Oma huvi taga ajades võetakse jupp kaablit välja ja võtjat ei huvita, et pärast on linn pime.

„„Teeme meie sajandaks aastapäevaks Eesti korda,” ütles president. Mida ja kuidas selleks tegema peaks?

Rainer Nõlvak on kahtlemata väga hea inspireerija, kui ta on „Teeme ära” kampaaniatega inspireerinud isegi presidenti, aga ma arvan, et Eestit ei saa teha korda kampaania korras. Kuna eesti kultuur on omavahel tihedalt läbi põimunud, siis ei saa selle ühes valdkonnas, näiteks ka kõrghariduses, midagi üksinda ära teha, muidu on tulemus samasugune nagu praegu Raadi lennuväljal. Seal seisavad „Teeme ära” ajast kokku kuhjatud prügihunnikud, sest aktsiooni üks osaline ei täitnud oma ülesannet. Kui midagi vaid ühes valdkonnas talgu korras ette võtta, siis võib tulemus jääda samasugune.

Üks meie hädasid ongi see, et liiga palju tuleb ette ruutpesitsi mõtlemist ja tegutsemist. Teine häda on kaablivarguse sündroom. Oma huvi taga ajades võetakse jupp kaablit välja ja võtjat ei huvita, et pärast on kogu linn pime. Eri valdkondades tegutsetakse kahjuks tihtipeale kaablivarguse põhimõttel. Ei tea, kuidas seda muuta. Tegu on niivõrd põhjapaneva probleemiga, et seda ainult hea tahtega ei lahenda. Mitme valdkonna spetsialistid peaksid koos asju ajama, aga praeguses võimumehhanismis ei näe ma selleks paraku võimalusi.

Kõrgharidust puudutav koht kõ­nes – vajame arutelu ja otsuseid, millises mahus mida õpetada, et kõrgharidusega inimestel oleks just Eestis tööd palgaga, mis võimaldaks siin ära elada, on õilis mõte, aga vastuolus praeguse praktikaga. Olen harjunud võtma asju nagu loodusnähtusi: tuleb vihm, seejärel päiksepaiste, siis torm … Muutuva ilmastiku peale pole ju mõtet rusikatega vehkida. Eriti kõrghariduses ei saa tulevikusihte seada praeguse olukorra pealt. Kui nüüd on vaja tööturul kindla profiiliga spetsialiste, siis kümne aasta pärast võib pilt olla ennustamatu ja tekkinud vajadus hoopis teistsuguste ametikohtade järele.

Kõrgharidus peab vaatama tulevikku. Kui vaadata ainult praeguste tööandjate poole, siis sama loogika järgi oleks võinud omal ajal aretada järjest kiiremaid hobuseid ja tehnoloogia areng oleks jäänud tulemata. Kes oskab ennustada, keda tulevikus rohkem vaja läheb? Praegused tööandjad tahavad valdavalt väiksema palgaga leppivat ja sõnakuulelikku töölist, aga ma kahtlustan, et tulevikus läheb vaja teistsuguse profiili ja iseloomuga inimesi.”