Kuidas võidelda järelevastamisega gümnaasiumis, küsisid 1. novembri Õpetajate Lehes kolm õpetajat. Samas leidsid nad ka ise põhilise vastuse üles – järeltööd on kooli põhimõtete küsimus ja huvi õpilaste suure arvu vastu.

Vahel tõesti juhtub, et gümnasistid kasutavad puudumiste õigustuseks asjaolu, et gümnaasium pole kohustuslik ja gümnasist võib ise otsustada, millal kooli tuleb ja millal mitte. Tegelikult on gümnasist võtnud endale kohustuse koolis käia juba pelgalt avalduse kirjutamise ja valiku kinnitamisega, mis tähendabki kodukorra järgimise ning õppekava täitmisega nõustumist.

Hilinemisest pole küll põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses midagi kirjas, järeltööde kohta samuti mitte, kuid gümnaasiumil on õigus otsustada, et õppida mitte soovivad noored seal enam käima ei pea. Nii kool kui ka ühiskond lähtuvad eeldusest, et gümnaasium on õppimise koht, ning vastupidisel juhul võivad ja suudavad koolid ise oma korras sätestada, kuidas käituda – millised on sanktsioonid, kui õppimine ei huvita.

Reaalsus on paraku see, et õpilaste puhul, kes ei taha koolis käia ega õppekava täita, ei söanda kõik koolid sanktsioone rakendada. See pole enam seaduse, vaid kooli kultuuri, eesmärkide ning mentaliteedi küsimus.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 35 ütleb väga ühemõtteliselt, et õpilasel on õigus ja kohustus täita õpiülesandeid ning osaleda temale kooli päevakavas või individuaalses õppekavas ettenähtud õppes. See kehtib ühtviisi nii põhikooli- kui ka gümnaasiumiõpilase kohta. Puududa üksnes mõjuvatel põhjustel, kusjuures mõjuvuse hindamise õigus on koolil. Siit järgneb küsimus: mil viisil on koolis kokku lepitud õppes mitteosalemisega tegelemine? Kas see on läbi räägitud, kodukorras fikseeritud ning õpilastele üheselt selgeks tehtud?

Vastutus mitteõppimise eest võib olla karm – kuni koolist väljaarvamiseni (PGS § 28), mille aluseks saab olla kodukorra rikkumine, sh ka hilinemine-puudumine. Lisaks lubab seadus gümnaasiumil võtta kasutusele meetmeid koolist väljaarvamiseks. Kas ja kuidas koolid seda võimalust on rakendanud ning järginud, sõltub jällegi kooli kultuurist ja vastutustundest. Kool on kohustatud õppest puudumistest teavitama ka vanemat, kuid 18-aastaselt muutub inimene teovõimeliseks ja vastutus kooli õppekava ning kodukorra mittetäitmise eest lasub täielikult õpilasel endal.

Mis jääb aga tundi hilinemise ja äärmusliku vahendi – koolist väljaarvamise – vahele? Ühest küljest ootame õigusega, et kooliskäimist motiveerib huvitav õpe, kuid noortega, kes pole harjunud võetud kohustusi täitma, tulebki olla nõudlik. Sageli isegi nõudlikum ja ennastkehtestavam, kui õpetaja seda ise sooviks. Õpetajatel on õigus seada täiendavaid meetmeid, et rohketele puudumistele ja järelevastamistele omal algatusel piiri panna.

Vastutuse puudumise ja ignorantsuse põhjus ei peitu (ainult) koolis. Looderdamine gümnaasiumis on tagajärg, mille põhjus on üldjuhul märksa kaugemal, ulatudes põhikooli, lasteaeda ja kodusesse kasvatusse. Vene kirjanik M. Bulgakov küsib oma jutustuses „Koera süda”, kas nõukogude võim käsib käia poriste kalossidega marmorpõrandal, korjata ära lilled trepimademelt ja sülitada maha. Ning vastab: ei, seda ei käskinud nõukogude võim, seda teevad nõukogude inimesed.

Kas kõik täiskasvanud, kes on lapse kasvatamisega tegelnud, saavad kätt südamele pannes kinnitada, et on andnud maksimaalse panuse põhiliste väärtushoiakute kujundamisse? Kas kõik gümnaasiumid on selgitanud tulevastele õpilastele nende kohustusi ja tegematajätmiste võimalikke tagajärgi, ning seda mitte ainult õpilasi vastu võttes, vaid ka õppetöö käigus?

Kas gümnaasiumid, kes õpilaste arvu suurendamise nimel võtavad vastu noori, kes tulevad põhikoolist ebapiisavate sotsiaalsete oskustega, annavad endale aru, missuguse vastutuse nad võtavad? Nad võtavad täiendava ülesandena vastutuse kujundada põhikoolis omandamata jäänud pädevused – planeerida õppimist ning seda plaani järgida; hinnata oma tegevust üldkehtivate moraalinormide seisukohast; toimida teadliku ja vastutustundliku kodanikuna; järgida eri keskkondade reegleid − mis on eelduseks vastutustundlikule suhtumisele tulevases töö- ja pereelus.

Mida aga saame teha ühiselt kohe ja kiiresti looderdamisega võitlemiseks? Esiteks rakendada juba olemasolevaid võimalusi. Kui õpetajad võtavad looderdamist kui õppetööd segavat paratamatust, siis on kooli juhtkonnal ja haridussüsteemil keeruline neid abistada. Samuti on õpetajatel keeruline, kui juhtkond ise tahab looderdamise ees silma kinni pigistada, kuid siin ei aita mingi lisaseadus. Kui aga õpetajad astuvad looderdamisele vastu, siis on kooli juhtkonna kohus neile selles tuge pakkuda. Süsteem ega seadus selleks takistusi ei sea ning kõik võimalused on koolidel juba praegu olemas.