Õpetajate palk on Eestis liiga väike ja seda tuleb tõsta – sellest saavad kõik aru ja üldjuhul ollakse õpetajatega solidaarsed. Tüli tekitab võimalike katteallikate küsimus, kelle või mille arvelt peaks õpetajate palka tõstma. Haridus- ja teadusministeerium on seisukohal, et palgatõus peaks valdavalt tulema süsteemi seest, st teiste haridustoetuste ja kohalike omavalitsuste arvelt.

Aluseks kallutatud analüüs

Ministeerium selgitas 2010. aasta raamatupidamisaruannete põhjal välja, et riigieelarvest omavalitsustele eraldatud palgaraha toetusest jäi õpetajatele palgana välja maksmata keskmiselt 4,3%. Kas neis aruannetes kajastati andmeid täpselt ja kas ministeerium ka probleemi põhjusi analüüsis, selle kohta info kahjuks puudub. Igal juhul täitis see jõuline sõnum oma eesmärgi: avalikkusele jäi kallutatud mulje, nagu oleksid õpetajate väikeses palgas süüdi eelkõige omavalitsused, kes riigi antud raha justkui mujal kasutavad.

Selguse huvides olgu öeldud, et 2010. aasta tasandusfondi jaotamise määrusega võis haridustoetuse arvelt katta nii õpetajate kui ka direktori ning õppealajuhataja palga ja täienduskoolituse, samuti üldhariduskoolide investeeringute, õpikute ning õppevahendite soetamise kulusid. Samuti oli esmakordselt lisatud kohustus, et kohaliku omavalitsuse üksus peab nimetatud raha arvelt katma ka uutele õppekavadele üleminekuks vajalikud täienduskoolituse ning õpikute ja õppevahendite soetamise kulud. 2011. aastal lisandus võimalus tasustada tugispetsialiste, milleks eraldati täiendavalt neli miljonit eurot. Tugispetsialistide vajalikkuses meie koolides ei kahelnud siis keegi, seda pidas tulenevalt uuest põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest prioriteediks ka ministeerium. Paraku on ministeeriumi seisukoht praeguseks kardinaalselt muutunud. Ei tahaks küll eitada ministri õigust oluliste hariduspoliitiliste otsuste tegemisel, kuid teeb ikka nõutuks, kui prioriteedid sõltuvad nii suurel määral sellest, mida arvab asjast parajasti ametis olev minister.

Haridustoetuse kasv ei kata lubatud palgatõusu

2013. aasta riigieelarve eelnõus kasvab haridustoetus 7,5 miljonit eurot, mis on vähem kui 5% (sic!) praeguse palgaraha üldmahust. Samas räägitakse palgavahendite 11% kasvust ning õpetajate palgakorralduse uuendamisest. Viidates muutunud prioriteetidele, milleks on väidetavalt ainult õpetajate palgatõus, viib ministeerium jõuliselt ellu varem omavalitsusliitudega kokku lepitud haridustoetuste ümberjagamist ja kasutusotstarbe piiramist. Selle eesmärk on üks – leida süsteemi seest kate väljalubatud palgatõusule. Täpsemalt tähendab see koolides töötavate tugispetsialistide toetamise lõpetamist (polevat seaduslik, kuigi vastav kohustus seadustati just uues põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses ja selle alusel antud miinimumkoosseisu määruses), õpetajate täienduskoolituse toetuse vähendamist 3%-lt 1%-le ning õppekeskkonna investeeringutoetuse kadumist. Lisaks nähakse palgatõusu katteks vabanevat ressurssi koolivõrgu koomaletõmbamises ja õpetajate arvu vähendamises, mis on aga pikemaajalisem protsess ega pruugi kokkuhoidu anda kohe. Siiski kavandatakse juba järgmisest aastast ka rahastamismudeli muudatusi, millega survestatakse omavalitsusi põhikoolivõrku oluliselt koomale tõmbama, sest praegune üldhariduskoolide rahastamine seda ei motiveerivat, olevat läbipaistmatu ja ebaefektiivne.

Palgatõus omavalitsuste arvelt

Eksitav on väide, et kavandatav palgatõus ei tule kohalike omavalitsuste arvelt, vaid riiklike haridustoetuste „struktuuri muutmise” kaudu, nagu väidab 1. oktoobri Postimehes ministeeriumi pressiesindaja. On ju siililegi selge, et kui kaob võimalus maksta tugispetsialistidele palka riigi toetusest, tuleb omavalitsustel nende töötasuks leida lisaraha oma eelarvest. Kui kaob ära investeeringutoetus, tuleb omavalitsusel leida lisaraha, et katta koolimaja remondiks võetud kohustused, olgu nendeks siis rendimaksed RKAS-ile või pangalaenu tagasimaksed. Suure projektipõhise euroraha tulekut lubades unustatakse tavaliselt mainida, et ka europrojektides osalemine eeldab kaasrahastust, mida senini oli omavalitsustel võimalik katta investeeringukomponendist. Seega ei ole tegemist nn Karlssoni sokivahetusega, nagu Postimees sama lehenumbri juhtkirjas ilmekalt leiab, vaid otseselt raha võtmisega suure Peetri (ministeerium) poolt väikese Peetri (kohalikud omavalitsused) rahakotist.

Must stsenaarium

Taolise palgatõusu plaani tagajärjel vähenevad paljude omavalitsuste võimalused rahastada teisi olulisi koolipidamisega seotud kohustusi, mistõttu koolide alarahastatus süveneb veelgi. Musta stsenaariumina võidakse rahapuudusel loobuda tugispetsialistidest või vähendada nende arvu. Kindlasti ahenevad õpetajate täienduskoolituse võimalused, rääkimata õppevahenditega kindlustatusest või õppekava täitmisest. Õpetajate mõningase palgatõusuga kaasneb ilmselt ka nende töökoormuse kasv, näiteks hakkab klassijuhatamine kuuluma üldtööaja sisse. Koolipidajad ja koolid hakkavad otsima võimalusi olukorrast väljatulekuks (koormuste tõstmine või õpetajatele lisaülesannete panemine, ametinimetuste ja töölepingute muutmine rahastamistingimustele sobivaks jne). Seda kõike muidugi juhul, kui omavalitsused oma eelarvetest koolidele lisaraha ei leia. Aga kust seda raha võtta, kui tulud ei suurene? Küllap jõuab nii mõnigi omavalitsus seetõttu kiiremini ka oma väikekooli või kooliastme sulgemisotsuseni. Kõiki neid võimalikke ohte arvesse võttes julgeme väita, et õpetajate palgatõusuks raha leidmine teiste haridustoetuste arvelt mitte ei tõsta koolides pakutava hariduse kvaliteeti, vaid viib hoopis selle languseni. Veelgi enam, ohtu seatakse ka oluline hariduspoliitiline eesmärk – vähendada põhikoolidest väljalangevate õpilaste arvu.

Omavalitsused keskvalitsuse kassapidajaks

Kohalike omavalitsuste riigi poolt toetamise läbiv põhimõte on olnud omavalitsuste otsustusõiguse säilimine, vältimaks nende muutumist keskvalitsuse käepikenduseks, riigi rahatoetuse automaatseks vahendajaks. Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõuga soovitakse muuta rahastamispõhimõtteid, mille kaudu hakkavad omavalitsused haridustoetuste jaotamisel n-ö keskvalitsuse kassapidajaks. See võiks veel mõistlikuna tunduda, kui ministeerium võtakski endale teatud hariduskulude (näiteks palgaraha, õppekirjandus, tasuta koolitoit jne) eest täisvastutuse ja nende kulude 100% katmiseks sõlmitaks koolipidajatega eraldislepingud. Paraku sellist vastutust võtta ei soovita. Pigem jäetakse järjest rohkem kohustusi sama raha eest koolipidajate õlgadele.

Kas järjekordne riive omavalitsuste põhiseaduslikele õigustele?

Kohalikud omavalitsused koolipidajatena ja ka koolid soovivad, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse rakendamisega seotud kulud (need ei koosne paraku ainult õpetajate palgast) oleksid kaetud ja seda raha saaks kasutada paindlikult. Üldjuhul soovitakse keskvalitsuselt järjest suurenevatele kohustustele finantstagatisi ja kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku enesekorraldusõiguse austamist. Raha piisavuse kõrval on üks oluline finantstagatis rahastamise stabiilsus, mis võimaldab koolipidajatel arenguplaane teha ja kohapealseid palgaläbirääkimisi pidada. Rahastamispõhimõtteid ei tohiks seetõttu pidevalt muuta.

Kohalike omavalitsuste tulubaas ei vasta praegu neile pandud ülesannetele. Panna õpetajate palgatõusu lisakoormus valdavalt omavalitsuste õlgadele, tähendab niigi piiri peal toimiva süsteemi nõrgestamist. Üldharidussüsteemi kvaliteeti ja võrdväärset kättesaadavust esikohale seades oleks siiski mõistlikum, kui raha õpetajate palgatõusuks tuleks eelkõige majanduskasvu arvelt, mitte ei pigistataks viimast välja teistelt haridussüsteemi osalistelt või otsitaks katteallikaid koolielu teiste komponentide arvelt. Seda ka seetõttu, et kvalifitseeritud õpetajad töötavad lisaks üldhariduskoolidele ka lasteaedades ja huvikoolides ning õpetajate palgatõusust rääkides tekib õigustatud ootus ka neil. Tuleb aga tunnistada, et eespool kirjeldatud finantssurve tingimustes käib kõigi nende valdkondade õpetajate palgatõus omavalitsustel selgelt üle jõu.