Õpetajate kätes on suur osa lapse tulevasest teatriarmastusest ja kultuurihuvist.

Leino Rei, mis pakkus teile Salme Reegi auhinna žürii liikmena iseäranis elevust?

Mulle väga sümpatiseerivad Anne Türnpu ja Aare Toikka tööd. Minu arvates teevad nad teatrit, püüdmata kellelegi meeldida. Mõlema lavastused on erakordsed, mõjusad ja mõtlema ärgitavad. Mõlemad räägivad pigem täiskasvanud vaatajaga või täpsemalt, ei omista vaataja vanusele mingit tähtsust – nad räägivad Inimesega.

Üldises pildis mõjub Tartu Uue Teatri „Hans ja Grete …” hästi lihtsalt ja rahulikult ning sellist armastusega loodud vaikset teatrit on väga vaja.

Vanemuise „Kunksmoorimäng” pakub näitleja ja tantsija erksat ja huvitavat partnerlust. Kokkupuutepunktid teatri eri žanrite vahel just väikesel laval on huvitavad ja inspireerivad ning „Kunksmoorimäng” on selle elav tõestus.

Ugala „Tuul pajuokstes” on suutnud luua koguperelavastuse kõige paremas mõttes. Oleg Titovil on väga hea visuaalne lähenemine teatrile. Ta on lasknud fantaasial lennata ja teater on sellele vahendite loomisel igati kaasa aidanud. Loodus ja mängukoha eripära kohtub teatraalsusega ning moodustub tervik, mis ei ala- ega ülehinda vaatajat, küll aga näitab, millised rikkalikud võimalused on ühel suvelavastusel lastele.

Kui pingeliselt kujunes Salme Reegi auhinna nominentide valik?

Iga žüriiliige nimetas möödunud aastast oma eredamad teatrielamused ja matemaatiline arvutus näitas, mis jääb sõelale. Muidugi põhjendasime oma valikuid ja kaitsesime seisukohti, aga peamiselt käis arutelu nende nimetuste üle, mis lõplikust valikust välja jäid. Ei saa öelda, et me kõiges ühel meelel olime, aga see, mis nomineeritud sai, eristus üldisest pildist üsna selgelt.

Kui hea oli läinud teatriaasta Eesti laste- ja noorteteatrile? Mis jäi enim silma ja südamesse?

Meie üldises teatripildis on väga vähe lavastusi, mida peaks häbenema, on palju lavastusi, mida võib julgelt soovitada, ja pisut rohkem võiks olla eredaid, erakordseid elamusi. Teatrite poolt on tajuda n-ö kindla peale minekut, mis loob turvalise ja usaldusliku fooni lastelavastuste suhtes, kuid uusi vorme, pretensioonikamaid katsetusi ja piiride nihutamise püüet on suhteliselt vähe.

Kas on võimalik öelda, mis suunas laste- ja noorteteater Eestis liigub?

Lastele ja noortele suunatud uuslavastuste arv lähenes möödunud aastal viiekümnele. See arv kasvab iga aastaga. Seega võib rõõmustada valikuvõimaluste avardumise üle, kuid samas paneb mõtlema, mis on selle kasvu tagamaa. Võib olla peitub vastus faktis, et üle kolmandiku lavastustest esietendus detsembris. Miks? Jõululavastuste traditsioon on hästi juurdunud ja seda eeskätt turunduslikus mõttes. Sellest on saanud kindla formaadiga toode, mille peamised tarbijad on asutused, lasteaiad ja koolid, kes plaanivad oma teatriskäigud meelsamini aega, mil lisaks etendusele pakutakse veel midagi (jõulumaa, jõuluvana, kingipakk).

Nii et lasteteater liigub justkui valikuvõimaluste avardumise suunas, aga numbriline näitaja võib olla petlik, sest ta liigub tavaliselt mööda kindlaid relsse, haagib igal aastal aina rohkem kaubavaguneid taha ja korra aastas vajutab turbo niimoodi põhja, et unustab ära, kuhu teel ollakse.

Kuidas teatrid uue, noore publiku kasvatamisega hakkama saavad?

Et saaksime rääkida publiku kasvatamisest, on meil vaja kolme võrdset asjaosalist: teater, kriitik, vaataja. Teater on oma sammu teinud ja pakub palju, enamjaolt kindla peale minevat, kuid kui hästi otsida, siis ka suhteliselt mitmekesist teatrit. Et nad teeksid seda kvaliteetsemalt ja ülaltoodud proportsioonid tasakaalustuksid, on vaja neid aidata. On vaja adekvaatset tagasisidet ekspertidelt, kes näeksid lavastusi ka laiemas kontekstis, oskaksid aidata tegijaid ja anda soovitusi vaatajale teadvustatud ja mõtestatud valimiseks. Sellega on meil seis nirum.

Lasteteatri žürii liikmetena püüdsime korvata kajastuste nappust ja lõime blogina keskkonna, kuhu on aasta jooksul kogunenud juba arvestatav hulk tähelepanekuid ja arvamusi lasteteatris toimuva kohta. See on siiski erandlik samm ja sisaldab kindlasti väljakutset kriitikutele rohkem märgata, mõelda ja kirjutada lastele ja noortele suunatud teatrist.

Väga suur tähtsus on aga vaatajal, lasteteatri puhul inimesel, kes langetab otsuse, millisele etendusele laps viia. Lapsevanem ja õpetaja ei pea olema teatrieksperdid, aga nad peavad tajuma vastutust lapse kultuuripildi loomisel, vaimse ruumi kujundamisel. Tahan julgustada õpetajaid rutiinist välja astuma, leidma üles lavastusi, mis ei ole silma jäänud pelgalt reklaamikampaania atraktiivsusega. Andke endale aega valikute tegemisel. Keelduge olemast teatri tarbija. Otsige teatrist aktiivselt elamusi. Uskuge, teatrid jälgivad tähelepanelikult teie valikuid ja kujundavad selle järgi repertuaari. Teie kätes on suur osa kujuneva inimese tulevasest teatriarmastusest ja kultuurihuvist laiemalt. Suhelge omavahel, et leida üles lavastused, mis suudavad lapsele anda olulise osa lapsepõlvest, midagi, mis arendab nii emotsionaalselt kui ka intellektuaalselt. See on investeering, millesse tasub panustada.