• Haridus- ja teadusministeerium kutsus augusti viimasel nädalal kokku töörühma, mille ülesanne on leppida koos tugispetsialistide ühenduste, ülikoolide, koolijuhtide ja -pidajatega kokku, millistel tingimustel võiks seadust paindlikumaks muuta ja pakkuda tööd ka neile tugispetsialistidele, kes haridust alles omandavad.

Sotsiaal- ja eripedagoogid, logopeedid ning koolipsühholoogid võiksid ministeeriumi plaani kohaselt asuda haridusasutustes tööle ka ülikooli kõrvalt – nii, nagu seda praegu võimaldatakse õppivatele õpetajatele. „Koosloome tulemusena valmib aasta lõpuks tugispetsialistide teenuse astmelise mudeli kirjeldus, mis on aluseks muudatusettepanekutele õigusaktides tugispetsialistide kvalifikatsiooninõuete täpsustamiseks,“ ütles ministeeriumi kaasava hariduse osakonna nõunik Piret Liba.

Statistikast selgub, et praegu tegutseb Eestis üks tugispetsialist iga 80 lasteaialapse ja iga saja üldhariduskooli õpilase kohta. Haridusasutustes töötavaid tugispetsialiste on viimastel aastatel tublisti juurde tulnud – võrreldes kümne aasta taguse ajaga on nende arv pea kahekordistunud, Harjumaal isegi enam kui kahekordistunud. Enim on suurenenud eripedagoogide ja sotsiaalpedagoogide, vähem psühholoogide ja logopeedide arv. Samas on üha rohkem ka tuge vajavaid lapsi ja noori.

“Teenuse kättesaadavust mõjutab hoopis asjaolu, et suur hulk tugispetsialiste töötab osalise koormusega.

Piret Liba

„Raskused teenuse kättesaadavuse tagamisel ei tulene sellest, et inimesi ei ole – pigem mõjutab seda asjaolu, et suur hulk tugispetsialiste töötab osalise koormusega,“ selgitas Liba. Tema sõnul on mõistetav, et haridusvaldkonnas pakutavad töötingimused ja -tasu peavad olema konkurentsivõimelised võrreldes nii muude valdkondade kui ka erasektoriga. „Kvaliteetne tugispetsialisti teenus ongi kallis, mistõttu väärib muuhulgas kaalumist, kuivõrd on praeguste seadusest tulenevate kohustuste täitmine meile jõukohane,“ tõdes ta.

Sestap tegi ministeerium koostööpartneritele ettepaneku lüüa kaasa hariduse tugiteenuste arendamisel. „Soovime koos tugispetsialistide ühenduste, ülikoolide, koolijuhtide ja -pidajate esindajatega kokku leppida, millistel tingimustel võiks seaduses seatud nõudeid paindlikumaks muuta, et tugi oleks koolides paremini kättesaadav. Sügisesse on kavandatud erialapõhised arutelud, kordamööda võetakse fookusesse kõik neli seaduses nimetatud tugispetsialisti. Muuhulgas räägime läbi, millistel tingimustel võiks sõlmida tähtajalise töölepingu alles õppiva spetsialistiga,“ rääkis Liba.

Kas latt nihkub allapoole?

Eesti logopeedide ühingu eestseisuse ja kutsekomisjoni hinnangul ei tohiks logopeedide puudust lahendada logopeedi kutsealase tegevuse sisu või kvalifikatsiooninõuete allapoole toomisega. „HTM rõhutab, et plaanis ei ole kvalifikatsiooninõudeid alandada, kuid madalama kvalifikatsiooniga inimeste tööle lubamine seda sisuliselt tähendab,“ leidis logopeedide ühingu eestseisuse vanem Keiu Barndõk. „Kavandamisel on konkreetse raamistikuga assistendi mudel, kuid see eeldab, et organisatsioonis on piisavalt kvalifitseeritud logopeede, kellel on aega, pädevust ja korralduslikku võimekust alles õppivat kolleegi järjepidevalt ja sisuliselt juhendada. Kui juba praegu on probleemiks kvalifitseeritud logopeedide nappus, muutub kvaliteetse juhendamise tagamine paratamatult keeruliseks. Sellises olukorras tekib oht, et assistendid töötavad pikemaid perioode piisava professionaalse järelevalveta või neile antakse ülesandeid, mis ületavad nende pädevuse.“

“Kindlasti ei näe me võimalust, et tudeng asub tööle enne praktikaperioodi lõppu, mil ta on omandanud töökogemuse ja kinnistanud õpitut.

Keiu Barndõk

Nii võib assistendi roll Barndõki hinnangul muutuda kvalifitseeritud logopeedi asendamiseks, mitte toimida täiendava tugifunktsioonina. „Kes ja kuidas järelevalvet tagama hakkab, on segane, haridusasutuse juhtkonnal ei ole selleks pädevust, kohalikel omavalitsustel aga võimekust,“ tõi ta välja.

Assistendi rolli loomine eeldab logopeedide ühingu arvamuse kohaselt selgelt piiritletud tööülesandeid, sobivat haridust ja väljaõpet, tugevaid juhendamis- ja järelevalvesüsteeme, selget delegeerimist, professionaalset vastutust ja aruandlust. „Lisaks teeb muret asutusest eemalolek tudengi õppeperioodi ajal. Kuigi ametlikus statistikas võib tudengi tööle võtmine näida spetsialistide puuduse leevendamisena, tähendab see praktikas olukorda, kus laps jääb abita, sest tudengil jätkuvad õpingud ja praktikaperioodid ning ta on kuude kaupa töökohast eemal,“ tõi Barndõk näite.

Ta rõhutas, et kõne ja keele arengus on just varajane periood kõige intensiivsem ning hiljem on puudujääke korvata keeruline, et mitte öelda võimatu. Samas ei ole lapsevanemal võimalik valida, kas tema last teenindab tudeng või diplomeeritud spetsialist.

„Mentorlust ei saa lahendada nii, et igale alustavale või õppivale töötajale määratakse paberil mentor. Kvaliteetne juhendamine eeldab, et mentor on piisava erialase kogemusega logopeed, kes on oma valdkonnas pädev, oskab juhendada, soovib mentor olla ning kelle tööaega on arvestatud aeg juhendamiseks. Ilma selleta muutub mentorlus formaalseks ja sisutühjaks,“ on Barndõk veendunud.

Ta jäi endale kindlaks: tudengite tööle lubamine ei ole lahendus: „See tekitaks lisaprobleeme, mitte ei leevendaks olemasolevaid. Kindlasti ei näe me võimalust, et tudeng asub tööle enne praktikaperioodi lõppu, mil ta on omandanud töökogemuse ja kinnistanud õpitut. Pärast seda on ta läbinud ligikaudu 85 protsenti õppekavast ning teha jääks magistritöö või -eksam. Tudengite tööle asumine just lõpetamise eel vähendaks lõpetamise tõenäosust, õpingute pikenemise ning katkestamise risk suureneks. Praktika lõpeb aprillis, kuid suveperioodil on paljud lapsed lasteaiast eemal, rühmad liidetud ning mõned lasteaiad ligi kuu aega suletud. Tööturule jõuaksid vaid üksikud tudengid lühikeseks perioodiks, mis ei suurendaks logopeedide arvu kuigivõrd.“

“Tudengitele võimaluse andmine päästaks päeva, võib-olla kaks või rohkemgi.

Andres Anton

Hariduslike erivajadustega lastele keskenduva Tallinna Laagna lasteaia-põhikooli direktor Andres Anton möönis, et tudengite kaasamine võib spetsialistide põuda mõnevõrra leevendada, ent sellega kaasneb oht: „Tudengitele võimaluse andmine päästaks kindlasti päeva, võib-olla kaks või rohkemgi. Tugiteenust vajavad lapsed vajavad aga stabiilsust, nad kohanevad uute inimestega raskesti. Ent tudengite kaasamine oleks kindlasti suureks abiks.“

Kogemusteta spetsialist põleb läbi

Kuna Tallinna Laagna lasteaed-põhikoolis õpivad HEV-lapsed, on seal vaja rohkem tugispetsialiste kui tavakoolis. „Oleme oma koolis seda meelt, et tugispetsialistide leidmine ja ettevalmistamine riiklikult ei ole varsti enam jätkusuutlik,“ tunnistas Anton. „Kvalifikatsioonile vastavaid spetsialiste lihtsalt pole, neid valmistatakse ette liiga vähe ja inimlikult on arusaadav, et nad valivad pigem erapraksise kui kooli, kus töökoormus on suur ja töö pingeline. Meie koolil on väga vedanud, et meil töötavad erakordselt tublid inimesed, aga vakantseid kohti on jätkuvalt. Püüame nii palju kui võimalik tulla spetsialistidele vastu paindliku töögraafiku, konkurentsivõimelise töötasu, toreda kollektiivi ja õpilastega ning rõõmsa meelega.“

Tugispetsialistide nappusega on hädas ka Koeru keskkool. Logopeed ja eripedagoog koolis küll on, ent lisajõudu on ikkagi vaja. „Meil on logopeed, kuid kahjuks jagame teda mitme kooliga ja kõikidele õpilastele, kes tema teenuseid vajavad, teda ei jätku. Eripedagoog on meil samuti. Lisajõudu vajasime väikeklassi jaoks, kuid saame hakkama oma õpetajaga, kellele planeerime lisakoolitust,“ kirjeldas hetkeolukorda kooli direktor Anneli Eesmaa.

Koeru keskkoolis on tugispetsialistide töötasu võrdsustatud õpetaja omaga. „Ja meie inimesed on ka väga tublid. Ega meil muid hüvesid ole peale superkollektiivi,“ nentis direktor, kelle meelest peab logopeed saama teha oma töö ära lasteaias. „Koolis saab enamiku sellest tööst logopeedi näpunäidete järgi teha ära eripedagoog. Ning eelkõige muidugi lapsevanem. Ja seda järjepidevalt.“

“Kui juba töötav spetsialist läheb õppima, siis on hästi. Kui alles õppiv noor läheb kohe kooli, on oodata kiiret läbipõlemist.

Anneli Eesmaa

Tudengite kaasamisel tuleks tema sõnul silmas pidada mitut tegurit. „Kui juba töötav spetsialist, näiteks karjääripööraja läheb õppima, siis on hästi. Kui alles õppiv noor läheb kohe kooli, siis on oodata kiiret läbipõlemist. Üle tuleb vaadata õppekavad ja hakata õpetama enesehoidu ja ebakohaselt käituvate õpilaste ja vanematega toimetulekut,“ arvas ta.

Eesti sotsiaalpedagoogide ühenduse juhatuse esinaine Minni Aia-Utsal ütles, et tudengite kaasamist tugispetsialistidena ei saa käsitada kvalifitseeritud spetsialisti asendusena – ülikoolis omandatut saab tudeng rakendada näiteks ennetustegevuses, klassitundides, konfliktide lahendamisel või õpilaste toetamisel, kuid seda peaks tegema kogenud ja kvalifitseeritud sotsiaalpedagoogi juhendamisel. 

„Alustav sotsiaalpedagoog vajab järjepidevat süsteemset mentorlust, supervisiooni ja/või kovisiooni ning võimalust osaleda täienduskoolitustel. Selleks võiks luua riiklikult või kohaliku omavalitsuse tasandil koordineeritud tugisüsteemi, kus mentor on pädev ja spetsiaalselt mentorluseks ette valmistatud. Tõhusalt korraldatud kutseaasta või sarnane süsteem aitaks ühtlustada ka eri taustaga spetsialistide teadmisi ja toetaks sujuvat sisseelamist ametisse,“ arutles ta.

Iseseisvamaks tööks võiks tudeng tema hinnangul valmis olla pärast bakalaureuseõppe lõpetamist ja õppides magistriõppes, mil ta on läbinud vähemalt 50 protsenti õpingutest, sest selleks ajaks on ta omandanud vajaliku teoreetilise baasi. „Magistriõppe jooksul võiks vastutus järk-järgult suureneda, kuid ka siis peaks tudeng töötama kogenud kvalifitseeritud sotsiaalpedagoogi juhendamisel. Enne bakalaureuseõppe lõpetamist võiks kaasamine piirduda eelkõige juhendatud praktikaga,“ sõnas ta.

Sotsiaalpedagoogi motiveerimiseks on Aia-Utsali sõnul oluline pakkuda toetavat töökeskkonda, mõistlikku töökoormust ja konkurentsivõimelisi töötingimusi. „Näiteks üldhariduskoolis sotsiaalpedagoogide lühendatud tööaeg. Kui ootused ja töökoormus vastavad spetsialisti kogemusele, on tõenäolisem, et ta soovib haridusasutusse jääda,“ täpsustas ta.

Ka Keiu Barndõki sõnul peitub lahendus paljuski töökorralduses: „Väga sageli peab logopeed täiskoormuse saamiseks töötama mitmes asutuses, kus ei ole nõuetele vastavaid tööruume ega täisvarustusega kabinette. Kui haridusasutus pakub logopeedile 0,2 ametikohta ja asub valla keskusest 30 või 50 kilomeetri kaugusel, palgas või muudes tingimustes soodustusi aga ei paku, jääb ta spetsialistita.“

Keskenduda ei suuda laps ega logopeed

Keiu Barndõk nentis, et paljudes kohtades ei ole logopeedile planeeritud eraldi ruumi – talle antakse juhuslik klassiruum, väike metoodikatuba või jagatud pind, kus on palju segavaid esemeid, sobimatu mööbel või milles viibivad samal ajal teised inimesed. „Sellistes tingimustes ei suuda ka laps keskenduda. Sageli peab spetsialist iga päev vajalikke töövahendeid endaga kaasas kandma, liikudes ühe asutuse ruumidest teise. See suurendab tööstressi ja mõjutab otseselt teenuse kvaliteeti. Logopeedi töö eeldab rahulikku keskkonda, mis toetab lapse keskendumist, turvatunnet ja õppimisvõimet. Kui tööruum ei vasta nendele tingimustele, kannatab nii lapse areng kui logopeedi enesehoid,“ kinnitas Barndõk.

“Enne bakalaureuseõppe lõpetamist võiks kaasamine piirduda juhendatud praktikaga.

Minni Aia-Utsal

Motivatsiooni toetavad tema sõnul mentorlusprogrammid, kohalike omavalitsuste otsused suurendada palgataset ja sihtstipendiumid prioriteetsetesse piirkondadesse. Samas ei seisne motivatsioon ainult palgas – väga oluline on võimalus teha sisulist tööd ning tunda, et sinu tööd väärtustatakse ja koormus on mõistlik.

„Motivatsiooniteguritena on välja pakutud riiklik palgamudel ja karjäärisüsteem, mis looks ühtse palgakorralduse ning vähendaks piirkondlikke erinevusi Harjumaa „kuldse ringi“ ja ääremaade vahel. Oluline on kujundada logopeedidele selge karjäärimudel (nooremlogopeed, logopeed, vanemlogopeed, meisterlogopeed), mis annaks arenguvõimaluse ja motiveeriks ennast täiendama,“ nimetas ta.

Logopeedide töökoormus on piirkonniti ja asutuste lõikes väga erinev, töökoormuse kujundamisel peaks ühingu hinnangul arvestama nii ettevalmistuseks kui järeltööks kuluvat aega, koostööd tugivõrgustikuga ning erialast enesetäiendust. „Koolides arvestatakse logopeedi töökoormust pedagoogide töökoormuse järgi, kuid lasteaedades konkreetseid piire ei ole. On logopeede, kellele sobib paindlikkus ja kes lepivad töökoormuse tööandjaga kokku olenevalt klientide vajadustest ja tööülesannete iseloomust,“ rääkis Barndõk. „Ka mina pooldan paindlikku lähenemist, kuid pean arvestama, et mõnele spetsialistile on tööandjatega läbirääkimisteks vaja ühtseid koormuspiire. Seetõttu on ELÜ andnud soovituse luua üks logopeedi ametikoht 30 üldtuge, 12 tõhustatud tuge, kuue erituge vajava lapse kohta.“

HTM-i plaan näeb ette, et kvalifikatsiooniga logopeed juhendab assistenti, kellele ta annab konkreetseid tööülesandeid. „Professionaalne vastutus logopeedias ei ole taandatav üksikute ülesannete täitmisele, sest logopeedi töö hõlmab pedagoogilis-psühholoogilisi, keeleteadlikke ja tunnetusel põhinevaid aspekte – teadmisi sellest, mida teha, miks teha, millal mitte teha, kuidas sekkumist hinnata ning millal inimese seisund nõuab teistsugust lähenemist,“ loetles Barndõk. „Kõike seda on logopeedil väga keeruline teha, kui ta ei tee vahetut tööd lapsega, vaid tegutseb ainult assistendi vahendusel või üksikute hindamiste põhjal. Logopeedi töö ei piirdu haridusasutuses õpiraskustega laste toetamisega. See hõlmab ka tervishoiu valdkonda puudutavaid aspekte. Kaasava hariduse tingimustes jõuab tavakooli üha enam lapsi, kelle kommunikatsioonihäired, neuroloogiline seisund, neelamishäired või muud keerukad erivajadused eeldavad logopeedi abi. Ka lasteaedades ei ole erirühmi enam peaaegu üldse ja eri diagnoosidega lapsed on asutuste vahel hajutatud. Seetõttu on logopeedi professionaalne pädevus ja otsustusvõime kriitilise tähtsusega. See eeldab kliinilist mõtlemist, hindamisoskust, diferentsiaaldiagnostikat, sekkumise planeerimist ja eetilist otsustusvõimet. Seetõttu ei ole õppiv logopeed valmis iseseisvalt töötama enne magistriõppe täielikku lõpetamist ja kutse omandamist.“