• Raamatuaasta puhuks koondati ühtede kaante vahele kaalukam osa TLÜ emeriitdotsendi Tiiu Kuurme kasvatusfilosoofilisest pärandist.

Postimehe kirjastuse välja antud 608-leheküljelise kogumiku „Kasvatuse põhjenduseks“ põhiosa moodustavad kolme aastakümne jooksul paljudes väljaannetes trükivalgust näinud kirjutised. Lisatud on ka mõned uued, seni avaldamata tekstid.

Intervjuus Õpetajate Lehele rääkis autor sellest, mis on teda uurima ja kirjutama inspireerinud, ent ka raamatus käsitletud probleemide aktuaalsusest tänapäeva ühiskondlikus ja koolielus.

Rääkige palun oma kujunemisest. Kuidas sai alguse teie huvi teaduse, eriti kasvatusteaduse vastu?

Kasvasin sõjajärgsetel, viiekümnendatel-kuuekümnendatel aastatel. See ei olnud kõige meeldivam aeg siin Eestis, kõik lagunes koost ja formeerus ümber. Koolimaailm oli suhteliselt karm, kuigi seal oli natukene jälgi ka sellest esimesest Eesti Vabariigist. Ise olen elanud maa ja linna piiril, koolis käisin alguses Tartus, hiljem Süda-Eestis Koeru koolis. Minu huvi oli vaadelda, mõtelda ja kirjutada, ja teekond viis tagasi Tartusse 8. keskkooli kirjandusklassi Vello Saage õpilaseks. See oli minu saatuses täiesti määrav. Sealt sain oma maailmavaate, ellusuhtumise alused ja väärtused, see oli tohutu elulooline vedamine.

Kasvatuse vastu tekkis huvi varases murdeeas. Peale looduses uitamise oli maal mõisa südames ka külaraamatukogu. Mina olin seal alaline külaline, ja mulle hullult meeldisid raamatud, kus oli juttu lastest ja täiskasvanutest ning nende suhetest. Ma vaimustusin Anton Makarenko „Pedagoogilisest poeemist“, sealt sai alguse juba järjepidev huvi. Kogu see inimestevaheline suhe, kus üks on väike ja teine suur, üks kujuneb-areneb, teine kõnnib tema kõrval, aitab ja toetab. Nendevahelise suhte iseloom, see soojus, oli ideaaliks. Seda enam, et päris elu ise jäi sellest üsna kaugele.

Meil Eestis oli ju ka tuntud, häid lastekirjanikke, Jaan Rannap ja Holger Pukk näiteks, kes kirjutasid väga südamlikke ja toredaid raamatuid. Ka sealt käisid läbi õpetajate mõistev-toetav hoiak ning oma teed otsivad, piire lõhkuvad murdeealised kasvavad ja arenevad hinged. Ka nõukogude vene kirjandust tõlgiti eesti keelde, Valentina Ossejeva „Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad“ ja muud taolist.

“Vello Saage kirjandusklass andis ellusuhtumise alused.

Tegelikkus oli ääretult kaugel sellest ideaalist, mis tollasest nõukogude lastekirjandusest vastu vaatas. Mul on hüpotees, et kuna see aeg Venemaal oli niivõrd kohutav, ju valasid kõik mõtlevad inimesed ja intellektuaalid oma soojuse, südamlikkuse ja inimlikkuse raamatutesse – tasakaalustamaks kuidagi seda maailma, milles tuli elada. Kohustuslik ideoloogia oli neis muidugi olemas, aga midagi oli veel. Ja mis lugemisvara tollal siis külaraamatukogus nii väga valida oligi. Niimoodi see vaikselt hakkas kujunema.

Ent ülikooli astudes valisite eesti filoloogia eriala.

Tartu 8. keskkoolis kirjandusklassis õppides hakkas mind huvitama inimese kui sellise probleem. Mis on see inimese elu siin maa peal ja miks toob ta kaasa nii palju kannatusi, aga siiski mõneti ka õnne. Nende suure kirjanduse suurte probleemide sees ma elasin. Ja sealt viiski tee eesti filoloogiat õppima. Muidugi oli keskkoolis vaja väga palju kirjutada, ja kirjutamisest kujuneski minu viis olla olemas.

Nende juhtumiste sari veenab mind, et miski siin ilmas ei ole juhuslik. Kuskil on need saatuse sõlmkohad, kuhu mingid jõud inimest juhivad. Vello Saage kool oli üks humanistliku mõtteviisi keskusi Eestis. See mõtteviis elas koolimaja seinte vahel ja kandus edasi õpilastele. Siis tuli ülikool: süvendatud kirjandusõpingud, maailmakirjanduse humanism, Jüri Orni suurepärased pedagoogikaloengud. Nii see huvi kasvas.

Sain sisse ajakirjanduse eriharusse. Mu diplomitöö käsitles pedagoogilise maailma kajastusi Eesti kahes suuremas päevalehes, kõrval võrdluseks Nõukogude Õpetaja, pluss intervjuud tollaste pedagoogika korüfeedega. Ma julgen öelda, et sellel koledal Nõukogude ajal oli vaimsust ja mõttesuurust pedagoogikas rohkem kui praegu. Need tollased korüfeed, keda ma intervjueerisin, organiseerisid üle Eesti ühiskondlikku pedagoogika uurimise instituuti, otsisid ärksa vaimuga inimesi, korraldasid nende kogunemisi, koolitusi, väljaandeid ja konverentse. Seda kõike kureeris tollane minister Ferdinand Eisen. Praegu mitte midagi sellist enam pole. See Nõukogude minevik oli pedagoogilise mõtte plaanis ilusam, kui on praegune olevik.

Olete tuntud humanistliku ja reformpedagoogika propageerijana. Ka paljud kogumikku valitud tekstid on sellele teemale pühendatud. Kuidas huvi selle vastu tärkas?

Ülikoolist sain ma soome keele oskuse. 1986. aastal tõid perekonnatuttavad soomlased mulle hõlma all väikse brošüüri Waldorfi pedagoogikast. Lugesin seda ja olin rabatud, et on olemas midagi sellist nagu Waldorfi pedagoogika. Ma ei tahtnud enam vaadata ringi maailmas, kus olin sunnitud elama, kui olin lugenud midagi sellist. 1988. aastal tekkis võimalus minna kuuks ajaks Soome. Võõrustajatele oli mul sügav palve: viige mind Waldorfi kooli. Mind viidi sinna, käisin seal mitu päeva.

Siis algas Eesti vabanemine. Formeerus Vanalinna hariduskolleegium, seal olid ärksa vaimuga inimesed. Neid huvitas väga, mida ma Soomes kogesin ja nägin. Pidasin loenguid Vanalinna muusikamaja keldris, sellest sai brošüür. Hiljem tekkis plahvatuslik huvi alternatiivpedagoogika vastu igal pool üle Eesti. Ja järsku olin selle hoovuse sees, mind kutsuti rääkima siia ja sinna. Siis viis Kolga kooli direktor Enn Siim oma kooli üle avatud õppele. Ta kutsus sinna mind ja soomlasi. Soomlased, keda vaimustas meie vaimustus, kutsusid meid oma kulu ja kirjadega Oulusse tutvuma oma koolidega. Hiljem kutsus Soome filosoof Reijo Wilenius, kelle loenguid ma tõlkisin, mind organisatsiooni Euroopa Foorum Vabaduse Eest Hariduses (EFFE). Nii et Eesti vabanemine oli minu jaoks õnnelik ajajärk. Ma leidsin tee, mille kohta tundsin, et see on päris, see on õige, nii peaksid asjad olema.

Tundub, et Soomel on teie teadlaseteel oluline koht. Artiklites refereeritakse ikka ja jälle 20. sajandi lääne filosoofia ja pedagoogika suurkujusid, ent nende kõrval torkavad silma ka rohked viited Soome õpetlastele.

Ma sain õppima Oulu ülikooli doktorantuuri Soome juhtiva kasvatusfilosoofi Pauli Siljanderi juhendamise all. See oli mulle uskumatu vaimne kingitus. Sain lugeda läbi enamiku Soome mõtteloolisest pärandist, pääsesin ligi saksa autoritele, keda siin ei olnud. Sain näha koole seestpoolt, suhelda rohkete arukate inimestega, istuda sealses raamatukogus.

“Olen olnud marginaal, piirilkõndija. Ma ei pea ennast päris teadlaseks.

Raivo Juurak pidas tollal haridusfoorumi listi. Tulistasin sinna kogu aeg igasuguseid asju, mida Soomes kogesin ja nägin. Mulle tulistati vastu, käis intensiivne vaidlus. Ja tollal vaieldi sisuküsimuste, mitte õpetajate palkade, klasside suuruse ja selle üle, millal peab olema koolivaheaeg.

Lõpuks tegin doktoritöö ka ära ja kaitsesin selle aastal 2004. Oponendiks oli Veli-Matti Värri, üks Soome juhtivatest kasvatusfilosoofidest. Oli rabav, et ta tuli kaitsmisele sületäie lilledega. Teda oli see töö kuidagi nagu puudutanud ja hiljem me jäimegi suhtlema.

Aga meie vahe Soomega on nii mäekõrgune, et mul ei ole sõnu selle kirjeldamiseks. Seal on kasvatusteaduslik mõte hiiglaste õlgadel, väga erudeeritud vaimud tegelevad sellega väga kõrgel tasemel. Meil oli üksainus kasvatusfilosoof – Airi Liimets. Tema suri traagiliselt, ja meil ei olegi enam seda valdkonda. Millest me räägime üldse, millele ehitab ennast üles Eesti pedagoogika, kui meil on see valdkond niivõrd hõre?

Te olete olnud viljakas publitsist, kirjutanud palju laiemale üldsusele mõeldud tekste. See on tänapäeva teadlaste seas pigem haruldane. Mis on teid selleks inspireerinud, kellelt olete eeskuju ammutanud?

Ma olen olnud marginaal, piirilkõndija. Ma ei pea ennast päris teadlaseks. Ja ma ei oska ka öelda, kes üldse on minu valdkonnas päris teadlane. Kasvatusteaduse identiteedi üle on arutletud, et see on piirteadus paljude teaduste ristumispunktis, ka selles mõttes, et see on ühe jalaga humanitaarias ja teise jalaga loodusteadustes.

Humanitaaria poolele kalduvad paradigmad, hermeneutilis-fenomenoloogiline ja kriitiline paradigma, ei ole meil praegu esindatud. See on piinlik lugu küll, et meil ei ole isegi kriitilise paradigma esindajaid. Viive-Riina Ruus mõneti oli, aga ka tema on lahkunud.

Maailma pedagoogikas on selle suunaga seotud näiteks dialoogipedagoogika esindajad, nagu Paulo Freire, kelle nime siin õnneks teatakse, Tartus eriti. Dialoogipedagoogika aluseks ongi koos mõtlemine ja kõnelemine. Või siis Jürgen Habermas, kes äsja suri, temalt on ka pedagoogika väga palju saanud. Tema järgi oleme me suures ühises kommunikatiivses protsessis, oleme kõik tõeotsijad, me kõik eksime, katsetame ja kõneleme omavahel. Ja Martin Buber näiteks, kelle raamat „Mina ja sina“ on eesti keelde tõlgitud. Lugesin seda omal ajal soome keeles, ja see oli jällegi üks maailmapilti muutev lugemine.

Aga kogu see loodusteaduslik pool, kus on seal dialoogilisus, kus on seal tähenduse kujunemine kui selline? Kus on seal arutelud maailmavaate, tõe ja väärtuste üle? Seda kannab humanitaarne pool kasvatusteadustes, mitte see täppisteaduslik pool, mis siin ongi identne sotsiaalteadustega.

Mina kandusin loomulikult humanitaaria poolele, kuna mu maailmavaateline alus oli ju varasem ilukirjandusest saadud pinnas. Ja senimaani tahan küsida: milline teadus tooks kasu praktilisele elule? Minu vastus on, et selline, mis puudutab lugejat, õpetajat ja keda iganes, sest kasvatus puudutab kõiki. Kõik on sellest osa saanud, enamik inimesi kasvatab ka ise kedagi. Mul on olnud mingi sisemine vajadus sellest kirjutada, nii nagu kunstnik tunneb, et tahab teha seda pilti.

Praegu kurdetakse palju selle üle, et argumendid ei maksa enam ja inimesed on vastuvõtlikud desinformatsioonile. Kas on siis teadlaselgi mõtet nii aktiivselt avalikkuses üles astuda, kui tema seisukohtadele enam erilist tähelepanu ei pöörata?

See asi polegi nii lihtne, pööratakse küll. Mina olen saanud ühiskonnast oma kirjutistele ja loengutele nii e-kirjade kaudu kui tänaval ja laadal, bussis, trammis väga palju tagasisidet. Inimesed astuvad juurde, on lugenud, tänavad. Ütlevad: ma ise olen ka midagi sellist ammu teadnud või arvanud, aga nüüd sai see nagu mingisuguse vormi. Ühesõnaga, seda ma nüüd küll tean, et mu tehtu on mingile pinnasele langenud.

Aga kui veel mõjudest rääkida, siis 1990. aastatel pani väljend „lapsekeskne kasvatus“ kohe hurjutama ja põlastama, see oli ebakohane mõiste. Ja nüüd on vaevalt kooli, kus julgetaks väita, et nemad ei ole lapsekesksed, nüüd on see pedagoogikas üldine vaade. Ja absoluutselt kindlalt on see sellesama reformpedagoogilise mõtte, Johannes Käisi ideede tagasituleku, väga paljude läänemaailmaga olnud kontaktide tulemus. See asi jõudis siia pärale.

Kuidas ta realiseerub, see on juba iseküsimus. Ja teine plaan: miks on meil praegu nii palju õnnetuid noori, sellele ma vastust ei tea. Võib oletada, et siin ei saa panna süüd niivõrd koolidele ja pedagoogikale, kui sellele, et ühiskonnas on suur vaimne kriis, tähenduse defitsiit. Ma usun, et need, kes koolis on, püüavad parimat. See voog käib üle inimeste peade. Aga lahendus tuleb ka ainult rohujuuretasandilt. Isegi kui oleme siin käed seotud, suurte jõudude meelevallas, peame tegema, mida suudame, et lahendusi leida.

“Kool on neoliberaalse ideoloogia paine all, seal olijad vaevatud ja koormatud.

Eemalt tundub, et Eesti koolis on praegu rohkem hoolimist, inimlikkust ja inimesega arvestamist, kui on olnud varasematel aegadel. Saksa kasvatusteadlane Thomas Ziehe on samuti kirjutanud, et palju on pehmust, leebust, sallivust – kõike seda, mida on laste maailma ammu igatsetud –, aga lapsed ikkagi vihkavad ja kritiseerivad kooli. Sellega on vaja tegelda, miks kord tagaigatsetu siiski ei toimi.

Kogumikus leiduvad kirjutised on peamiselt teoreetilist laadi. Kuivõrd olete kursis aga praeguse tegeliku koolieluga?

Ma ei ole ammu kooli jalga saanud. Aga mul on kontaktid alternatiivkoolidega. Olen saanud saata tudengeid sinna uurimusi tegema ja ise nendega kaasas käinud. Mingi aeg tagasi tegime psühholoog Eda Heinlaga uurimuse õnnelikest koolidest. Käisime nendes koolides, istusime tundides, rääkisime õpilaste ja õpetajatega. Ja see oli üsna vaimustav, mida me nägime. Need olid muidugi üksikud koolid, eks ole. Mis praegu koolides laiemalt toimub, seda ma muidugi ei tea. Aga kui loen kas või Õpetajate Lehte või muid allikaid, siis kõik see, mis muudab kooli inimlikumaks, ei ole meie koolidele võõras. Ent toimivad mingid muud asjaolud [mis sellele vastu töötavad]. Täna on kool neoliberaalse ideoloogia paine all, seal olijad vaevatud ja koormatud. Ilmselt peab heade meetoditega kaasnema rõõm, usaldus ja usk edasisse.

Praegu vaieldakse muu hulgas selle üle, kas eelistada numbrilist või sõnalist hindamist. Milline on teie seisukoht?

Alternatiivkoolid on kõik hindevabad. Olen ka välismaal olnud nendes koolides, näinud neid seestpoolt ja käinud foorumitel. Hindamine oli nende jaoks asi, millest enam ei olnud vaja rääkidagi. Eestis on kümme Waldorfi kooli. Minu lapselastest on üks lõpetanud Keila Waldorfi kooli, teine õpib seal. Ja see, kes on lõpetanud, sai esimesed hinded üheksandas klassis. Need lapsed ei ole kunagi õppinud hinde pärast. Nad on õppinud sellepärast, et lihtsalt on vaja, on huvitav, et kool on õppimise koht. Seal on olnud rohkesti muid motivaatoreid. Keda asi huvitab, mingu hinneteta kooli ja vaadaku ringi.

Aga tegelikult on küsimus õpetaja koormuses. Sest meil on Nõukogude aja suurfarmide mentaliteet kandunud haridusse. Üks tudeng ütles mulle, et õpetab ajalugu kolmesajale õpilasele. Mina ei saa aru, kuidas see võimalik on. Siis ei ole sõnaline hinnang võimalik, sest õpetaja peab õpilast tundma, et teda teistpidi tagasisidestada. Tal ei ole füüsiliselt võimalik seda teha, massikoolis ei ole numbriteta hindamine lihtsalt võimalik.

Nii et see oleneb kontekstist. Pole võimalik kehtestada üle Eesti, et nüüd me enam hindeid ei pane – see asi kukuks läbi. Mõnel pool tõesti ei ole vaja hindeid panna ja võimalik, et kõik läheb väga hästi, aga teisel pool on hoopis teisipidi.

Paljud kogumikus olevad artiklid on üsna poleemilist laadi. Minule jäi sealt kõlama soov teistsuguse ühiskonna ja kooli järele. Kas on lootust seda saavutada?

Koolimaailma on need head sõnumid –  lapsekesksus, inimkesksus ja lapsega arvestamine – jõudnud. Aga kool on väga seotud kõigi muud laadi ootustega, mis ühiskonnal kooli suhtes on. Ei ole võimalik, et neist ei tehta väljagi. Laste kaudu jõuavad ühiskondlikud pinged ju kooli, sest see elu, mida laps näeb ja elab mujal, on kooli omast niivõrd erinev. Oleme jõudnud lihtsast koolikiusust lapsmõrvariteni, probleem, mida siin varem ei ole olnud. Inimelul pole enam väärtust ja elu ise ei ole püha. Kool ei suuda lapsi aidata selles, mida nad seal nutimaailmas vaatavad või mis jääb neil saamata ühiskonnas, kodus, peres ja nii edasi. Siin ei saa ka öelda, et kool on süüdi, vaid koolil ei ole selleks vahendeid. Need on üsna karmid probleemid, millega on vaja tegelda.

Aga hinge sügavuses ei ole võimalik olla inimene, kui sa üldse millelegi ei looda. Martin Heideggeri elu viimane intervjuu kandis pealkirja „Ainult veel jumal võib meid päästa“ ja aeg-ajalt tuleb mulle see pealkiri meelde. Ehk tuleb kuskilt mingi valgusesähvatus või midagi erilist, mingi isiksus kerkib esile. Sest nii, nagu need maailma jõujooned on praegu, on pilt äärmiselt sünge.

Koostaja pilguga

Tiiu Kuurme kogumik „Kasvatuse põhjenduseks“ ilmus Postimehe välja antava sarja „Eesti mõttepärand“ avateosena. Koostaja Ivar Tröner põhjendab valikut sellega, et naisi on meil ülikoolides palju, kuid Eesti mõtteloo kaanon on olnud kahjuks meestekeskne. Samuti on algupäraseid kasvatusmõtte käsitlusi meil seni vähe ilmunud.

Kuurme rohkest kirjalikust pärandist valis koostaja oma sõnul raamatusse tihedamad, mahukamad ja süsteemsemad käsitlused. Autorit iseloomustab ta elegantse esseistina, kelle kirjutistele on omane eetiliste ja esteetiliste arusaamade kindlus ja järjekindlus, vaimne demokraatlikkus ja sügav filosoofiline refleksioon.

Tröneri sõnul võiks raamat huvi pakkuda kõigile Eesti mõtte- ja kasvatusloo huvilistele, eriti aga noortele. See võiks aidata mõtiskleda muu hulgas selle üle, miks lääne ja ida filosoofilise mõtte asemel on meil esil spekulatsioonid ja autoritaarsed suhted, lokkavad okultism ja astroloogia. „Kuurme on meie ajastu vaimu suhtes avameelselt kriitiline ja tõstatab küsimusi praeguse reaalsuse kohta. Milline on meie haridusreaalsuse mineviku vari? Millises positsioonis on Eesti haritlased ja teadlased tänapäeva Eestis? Kui nähtav on nende töö, ning vast olulisemgi küsimus: kuidas on see töö ajaloos nähtav? Teose kandev põhisõnum on: ükskõik kui keeruline on aeg, inimene peab ennast teostama. Kui jääme kinni sellesse, mida pole ja mida teha ei saa, kaob ka meie elu ja tähendus,“ loetleb koostaja Kuurme esseedes esile kerkivaid teemasid.

Ivar Tröner tõstab esile kogenud toimetaja Triin Truuverti suurepärast tööd eri aegadest pärit tekstidega. Et kogumikku võetud kirjutised mõjuksid mõtteloolise tervikuna, tuli tal näha palju vaeva stiili ja mõistete ühtlustamisel. Samuti väärib äramärkimist raamatu projektijuhi Piret Veigeli ja kujundaja Kalle Mülleri panus. „Aitäh kõigile, et ühe vaimselt tõeliselt suure kirjutaja pärand on nüüd nähtavam,“ sõnab koostaja.