Mis sajandil me elame, küsib lapsevanem ja ajakirjanik Maris Hellrand ERR Uudiste arvamusküljel, kirjutades sellest, kuidas pikk suvevaheaeg võib olla küll tore, kuid ei korva ülejäänud aasta pikki koolipäevi.
Meie perel on selja taga pikk ja imeline suvi Hiiumaa rannakülas. Tänu netiühendusele saan vabakutselisena töötada sõltumata asukohast ja seetõttu on mul luksuslik võimalus kolmeks kuuks linnast kaduda. Ratastel, meres, metsas. Naabrilastega ja sõpradega – tõeline Bullerby.
Ja nüüd oleme selle eest juba üle kuu aja kibedalt maksnud. Teist klassi alustanud poistelt tuleb küsimusi: “Mispidi see kolm kirjutatakse?” Igal õhtul õpime 2-3 tundi lisaks pikkadele koolipäevadele. Sama kuulen ka sõpradelt, millest võin järeldada, et meie poisid pole erand.
Siit jõuame taas Eesti koolivaheaegade juurde. Ei ole mõtet hakata tooma võrdlusi teiste maade koolivaheaegade pikkustega, seda on sellel teemal peetud diskussiooni käigus juba küllalt tehtud. Selge on aga see, et Eesti lapsed on koolis õnnetumad kui teised Euroopa lapsed ja talveks juba korralikult üle väsinud. Olles seda arutanud ka oma laste ja nende sõpradega, on nemad arvanud, et oleksid nõus koolivaheajast tüki ohverdama, kui koolipäevad algaks tund hiljem ja kodutöid ei oleks või oleks vähem.
Inimesel ei ole võimalik füüsiliselt ette puhata. Inimene, eriti kasvav ja arenev, vajab töö ja puhkuse vaheldumist regulaarselt. Täna peavad aga lapsed suutma kolm kuud kogu aasta jaoks ette puhata, et siis ülejäänud üheksa kuud teha pikemaid tööpäevi kui nende vanemad. Ime siis, et nad kevadeks surmani väsinud on.
Pikemalt saab lugeda siit.
Lisa kommentaar