Töötan Eesti ehitusfirma Soome filiaalis. Välismaal tööl käia pole esialgu hull. Minu töö iseloom on selline, et kus on objektid, seal olen ka ise. Lõunaeestlasel pole vahet, kas oled lahe taga või Tallinnas. Mured tulevad siis, kui laps kasvab suuremaks. Praegu on ta kaheaastane. Otsib küll nädala sees isa taga, aga tal pole ajataju. Kui vanemaks saab, hakkab rohkem otsima. Eks emal on raske üksi kasvatada. Isa sõnal on ju suur jõud.

Soomes on palju neidki, kel pered kaasas. Lapsed käivad seal aias või koolis. Igal perel peab olema oma tunnetus, et kui asjad hakkavad kodus käest libisema, peab midagi muutma. Kas tuleb hakata tihemini kodus käima või tulla Eestisse tagasi.

Esialgu olen mõelnud, et laps läheb Eestis kooli. Soome ei jää ma väga kauaks. Aga võib-olla aasta pärast räägin teistmoodi.

Meie suhtele on minu Soomes olek mõjunud hästi. Eestis olid pikad tööpäevad, õhtul tulin hilja koju, hommikul läksin vara tööle. Olin väsinud. Istusime õhtuti diivani peal ega jaksanud rääkidagi. Täna tunnen, et mind oodatakse, ja koos veedetud aeg on väga väärtuslik. Vähemaks on jäänud nääklemisi. Igal õhtul räägime Skype’is, küsin, mida nad on teinud ja kuidas on läinud.

Kahel kolleegil käivad lapsed Helsingis koolis. Nad on Soomes kolm aastat elanud, ostsid korteri. Ma ei pea päris õigeks, et kõik ära lähevad. Tahan tulevikus Eestis jätkata. Igal pool on raske. Soomeski pole kerge alustada. Välismaalaste maine pole kõige parem.

Kuid üks etapp seal on vaja läbi teha, et saada turvatunnet rahaliselt.

Vahel lähen pühapäeva õhtul tagasi. Väga raske on hüvasti jätta. Endale meeldib rohkem lahkuda esmaspäeva varahommikul. Kui kõik magavad, on lihtsam ära kaduda.”

Kermo õpetajast elukaaslane Karen: „Nädala sees pole vahet. Koolis on pikad päevad. Aga nädalavahetusel on raskem. Kermo käib kodus kahe nädala tagant. Õnneks on meil vanaemad suured abilised. Käime ka sõbrannadel külas, nende mehed on samuti välismaal. Minu ema on juba kaheksa aastat olnud Soomes. Kui minul on vaheaeg, siis sõidame ise ka sinna.”