Möödunud õppeaastal oli minu õpetatavas 7. klassis poiss, kes vastas küsimustele enamasti „ei mäleta”, „ma ei tea, sest seda õppisime me nii ammu”.

Lapsel oli õigus. Geograafiatunde on 7. klassi riiklikus õppekavas planeeritud üks tund nädalas. Mäletan riikliku õppekava tegemist enam kui 30 aastat tagasi. Koos olid korraga kõikide ainete komisjonid, muusik Heino Kaljuste ütles, et kui koorilaulu jääb üks tund nädalas, kaob laulupidude traditsioon; üks tund nädalas on unustamiseks, mitte õppimiseks.

Ainet üks tund nädalas on kokku 35 tundi aastas. Lisaks tavatunnile toimuvad nende 35 tunni ajast aga ka kõikvõimalikud ülekoolilised, maakonna, riiklikud üritused. Veerandihinde saamiseks peaks igal veerandil tegema keskeltläbi kaks kontrolltööd, millele peaks eelnema üldistava kordamise tund. Arvestades selleks kõigeks kuluva aja maha 35 tunnist, saame tulemuseks aja, mis kahjuks tõesti aitab vaid unustada.

Geograafia ei ole jutustav aine – vaja on protsessidest aru saada, osata põhjendada. Väga oluline on tunda kaarti: kus toimub, miks just seal, kuidas toimub. Selle õppimine ja omandamine ei ole võimalik kaardist „üle lennates”.

Geograafilist mõtlemist tuleb kaardi õpetamise kaudu arendada tunnist tundi. On ilmne, et analüüsimine, põhjendamine ja selgitamine eeldab tõsist mõttetööd – geograafia ei ole õpilastele lihtne aine. Analüüsiks ja protsessidest arusaamiseks on vaja aega ja järjepidevust.

Probleem on ka uues õppekavas. Varasemate õppekavade järgi hakati ainet õppima kahe nädalatunniga, see lõi nii järjepideva õppe kui ka temaatiliselt töötava terviku. Uues ainekavas on pool materjalist jäetud 7. ja pool viidud 8. klassi kursusesse. Õpetatava maht ja sisu on jäänud 95% ulatuses samaks, ent 8. klassi rahvastikuosa on toodud ebaloogiliselt 7. klassi kursusesse, aga rahvastiku mõned teemad on sellele vanusele veel rasked.

Olen küsinud päris paljudelt kolleegidelt, kas nad jõuavad rahvastiku teemat käsitleda. Vastused: üldse mitte, „üle lennates”. On ilmne, et seda ei jõua 8. klassis tasa teha.

„Segamini kündmine” puudutab ka gümnaasiumi, aine peab jagunema: kaks kursust loodusainete ja üks kursus ühiskonnaainete valdkonna vahel. Praegu kasutab õpilane eelmise õppekavaga seotud õpikuid, mida aga ei jätku, kuna teatud osasid neist tuleb õpetada samal ajal nii 10. kui ka 11. klassis.

Kogu programmi läbiv probleem gümnaasiumis on krooniliseks muutunud ajapuudus. Iga olulise teemaga on seotud kohustuslikud praktilised tööd, mis eeldavad klassis läbiarutamist. Praktiliste tööde korduvad sõnad on riikliku õppekava kohaselt „analüüsib”, „võrdleb”, „iseloomustab”, „selgitab”. Ette on nähtud ka kodused praktilised tööd. Õppekavas seisab, et gümnaasiumi geograafias jagunevad õpitulemused kahte valdkonda: mõtlemistasandite arendamine geograafia kontekstis ning uurimuslikud ja otsuste langetamise oskused. Nende suhe hinde moodustumisel on eeldatavalt 70 ja 30%. Selleks on aga vaja aega ja harjutamist. Seda enam, et gümnasistide lugemis- ja eneseväljendusoskus on aasta-aastalt langenud. Kas on tõepoolest igand, et kontrolltööle eelneb vähemalt üks tund süstemaatilist kordamist? Praegu võib õpilaste töödest liiga sageli lugeda seesuguseid tarkuseteri nagu „Hiina lääneosas asustustihedus peaaegu puudub, sest seal katab riiki Tiibet” või „Itaalia asub Saksamaa all, Vahemere kohal” (väike väljavõte 11. klassi praktilisest tööst kaartidega).

Geograafiat õpetatakse uue õppekava järgi põhikoolis viis tundi nädalas, gümnaasiumis kolm kursust (näiteks ajalugu on 5. klassis üks tund, 6. klassis kaks tundi; põhikoolis kuus tundi ja gümnaasiumis kuus kursust).

Kes ja miks kaaperdas geograafia – avatud maailma olulise silmaringi aine?