Erakooli asutamises ei ole midagi halba, kuid avaliku vara – nagu hea mainega kooli nime – tasuta erastamise juures tekivad tõsised küsimused. Juttu on reaalkoolist ja reaali põhikoolist.

Tänaseks oleme mõistnud, et reaali põhikooli avamise taga pole suur soov rajada just erakool, vaid püüd tulla vastu Tallinna lapsevanemate soovidele anda oma lastele kvaliteetset põhiharidust. Meie teada on reaalkool avaldanud oma pidajale, Tallinna linnale, korduvalt soovi avada praegusest rohkem põhikooliklasse. Kuna Tallinn pole vastu tulnud, on leitud enda laiendamiseks n-ö kõverteid.

Tallinna otsustamatuse tulemusena on kodanikud ja kool hakanud probleemi lahendama JOKK-meetodil, mille mõjud võivad olla ootamatult laialdased ja negatiivsed. Esimene küsimus puudutab avaliku vara kasutamist. Erakool, millele taotletakse koolitusluba, on ennast praeguseni müünud reaalkooli nime ja maine toel, mida on avaliku raha eest aastakümneid üles ehitatud. Erasektoris oleks selline asi lubamatu. Kui keegi teeb uue suhkrujoogi, ei saa ta kutsuda seda läbimüügi suurendamiseks Coca-Cola x-iks.

Reaali põhikooli juures on olnud väga raske eristada, kust algab erakool ja kust munitsipaalkool. Koduleheküljed on sarnased ja nimed on sarnased. Koolitusloa menetluses pöörasime tähelepanu, et selline segadusttekitav nimetamine on lausa ebaseaduslik. Siis pakkusid asutajad reaali põhikooli asemel nime Kesklinna reaalkool, mis segadust isegi suurendaks. Reaalkool võib ju olla üldmõiste, kuid segadus on vältimatu, arvestades tegelikku kuvandit ning asjaolu, et hooned oleks teineteisest vaid mõnekümne meetri kaugusel.

Kooli väärtusest suure osa moodustab tema maine ja siin peame vastama küsimusele, kas aastakümneid maksumaksja rahaga üles ehitatud kooli nimi kuulub riigile kui kõigile kodanikele, koolipidajale, kelleks on kohalik omavalitsus või saab seda enda omaks nimetada eelkõige kooliga seotud kogukond (kes püüab kasutada mainet loodavasse erakooli õpilaste saamiseks). Eestis ongi kooli suurim väärtus tema maine.

Munitsipaalkooli nime kasutamisega reklaamiks on kahju sündinud, kuid mõistame, et kooli loojate soov on olnud vähemalt ositi aus – laiendada reaalpõhihariduse saamise võimalusi Tallinnas. Seetõttu ootame, et linn pööraks suuremat tähelepanu oma koolivõrgu arendamisele, sest praegune olukord on avanud väravad mitmele ebameeldivale stsenaariumile.

Näiteks on ministeeriumisse tulnud esimesed signaalid selle kohta, et äriringkonnad tunnevad huvi „nimega” koolide erastamise vastu. Üsna lühikese aja jooksul võib tekkida olukord, kus need koolid „erastuvad” ning haridus ei ole ühiskonna liikmetele enam tasuta kättesaadav hüve. Heaks peetava põhihariduse saamise mõõdupuuks saaks rahakott. Seega on tegu väga põhimõttelisega küsimusega.

Kõige rohkem oleme mures, et Tallinna linn pole sekkunud. Tallinn pole selgitanud, miks linn pole lubanud koolil laieneda, kuigi läheduses on vabu hooneid, samas lepib erakooliga, kes ehitab ennast linna kooli mainele ja inimvarale – nagu koolitusloa taotlusest nähtus. Reaalkooli laiendamisel lastepõuda ju ei tekiks.

Praegu jääb mulje, justkui soovitaks koolivõrgu laiendamine delegeerida eraettevõtjatele. Andes sellisel moel initsiatiivi hariduses turu kätte, võib Tallinnas tekkida olukord, kus seni lapsevanemate jaoks eluliselt vajalik tasuta teenus nagu põhiharidus ei ole enam olulises ulatuses tasuta. See omakorda sillutab teed ohtlikule sõnumile, et head haridust saabki ainult raha eest. Siin omakorda tõuseb küsimus – miks riigi suurim ja rikkaim omavalitsus ei suuda teha koolivõrgu osas ratsionaalseid otsuseid ja jätab isegi põhihariduse turujõudude kätte?

Kas riik peab tõesti sekkuma Tallinna koolivõrgu korraldusse, et garanteerida ka tulevikus põhiseaduse paragrahvi 37 täitmine, mis ütleb selgelt: igaühel on õigus haridusele. Kooliealistele lastele peavad riik ja omavalitsused tagama õppemaksuta ning kättesaadava üldhariduse.