Õpetajad, eriti naisõpetajad, jäävad pidevalt lapseootele. Vähemalt minu kooliajal oli küll nii. Tegelikult on see äärmiselt tore. Kes muud kui õpetajad (muidugi, muud ikka ka) peaksid hoolt kandma, et õpetatavaid jaguks ka tulevikus. Pealegi toob õpetaja(nna) ajutine lahkumine üldharidusorbiidilt värskeid tuuli ka eksisteerivate õpetatavate argirutiini, põhjustab kergendusohkeid ja küllap ka väiksemat sorti tragöödiaid – muutusi igal juhul. Ma mäletan küll.

Mul on üks tuttav õpetaja. Õigu­poolest on mul neid mitu, aga see üks käib käima peal hämmastava järjekindlusega. Tal on vähemalt tuhat last. Või oli see viis. Või midagi sellist. No nii ta on – kui sa ikka väga isenäolisi lapsi tahad ja kogu maailma koolid täpselt seda pakkuda ei suuda, mille järele hing januneb, siis ei jää üle muud, kui needsinased ise valmis meisterdada. Mõnel kohe on selle peale annet. Ja hea on, et on, sest muidu oleks varsti nii, et polegi eriti kuidagi. Noid teisi, kes murdjakääbikute valmistamisega oma päid ja muid kehaosi väga ei vaeva, jagub küll ja veel.

Ühesõnaga, kõnealune õpetaja vajab personaalses lapskonnas muljetavaldavat diversiteeti ning on valmis selle nimel tegutsema. Tuleb tunnistada, et ta suudab ka väga mitmesuguseid asju ja aineid õpetada – alates koordineeritud hüplusest ja karglusest kuni välismaa keelte ja üldisema inimeseks olemiseni välja. Selline peabki üks õige õpetaja olema – mingil määral kõiki matse jagama, sest elu elik õppurkond suudab päris kindlasti õpetajale jagada kõiki võimalikke matse, ja lisaks veel mõned. Nii et valmisolek ükskõik milleks koos vastava erialase kompetentsusega on edu pant ja kuldvõtmekese saladus. Teadmiste vaevalise loovutamise bisnesis kohe kindlasti.

Edu pant ja kuldvõtmekese saladus aga ei tule kätte mitte niisama ilma eest, õhust ja armastusest – kuigi viimastest muidugi ka. Vahvasõna ütleb, et õlu, päike, õhk ja vesi, need me sõbrad neljakesi, ent ka neist toredaist asjadest päriselt ei piisa. Gurumõmmid umisevad „ommm” ning laskuvad mõtlusesse õige hingamise teemadel, ent isegi hingamise ja mõtlemise valdamine ei pruugi joonelt soovitud tulemuseni viia. Inimvaatluse tulemusel olen jõudnud arusaamisele, et õige toitumine võib küll.

Millist menüüd siis parema tuleviku eest seista võtnud õpetajatele soovitada? Praktilised tööd, eksperimendid, inimkatsed ja vaatlustulemused viitavad üheselt värskele ja tervislikule toidule ilma igasuguste radikaalsete liialduslike kaldumisteta taimetoitluse või muu veel ohtlikuma näljutuse suunas. Sõltumatu eksperdi kinnitusel on raudselt toimivateks toitudeks näiteks Caesari salat (ma isiklikult soovitaksin nii linnuliha kui ka krevette lisada, ja praepeekonit pisut rohkem kui harilikult, ikkagi mikroorganismuse eest vaja ka süüa), samuti mozzarella-salat (kindlasti isetehtud pestokastmega, sest isetehtud asjades on kõvasti armastust sees). Kanafilee ananassi ja juustuga on näidustatud – mulle küll arusaamatu, kuidas võib ananassi mittemagustoitudes tarvitada, aga näe võib, küll keha teab, mis keha tahab. Ümberlükkamatult on tõestatud kapsahautise ja kanasupi soodus mõju Eesti tulevikule. Kodutehtud värsked mahlad. Mullijookide koha pealt paraku ilmselge tagasilangus. Ning kahtlustan, et piimakisselli ja pekikastmega samuti kaugele ei uisuta. Samas kindlalt väitma ei kipu.

Miks niisugune mõttetuvõitu targutamine toidusedeli ümber? Ikka seepärast, et kõik siin maailmas aru saaksid, et häid õpilasi ja häid õpetajaid, ikka rohkem ja ikka paremaid, saame me endale nüüd ja tulevikus siis ja ainult siis, kui me neile esimesest hetkest peale korralikult süüa anname. Ihutoit käib vaimutoidust ikka sammukese ees, see on loodusest nõnda seatud, kuna sööma peavad ka need, kes (veel) sugugi mõtelda ei mõista. Nii näibki sihipärane alustada söögi peale mõtlemisest.

Küll siis tulevad ka lapsed ja kõik muu ilus.