Kumb on kooli puhul olulisem, kas turvalisus või kvaliteet? Ilmselt ei saa ühte teisele eelistada, sest hea kool on turvaline ning annab konkurentsivõimelise hariduse. Kuid kas suured ümberkorraldused hariduses triivivad meid õiges suunas?

Oleme loonud reeglistiku turvalise kooli tekkeks. Kirjutasime seadusesse peatükid erivajadustega laste paremaks toetamiseks, vaimse ja füüsilise turvalisuse tagamiseks ning hädaolukorra lahendamiseks koolis jpm. Eeskujulik näide on ka programm „Turvaline kool”. Kuid see kõik on vaid teoreetiline turvalisus, mis inimeste tööta ei aita. Sellesse tuleb täiendavalt panustada nii inimressurssi kui ka raha. Viimastel nädalatel internetis levitatud koolikiusamisvideod panevad tõsiselt mõtlema, kas ja mida saaksime teha paremini.

Laste erivajadustest ning turvalisusest lähtudes seadustasime nõude tagada igale õpilasele vähemalt eripedagoogi, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi teenus. Leppisime kokku, et kulud katab riik. Viimasel ajal olen aga kuulnud omavalitsuste muret, et tugispetsialistide palgafond soovitakse aetada nende õlule. Rääkides turvalisest koolist, on tugipersonali olemasolu ja palgafond võtmetähtsusega ning siin ei tohi riik praegust korda muuta. Sama kehtib klassijuhatajate töötasu kohta, sest just nendel on oluline roll oma õpilaste abistamisel ning ka koolikiusamise ennetamisel.

Puhaste gümnaasiumide loomisel on häid külgi, kuid ka ohte. Oletame, et tegutseb kaks normaalse suurusega täistsüklikooli (12 klassi). Koolivõrku korrastades lüüakse põhikool ja gümnaasium lahku, nii et kahe kooli peale tekivad suur gümnaasium ja suur põhikool. Usun, et gümnasistid, olles juba peaaegu täiskasvanud, saavad uues keskkonnas hakkama, kuid kuidas reageerib uuele olukorrale põhikoolinoor? Kui seni oli gümnasist kõrval positiivseks eeskujuks, mentoriks ja korravalvuriks, siis nüüd ollakse omapäi, poole suurem hulk noori kõige keerulisemas eas.

Paarikümne õpilasega kool võib olla turvaline, kuid kindlasti ei ole ta piiratud ressursside tingimustes jätkusuutlik ega hariduskorralduslikult ratsionaalne. Samas on liialt suurte koolide tekkel paratamatu, et õpilastele ei saa enam piisavalt tähelepanu pöörata ning tõsised konfliktid võivad jääda seetõttu ennetamata. Kui aitame kaasa suurte põhikoolide tekkele, peame suurendama ka ressursse turvalise õppekeskkonna tagamiseks. N-ö mentorõpilasi, kes aitavad koolis korda pidada ning vajadusel abistavad, tuleb senisest aktiivsemalt kasutada.

Oleme kokku leppinud, et turvalised ja kodulähedased põhikoolid peavad säilima üle Eesti. Gümnaasiumivõrk vajab aga korrastamist, kuna on omal ajal rajatud kolmandiku võrra suurema hulga õpilaste jaoks. Arvutusi tehes ning koole ühtsetel alustel Exceli tabelis kõrvutades selgub, et mõistlik on gümnaasiume pidada vaid maakonnakeskustes. Kuid me ei tohi sedasi talitada. Leian, et mõistliku suurusega (ca 75 õpilast gümnaasiumiastmes) piirkonnagümnaasiumide säilitamine peab olema riigi prioriteet isegi siis, kui see tabelis rohelisele reale ei klassifitseeru. Sest siin tuleb taas mängu turvalisus. Pisemad maakoolid on turvalisemad, seda nii õppe- ja elukeskkonna kui ka koolitee seisukohalt. Elu õpilaskodus on eraldi teema. Mina küll ei kujuta ette, et näiteks kõik Läänemaa noored peaksid Haapsallu gümnaasiumi sõitma hakkama.

Parema kvaliteedi ning ressursside efektiivsema kasutamise nimel koolivõrku nüüdisajastades ei tohi me unustada turvalisust, mis pole vähem tähtis kui head hinded lõputunnistusel.