Jaanuari keskel ilmus Eesti meediasse kujukas näide, miks PISA test ei ole Eesti hariduse kvaliteedi oluline näitaja.

Ettevõtja edukast IT-firmast väitis, et Eesti on suure maksukoormusega riik. Rahandusminister väitis vastu, et Eesti on keskmise euroopaliku maksukoormusega riik. Vaidluse selles etapis aidanuks PISA testidega pärjatud haridus ehk tuua loosse mõningast selgust, kui keegi oleks defineerinud mõisted ja viidanud allikatele. Otsides netist kiirkorras suure rahvusvahelise, meie riigile palju teenuseid pakkuva audiitorfirma raportit (millest dispuut tõenäoliselt alguse sai), selgusid ehmatavad tõsiasjad. Raportis oli tehtud lihtne protsentarvutus järgneval viisil:  kui sul on viiest õunast kaks ehk 40%, kolmest pirnist üks ehk 33%, kahest munast üks ehk 50%, siis on sul kokku toiduainetest 40 + 33 + 50 = 123%. Tõenäoliselt oli kellelgi siiski mingeid ähmaseid küsimusi tekkinud ja seetõttu oli protsendimärk  lõpuks trükist välja jäetud. Protsendimärgi puudumine ei olnud muidugi enam kuigi oluline, sest ei riigilt sadu miljoneid saanud ettevõtja ega miljardeid jagav minister suutnud jõuda vaidluses asja tuumani. Üks europarlamendi blond saadik kordas mõttekäiku mõni aeg hiljem.

Säärane ehmatav lugemine koos asjaoluga, et edukad, riigilt väga palju raha saanud ja saavad inimesed pikas rivis nii toimivad, viis järelduseni, et

1) isegi kui PISA test väljendab adekvaatselt Eesti paigutumist üleilmsel haridusmaastikul, pole selles midagi rahuldust pakkuvat. See tähendab üksnes, et allakäik algas hiljem ja põhi jõuab kätte natuke hiljem.

2)  Eestil on tõesti võimalik jõuda viie rikkama riigi hulka. Selleks tuleb taastada nõukaaegne põhikooli- ja keskkooliharidus nii koormuste kui ka eksaminormatiivide osas. Hariduse andmise taastamise järel on vaja vaid 10–15 aastat oodata, kuni teised riigid täiesti mõtlemisvõimetuteks jäävad. Põhikoolist ja gümnaasiumist välja kukkujad, kes eksameid ei soorita, tuleb suunata kutseharidussüsteemi, mitte anda neile imelike numbritega eksamitunnistusi.

Kahjuks pean tunnistama, et ka minu kunagine kool on muutunud Waldorfi kooliks. Uurides säärase kursimuutuse põhjusi, selgus, et ei direktor ega kool tervikuna julge astuda vastu tsentraliseeritud ühtlustavatele õppekavadele. Kardetakse ministeeriumi.

Sestap on Eesti tulevik paljuski õpetajate käes. Õpetajatel pole mitte üksnes õigus ja võimalus jalad ministeeriumi lauale panna, vaid ka moraalne kohustus. Täna alaneb keskmine tulemus ja vastavalt keskmisele tulemusele alandatakse latti. Nüüd siis on jõutud välja tulemini, et terve ühiskond on rahul, et neid juhivad inimesed, kes on rahul ülaltoodud protsentarvutusega. Selles on oma roll ka õpetajate, eelkõige koolijuhtide mugandumisel ja sundparteistamisel. Eestile ei ole tugevat hariduspõhja loonud mugavalt poliitilist pärivoolu ulpivad koolidirektorid.

Jalutage raamatukokku, võtke vene aja õpikud ja eksamiülesannete kogumikud: kes ära ei tee, see lõputunnistust ei saa.