Olen juba pikemat aega vastakate tunnetega jälginud debatti, kus tuntud eliitkooli direktor vastandab end aastast aastasse erinevatele pedagoogikaasjatundjatele teemal, kas koolide edetabelid on saatanast või hoopis määrava tähtsusega informatsioon hariduse kvaliteedi ehk selle kohta, millised on head ja millised halvad koolid.
Veidi lihtsustatult võiks öelda, ja nõnda kiirelt debati lõpetada, et tegelikult on asi valikutes: te kas tahate panna oma lapse Julk-Jüri või õpetaja Lauri kooli. Aga kuna lihtsa ja ilmselge ümber on jätkuvalt palju sõnamüra, siis mõelgem korra neile koolitüüpidele.
Julk-Jüri koolis on kõik lihtne ja selge. Eesmärk on eeskujulik numbriline lõpptulemus ja te peate uskuma, et kõrged lõpueksamite skoorid teevad teie lapsest eduka ja õnneliku inimese. Muidugi tuleb arvestada ka mõningate ebameeldivustega, peate näiteks ühes või mitmes aines palkama eraõpetaja, sest muidu ei püsi laps kõrgkonkurentsis, aga seda teevad ju ka paljud teised. Te peate arvestama lapse koolistressiga, kui Julk-Jüri käratab, et koolis ei peagi tore olema. Aga pole midagi, selle eest taob ta lapsele katekismuse mõlemat pidi pähe.
Julk-Jüri pole teab mis pedagoog, aga tema kool on mainekas, kord on majas, lapsed õpivad kindlasti lugema ja kirjutama ning need, kes sinna ei pääse on kadedad. Pered on muidugi pinges, aga elu kui olelusvõitlus ei saagi kerge olla. Arno saab kindlasti hakkama ja aitab Teeletki, Kiirele võetakse eraõpetaja, aga Toots ja Tõnisson sinna kooli tänapäeval ei pääseks või kukuksid ruttu välja.
Keerulisem on lugu õpetaja Lauri ja tema kooliga. Talle on olulised kõik lapsed ja talle meeldib õpetada ning jälgida iga lapse võimetekohast arengut. Kuid hindeid ja mõõtmist ta eriti ei armasta, nõrgematelt nõuab vaid poole ülesande täitmist ja lõpuks ütleb kõigile, et olete väga tublid. Vanemad on üldiselt rahul, olgugi et mõnikord on selgunud, et kõik lapsed polegi lugema õppinud või viitsinud lõpueksamitel pingutada. Kool pole edetabeli tipus, aga õnneks usuvad vanemad, et see ei määra lõplikult nende laste võimalusi olla edaspidises elus õnnelikud ja edukad.
Õpetaja Lauri kooli võivad kõik tulla. Arno oleks võinud küll ka Julk-Jüri juurde minna, sest ta on matemaatikas nii hea, aga noh, see et tal siin rohkem aega unistada on, pole ju ka paha. Tõnissoni üle on hea meel, sest eks põllumehelegi kulub veidi maailmakirjandust jms ära. Tootsiga on muidugi häda, aga kui ta praegu välja visata, läheb kindlasti pätiks, peab lihtsalt kannatlik olema ehk tuleb pärast kooli mõistus pähe.
Eestis on mõlemat sorti koole ja nende lahterdamine pole sugugi kerge, sest eks töötanud ka Laur ja Julk-Jüri ühes koolis. Aga mingi hägusa joonena on koolitüübid siiski eristatavad. Seetõttu on nende ühes edetabelis presenteerimine ilmselgelt kurjast. Mõlemad koolid on omal moel tulemusele orienteeritud, aga eesmärgid ja nende saavutamise viisid on silmanähtavalt erinevad.
Ma ei halvusta edetabelite liidreid, aga olen seda usku, et nii hea haridustava kui ka valdav pedagoogiline suundumus Eestis on pigem õpetaja Lauri kool. Ideaalne oleks kui õpetaja Laur, omal inimlikul viisil, saavutaks kõik hariduslikud eesmärgid, st nii teadmised ja oskused kui ka eluks vajalikud väärtused ja hoiakud. Häda on hoopis selles, et neid päris Laure on vähe, aga just Julk-Jüri pedagoogika on kõigile, ka kehvematele koolidele jõukohane.
Lõpetuseks ja lohutuseks võin oma piisavalt pika kogemuse põhjal kinnitada, et olgu üks või teine kool, lõpptulemus on ikka sama: Jukust saab Juhan ning kooli osa on selles väiksem, kui me tunnistada julgeme.
Lisa kommentaar