Eesti riik ja meie omariiklus on jõudnud auväärsesse ikka. 24. veebruaril tähistame Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva. Iseseisvust – ise mõtlemist, ütlemist, kirjutamist, otsustamist, valimist – seda pole olnud ju sugugi pikka aega. 1918–1939 (21 aastat) ja 1991–2004 (13 aastat). Kokku siis 34 aastat reaalset iseseisvust – iseseisvust de facto.

Juriidiliselt toimis Eesti riik eksiilis muidugi edasi ja meie peame oluliseks riiklikku järjepidevust, mida on tunnustanud ka teised riigid. Kahjuks pole iseseisvust reaalselt 95 aastat läbi elatud. Esimesel korral lõpetas selle Teine maailmasõda ja teisel korral liitumine Euroopa Liiduga. Loomulikult ei saa ega tohi neid kahte sündmust panna ühte patta. Esimesel juhul on tegemist geo-/bio- ja poliitilise katastroofiga (genotsiidiga), teisel juhul aga erinevate tükikeste loovutamisega Euroopa Liidule – EL-i komisjonile, nõukogule, parlamendile ja loetud tähtsatele funktsionääridele.

Ma ei taha viriseda, süüdistada ega näpuga näidata. See, et söe- ja teraseühendus sai loodud (ilmselt oli see teatud poliitideoloogide idee pärast Teist maailmasõda), siis põhimõtteliselt sooviti ju head ehk siis ühtsust, vendlust, sõprust, Kolmanda maailmasõja ennetamist. Paratamatult on ühtsuses nii võlu kui valu. Caesar ja tsaarid, monarhid ja keisrid – neil on tõesti olnud erinevatel ajalooetappidel ainuvõim koondada enda mütsi alla võimalikult palju riike ja rahvaid.

Paraku on selle tagajärjeks ja hinnaks olnud vähemat või suuremat sorti nivelleerimine. Eriti on see puudutanud väikerahvaid. Nüüd kus oleme aga EL-i ja NATO suure vihmavarju alla pääsenud, siis kas pole me sattunud vihma käest räästa alla, kuigi poliitikud kinnitavad Tallinnas ja Brüsselis ühest suust (aga vist mitte enam nii ühest südamest), et garanteeritud on majanduslik, sotsiaalne ning poliitiline heaolu ja julgeolek? Meid ja meie riiki ei ähvarda keegi mitte kunagi, sest NATO ja EL-i jõumonopolid (julgeolekunõukogu) on võitmatud ning meie liitlasriigid on igal juhul valmis meid kaitsma tulema ning oma inimesi meie inimeste eest ohverdama. Kui see tõesti oleks vaid nii – meie globaalses külas, kus lõhkeainet maakera õhkulaskmiseks on juba tuhandeid kordi rohkem, kui tegelikult vaja oleks.

Ei pea olema vandenõuteoreetik, et aru saada, et kogu maailm püüdleb ühtse valitsemise, valitseja, politsei, raha, religiooni, panganduse jne poole. See õilis idee eeldab Suure Venna esiletulekut kulisside tagant ning maskide mahavõtmist. Kas me ikka seda tahame? Või julgeme? Kõva käsi. Kõva kord. Kõva raha. Kõva usk. Kõva Juht.

Oma riik, maa, keel ja inimesed on meile suurimaks kingituseks – isegi siis, kui reaalne iseseisvus tuleb kellegi või millegi nimel tükk-haaval ära anda. Samas – meie endi hulgas ei tohi olla äraandjaid. Meid on selleks liiga vähe. Siin ei maksa halva (loe: halvaks läinud) mängu juures head nägu teha. Omariiklus – see on õnn, kohustus, vastutus – ja see vastutus pole kerge. Kui palju on neid inimesi Eestimaal, kes ütlevad ja tajuvad: Eesti on minu oma riik? Selle riigi eest olen ma valmis võitlema kuni viimse veretilgani? Kohutav väljaränne Eestist parematele jahimaadele näitab kahjuks vastupidist tendentsi. 1941. aastal küüditati meie intelligents Siberisse, nüüd aga lahkub intelligents vabatahtlikult Skandinaaviasse, Lääne-Euroopasse ja USA-sse. See teeb südame kurvaks ja meele mõruks.

Kas ma tahan jääda Eestisse? Kes või mis hoiab mind kinni Maarjamaal?

Pühaduse rüvetamine on andestamatu. Meie riik, keel, lipp, vapp ja hümn on meie jaoks väga pühad, nende muutmine või moonutamine oleks kurjast. Mul tõesti puudub ühene ja lõplik vastus küsimusele, miks me laulame Soome hümni (ajaloolaste seletused on ka pigem diplomaatilised oletused), aga ma sooviksin vastust küsimusele, miks on vaja muuta meie riigi hümni 3. salmi. Ma saan väga hästi aru, miks sakslased ei tohi laulda oma hümni esimesi salme – aga miks meie peaksime muutma oma hümni viimast salmi? Kas seal on mingi vastuolu, mis meid häbistaks, alandaks või oleks poliitiliselt ebakorrektne? Kindlasti mitte. Seda väidab kenasti ka Lenna Kuurmaa Õhtulehes. Kas põhjus on siis selles, et eestlased on kõige ebausklikum (NB! Mitte aga usuvastasem) rahvas maailmas? See pole ka piisavalt veenev argument. Mis on valesti selles laulureas: „Su üle Jumal valvaku…?“ Soomlased ja ameeriklased on Jumala kaitsega oma ajaloo kriitilistes olukordades tõsiselt arvestanud, nad on kogu rahvana Jumala poole pöördunud ja Soome jäi iseseisvaks ja USA ei ole ka pidanud läbi tegema sellises ulatuses maailmasõdu, kui Euroopa rahvad. Suurem osa nimetatud riikide presidentidest on olnud tõsikristlased – vähemalt kuni Teise maailmasõjani. Eks sealt ole koos postmodernismiga (ka juba varem koos dekadentsiga) alanud tõsikristluse allakäik.

Head kaasmaalased – NATO ja EL ja teised liidud teistel mandritel ei ole kõikvõimsad, et tagada totaalne julgeolek ja heaolu igas maailma nurgas. Posimine, manamine, imeravitsemine, ennustamine, puukujude kummardamine, alkeemia, valge või must maagia koos okultismiga ja animismiga toovad rohkem segadust kui selgust riigi juhtimisprotsessidesse.

Jumal ja Tema teod on nähtavad – nii õnnes kui õnnetuses. Samuti saatana omad. Jeesus oli 2000 aastat tagasi nii nähtav kui ka kombatav. Jeesus ei alustanud Iisraeli päästmist rooma impeeriumi okupatsiooni alt, vaid Tema missioon oli muuta inimest ja inimkonda seestpoolt väljapoole.

Soovin, et enne kui loodame parematele ja võimsamatele NATO lennukitele ja kiirreageerimisrühmadele, võiksime loota Jumalale (araabia keeles Allah), et Ta valvaks meie maad ja rahvast – kas siis NATO abiga või abita. Peaasi, et muutus toimuks seestpoolt väljapoole.

Head Eesti Vabariigi 95. aastapäeva!