- Õpetaja, kes on kord juba „kõrgele komisjonile“ tõestanud, et ta on väärt meisterõpetaja „tiitlit“, ei peaks seda taas ja taas tegema.
- Koolijuhil on kasulik kvalifitseeritud reaalaine õpetajale ise regulaarselt kõrgemat palka ja paremaid tingimusi pakkuda.
Õpetajate päeva „Aktuaalses kaameras“ (05.10) sai kuulda õpetajate liidu juhatuse liikme Margit Timakovi mõttearendust teemal „Kui palju on haridussüsteemis vaja meisterõpetaja profiiliga õpetajaid“. See selguvat praegu katse-eksituse meetodil. Tulen siinkohal tähtsale kvalifikatsiooni omistavale komisjonile följetoni vormis appi ning lahendan selle probleemi, tuues analoogi spordimaailmaga.
Mitu meistrit saab korraga olla mõnel spordialal, näiteks saja meetri jooksus? Loomulikult üks ja ainus korraga!
Ja nii peaks olema ka meisterõpetajatega. Meil on koolides umbes 20 õppeainet (valikaineid ma praegu ei arvesta). Järelikult saabki Eestis olla maksimaalselt 20 meisterõpetajat: üks matemaatikas, üks füüsikas, üks keemias jne.
“Iga kord kui vanem- või meisterõpetaja kvalifikatsiooni sooviv õpetaja end tõestama läheb, maksab ta esmalt 230 eurot ja siis iga viie aasta tagant veel 115.
Muidugi on siin saja meetri jooksuga üks väike erinevus. Kui jooksus selgitatakse igal aastal välja uus meister, siis õpetajate puhul oleks selline lähenemine kohatu. Kui keegi on saanud meisterõpetaja tiitli, peaks see talle jääma tema elu lõpuni. Just elu lõpuni, mitte viieks aastaks, nagu see praeguses kvalifikatsioonisüsteemis on. Ka mitte pensioneerumiseni, sest ega pensionile jäämine meistri oskusi vähenda. Meister jääb meistriks ka pensionil olles.
Siin on sarnasus pigem presidendiga. Kuigi Lennart Meri lausus surematud sõnad „Eestile on kombeks üks president korraga“, jäävad kunagi Eesti Vabariigi presidendi toolil istunud presidentideks kuni elu lõpuni. Nii ongi meil president Ilves, president Kaljulaid, president Karis ning peagi ka president Ülle Madise.
Kui meister, siis surmani
Ka see, et meisterõpetaja tiitel kehtib ainult viis aastat, on põhimõtteliselt vale ning tuleb kiireimas korras ära muuta. Kui meister, siis surmani!
Kujutate ette olukorda, kus Georg Ots – omal ajal nimetati meisterlauljaid Nõukogude Liidu rahvakunstnikeks –, oleks pidanud oma kvalifikatsiooni iga viie aasta tagant tõestama komisjoni ees, mille liikmetest ühegi tase isegi tema põlvede kõrguseni ei küüni. Ning kuulama seejuures tähtsate komisjoniliikmete arutelu: „Seltsimees Ots, te ei ole viimasel viisaastakul oma kõrgeimat kvalifikatsiooni õigustanud, sest pole täitnud Pelléase rolli Debussy ooperis „Pelléas ja Mélisande“ ega ka Wolfram von Eschenbachi oma Wagneri „Tannhäuseris“. Kuna olete siia selgelt õngitsema tulnud, alandame teie kvalifikatsiooni ENSV rahvakunstniku tasemele. Ja kui samamoodi jätkate, jääte pelgalt teeneliseks …“
“Meil on koolides umbes 20 õppeainet. Järelikult saabki Eestis olla maksimaalselt 20 meisterõpetajat.
Absurd, ütlete! Ja ongi! Aga ometi on praegune õpetajate kvalifikatsiooni süsteem just sellistele viie aasta pikkustele tsüklitele üles ehitatud. Õpetaja, kes on kord juba kõrgele komisjonile tõestanud, et ta on väärt meisterõpetaja (või vanemõpetaja) „tiitlit“, peab seda tegema taas ja taas. Kas sellise korra koostajad tõesti arvavad, et õpetaja oma paberitega tõestatud oskused viie aastaga minetab?
Taseme tõestamine on kulukas
Ahnus on selle asja nimi, sest iga kord kui vanem- või meisterõpetaja kvalifikatsiooni sooviv õpetaja õpetajate liitu oma kvalifikatsiooni tõestama läheb, maksab ta vanemõpetajaks saamiseks esmalt 230 eurot ja siis iga viie aasta tagant veel 115. Meisterõpetaja puhul on summad vastavalt 266 ja 130 eurot. Tahaks tõesti näha seda motiveeritud põhjendust, millega taotlejale (õngitsejale, nagu Timakov neid nimetas) soovitud ametijärk andmata jäetakse. Kui järku ei omistata, siis tuleb ka raha tagasi maksta!
Kvalifitseeritud reaalainete õpetajate elu on veelgi lihtsam! Pole tarvis mingit ametijärku taotleda. Ütled direktorile aga soovitud palganumbri ja kui sellega ei nõustuta, peab kool hakkama uut õpetajat otsima. Kes tõenäoliselt ei vasta kvalifikatsioonile, aga küsib olemasolevaga võrreldes veelgi kõrgemat palka. Kuna nii kvalifitseeritud kui ka kvalifitseerimata reaalainete õpetajate nõudmine turul ületab kordades pakkumise, ajab see uute tööle tulijate palganumbri veel kõrgemaks.
Kui nõudlus ületab pakkumise
Nii pole matemaatika-, füüsika-, keemiaõpetajatel mõistlik pikalt ühes koolis töötada. See hakkab lõpuks palga peale. Koolijuhtidel, kes siiski tahavad, et õpetamine oleks järjepidev – mitte igal aastal kaks uut kvalifitseerimata õpetajat kogenud kvalifitseeritud õpetaja asemel –, on kasulik kvalifitseeritud reaalaine õpetaja käest mitte pelgalt küsida, kas ta on oma tasu ja töötingimustega rahul, vaid pakkuda talle regulaarselt senisest paremaid tingimusi. Sest uskuge, turult sama raha eest samaväärset „teenust“ lihtsalt ei saa!
“Kujutate ette olukorda, kus Georg Ots – omal ajal nimetati meisterlauljaid Nõukogude Liidu rahvakunstnikeks –, oleks pidanud oma kvalifikatsiooni iga viie aastat tagant tõestama komisjoni ees, mille liikmetest ühegi tase isegi tema põlvede kõrguseni ei küüni?
Muide, see kehtib ka keelenõuetele vastavate õpetajate kohta koolides, kus minnakse üle eestikeelsele õppele.
Siiski on nende eluaegsete meisterõpetajatega üks pisike probleem. Karta on, et nende keskmine eluiga hakkab sellise süsteemi kehtima hakkamisel aasta-aastalt vähenema ning meisterõpetaja tiitli saanu peab kõrge vanuseni elamise nimel palkama endale turvamehed ja toidumaitsjad, nagu on suurriikide diktaatoritel, kes samuti oma elukese säilimise nimel pidevalt muretsema peavad. Nii nagu leidub diktatuurides piisavalt neid, kes suure diktaatori kohta endale soovivad ning selle nimel meeletusteks valmis on, jagub meil arvatavasti ka neid, kes tahavad ise ihaldatud meisterõpetaja tiitlini jõuda. Eesmärk pühendab abinõu ning küllap leitakse moodus troonil istuja kõrvaldamiseks.
Lisa kommentaar