefonis privaatseid sõnumeid ja küsinud nõu. Ma ei ole nende eest midagi otsustanud, aga just need hetked näitavad, et noor inimene usaldab mind ja tahab enda maailma minuga jagada. 

“Õpilased on vahel näidanud mulle telefonis privaatseid sõnumeid ja küsinud nõu. Nad usaldavad mind ja tahavad enda maailma minuga jagada.

Õpetajal ei peagi olema vastuseid kõikidele küsimustele, vahel piisab sellest, et koolis on keegi, kelle poole noor saab pöörduda ja kes kuulab ta päriselt ära. See on see õpetajatöö nähtamatu osa, mida ei ole üheski tunniplaanis ega ainekavas, kuid tihti annavad just need hetked õpetajale kõige rohkem tagasi. 

Ma ei taha õpetajaametit romantiseerida. See töö võib olla väga raske. On olnud perioode, mil töökoormus on olnud liiga suur, ja aegu, mil olen mõelnud, kas tahan seda tööd üldse edasi teha.

Loominguline ja vaheldusrikas

Ma ei taha, et õpetajaametist rääkides jääks kõlama ainult halb, sest samal ajal võib õpetajatöö olla uskumatult loominguline, vaheldusrikas ja tähendusrikas. See annab võimaluse pidevalt areneda, jagada teistega midagi ning olla iga päev kontaktis inimestega, kelle elu ma saan otseselt mõjutada. Võib-olla ongi õpetajatöö üks kõige vähem räägitud privileege see, et ma saan kõrvalt näha, kuidas inimesed kasvavad ja arenevad.

Enne suvevaheaega tuli minu juurde õpilane, kes oli kooli lõpetamas. Ta ütles mulle, et tundis minu tundides, kuidas õppis päriselt midagi ja et jääb meie tunde igatsema. Õpetajana ei näe me alati kohe, millise jälje oleme jätnud. Mõnikord kuuleme sellest aastaid hiljem. Aga aeg-ajalt ütleb mõni õpilane midagi, mis tuletab meelde, miks ma ikka veel klassi ette lähen.