• Koongas tähistatakse tänavu õppeaasta alguse kõrval ka kohaliku kooli taasavamist. 

Iseseisva kooli taastamine on kohaliku kogukonna suurte jõupingutuste vili. Selleks on kogutud allkirju, võetud sõna ajakirjanduses ja käidud kohutki.

Kõik sai alguse haldusreformist. Koonga oli samanimelise valla keskus, kuni see 2017. aastal liideti Lääneranna vallaga. Õpetajate Lehe poolt usutletud koolipere liikmed leidsid küll, et nende meelest on tegemist kunstliku moodustisega. Koonga ümbrusel polevat kunagi olnud mingeid sidemeid Lihulaga, kus uue suurvalla keskus asub. Tõmbekeskuseks on olnud hoopis Pärnu.

Lääneranna vallas toimunud vastuolulisi koolivõrgu ümberkorraldusi on meedias palju kajastatud. Koongas suleti 2024. aastal 7.–9. klassid ning muudeti kool Lihulas tegutseva Lääneranna gümnaasiumi õppekohaks.

Põhjenduseks olnud soov tõsta hariduse kvaliteeti. Pedagoogid, kellega Koongas vestlesin, ei saanud aru, mida sellega silmas peeti. Õppetöö pigem kannatas seetõttu, et kooli juhiti 30 kilomeetri kaugusel asuvast Lihula linnast. Lääneranna gümnaasiumi hoolekoguski oli koongalastel vaid üks koht, mistõttu nende hääl ei jäänud kõlama. Langetatud otsused ei arvestanud seetõttu pahatihti kohalikke olusid ega väikese maakooli eripära. Tänavugi, pärast kooli iseseisvuse taastamist asub Koongas õppima vaid 27 last. Jätkuvalt tegutsetakse kuueklassilisena. Õpetajaid on kokku kaheksa, nad töötavad osalise koormusega ning on muide kõik naissoost. Lisaks alustab tänavu tööd sotsiaalpedagoog.

Lapsesõbralik kool

Nii väike pole kool muidugi alati olnud, vaid see on 1990. aastatel alanud maaelanikkonna kiire vähenemise vili. Seitsmekümnendatel, kui tänini kasutuses olev avar koolimaja valmis, küündis õpilaste arv koguni 140-ni.

“Meie kooli väiksus võimaldab kõiki märgata.

Ent emakeeleõpetaja ja endine direktor Ülle Andrea leiab, et veel praegugi on Koonga väga hea koht elamiseks. Kõik vajalik on siin olemas: toidupood, lasteaed, apteek, perearst. Ümberringi kaunis loodus. Siinsed õpetajad rõhutavad üldse igati oma sümpaatiat maalähedase eluviisi vastu. „See ongi Päris-Eesti,“ kinnitab üks neist ja lisab: „Maa loob ja linn lammutab.“

Õpetajad usuvad, et uhkust võib tunda ka nende kooli üle. Viis aastat tagasi Pärnust siia inglise keele õpetajaks tulnud Hilja Amorile torkas näiteks kohe silma hoolitsemine õpilaste heaolu ja sõbraliku kooliõhkkonna eest: „Siin kuidagi eriti hoitakse lapsi. Olen töötanud ka mujal koolides, igal pool ma seda kohanud ei ole. Meie kooli väiksus võimaldab kõiki märgata, olgu siis heast küljest või pahanduse puhul. Ja abi on alati lähedal.“

Teiseks on õige paljud koolipere liikmed kohapeal töötanud juba aastakümneid. Ka sellel näib olevat soodne mõju niihästi tööõhkkonnale kui kooli suhetele kohaliku kogukonnaga. „Mina olen siin töötanud 35 aastat. Minu õpetada on nüüd juba nende lapsed, kelle klassijuhataja ma tollal olin,“ meenutab Andrea, kes on ise ka põline Koonga elanik.

Noorte tulek

Staažikate töötajatega liitub tänavu neli noort õpetajat, kellest tervelt kolm on sündinud juba uuel sajandil. Ka äsja ametisse astunud direktor Marken Malm on vaid 30 aastat vana.

Hariduspõld ei olnud noore koolijuhi algne valik, sest ülikooli läks ta õppima hoopis ajakirjandust. Siis juhtus aga, et spordivigastuse tõttu ei saanud Malm kaitseväkke ajateenistusse minna. Ta valis asendusteenistuse ja saadeti üheteistkümneks kuuks tööle erivajadustega laste kooli: „Tundsin seal, et minust on päriselt abi, et minu koht ongi koolimajas.“ Järgnevalt on Malm töötanud esmalt Viimsi, seejärel aga Kohtla-Järve gümnaasiumis. Ent tema kutsumus oli saada koolijuhiks. „Ma tunnen, et sobin selleks nii oma hariduse poolest kui ka inimesena,“ leiab Malm, kes on enda sõnul muu hulgas väga avatud suhtleja. Omandanud Tallinna ülikoolis magistrikraadi noorsootöö korralduse alal, hakkas ta otsima koolijuhi tööd esmalt mõnes väikses koolis, kus on hõlpsam oma ametis kogemusi omandada.

Koongas on Malmile meeltmööda see, et vallavalitsus annab talle koolijuhtimisel üsna vabad käed. Ta teab küll, et pinged koolivõrgu korraldamise küsimuses pole vaibunud ning ka Koonga inimeste seas leidub erinevaid arvamusi. Seda enam valmistas rõõmu, et juba esimesel kohtumisel paistis uus direktor kohalikega hea klapi leidvat. Lisaks avaldab Malmile muljet kohalike valmidus kogukonna ellu panustada.

Omaenda plaanidest mainib uus direktor koolitöö lõimimist noortetööga, kohapeal huvihariduse edendamist, kodulehe täiustamist ning sotsiaalmeedia aktiivsemaks muutmist. Ennekõike tahab ta, et kohalikud veenduksid: lapsi pole vaja saata kaugemale suurematesse ja rikkamatesse koolidesse, sest ka kodu lähedalt saab väärt hariduse.

“Koolielus olgu stabiilsust ja heas mõttes konservatiivsust.

Ka ajalugu ja ja tööõpetust õpetama asuv Jana Raudkivi kinnitab, et noortega töötamine on talle meeltmööda, ent Koonga kooli sattus ta siiski pooleldi juhuslikult. Tallinna tehnikakõrgkooli lõpetas ta mullu hoopis tootmise juhtimise ja digitaliseerimise erialal. Ent tööotsingute käigus leidis Raudkivi oma kunagise kodukooli kuulutuse ning otsustaski sinna õpetajaks kandideerida. Tema suguvõsas on muide üsna palju pedagooge ning ka Raudkivile endale on öeldud, et ta sobiks oma isikuomaduste poolest hästi koolitööle.

Julgust andis juba Lihula gümnaasiumis õppimise ajal saadud noorsootöö kogemus. Eriti südamelähedane oli Raudkivile tollal nende laste toetamine, kes osutusid oma sotsiaalse tausta tõttu kõrvalejäetuiks. „Ma tahaksin, et õpilased austaksid mind ja mina austaksin õpilasi, et oleks selline mõnus meeleolu,“ räägib ta oma põhimõtetest õpetajana. Tunnis peab küll valitsema kord, ent selle loomisel on vaja lastega koostööd teha, nende arvamusega arvestada.

Uue kooliaasta soovid

Kokkuvõttes ootavad väikest Koonga kooli uuel õppeaastal ees mõnedki muutused, millest kõik pole otseselt seotud iseseisvuse taastamisega. Väljastpoolt tulevad uued töötajad vajavad omajagu aega, et kokkuhoidva kogukonna väikesesse maailma sisse elada. Ning ka väärikas eas vilunud pedagoogide ja äsja koolipingist tulnud noorte arusaamad ei pruugi kõiges kattuda. Tõsi, jäi mulje, et kokkuhoidmissoovist ja heast tahtest kooliperel puudust ei ole.

Mida ootavad Koonga õpetajad uuelt õppeaastalt? Siin pole suuri erinevusi märgata. Kogenud Andrea meelest on kooli ülim eesmärk, et selle lõpetanud oleksid head, tublid ja kohusetundlikud inimesed. Oma õpetajatee alguses oleva Raudkivi südameasjaks on aga, et õpilased saaksid koolist kaasa oskused muutuvas maailmas hakkamasaamiseks, eriti näiteks digivaldkonnas. Ja et nad tunneksid end suureks kasvades ühiskonna liikmetena.

Lastevanematega oodatakse head koostööd. Konflikte pole nendega seni olnud, ainult eriarvamusi kodutööde andmise teemal. Lastevanemad näeksid meelsasti, et lapsed oleksid kodus õppimisest vabad, õpetajate arvates pole see paraku mõeldav. Omavalitsuselt ootavad pedagoogid pigem head, sest uus vallavalitsus näib koolide hea käekäigu vastu rohkem huvi tundvat kui eelmine.

Seevastu hariduspoliitika ja ametnike aadressil on kuulda kriitilisi noote. Iseloomulik, et poolehoidu avaldatakse Aliis Aalmanni presidendi roosiaias peetud kriitilisele kõnele. Ülle Andrea lisab seal öeldule, et ametnikel on aeg sõnavaht ära lõpetada. Hilja Amor aga toob esile haridusvaldkonnas valitsevat närvilisust ja segadust. „Kool vajab rahu, stabiilsust ja heas mõttes ka konservatiivsust. Aga täna hüppame siit ühe mätta peale ja sealt jälle tagasi, see muudab õpetaja ebakindlaks. Tekib tunne, nagu oleksid kogu aeg milleski süüdi ja rongist maha jäänud,“ jagab ta oma muljeid. Uueks õppeaastaks soovib Amor oma kolleegidele üle Eesti tugevat tervist ja vastupidavust, et selles kaoses ellu jääda.

Ent kõigest hoolimata minnakse uuele õppeaastale Koongas vastu lootusrikkalt. See aga paistab tulenevat ennekõike rahulolust iseseisva kooli taastamise üle. Nii soovitab Ülle Andrea hüvasti jättes mul kindlasti minna vaatama õues olevat kivi, millel paikneb tahvel tähistamaks kooli asutamist 1919. aastal. Ja leiab, et tulevikus võiks sinna panna teisegi – märkima ära kooli tänavust taasavamist.

---

LAPSEVANEM PILGUGA

Sandra Saul, kogukondlik aktivist, Koonga kooli astuva lapse ema

Ma usun sellesse, et hästi toimiv kool võib olulisel määral mõjutada kogukonna elu. Kodulähedane väike kool peab olema lapsele turvaline ja innustav keskkond. On oluline, et koolitee ei oleks liiga pikk ning lapsed oleksid koolis hoitud ja motiveeritud õppima. Lisaks on meie pluss looduslik keskkond kooli ümber, kus saab korraldada õuesõpet. Läheduses asub näiteks Nedrema puisniit, mida võiks ja saaks õppimise eesmärgil rohkem ära kasutada. Olen väga seda meelt, et kui kooli eesotsas on õige inimene, on kool poole tugevam ja areneb õiges suunas. Lapsevanemad on valmis panustama ja kaasa mõtlema. Kohaliku elu seisukohast on Koonga kool tähtis, et siinsed pered ei koliks ära, sest kool on oluline pidepunkt.

Meie peres alustab sel aastal kooliteed meie tütar, oleme väga põnevil ja rõõmsad, et Koonga kool jätkab iseseisva koolina.