Seoses Tallinna reaalkooli direktori Gunnar Polma lahkumisega meie hulgast pöördus Õpetajate Lehe toimetus inimeste poole, kes on temaga lühemat või pikemat aeg koos töötanud, ja palus neil meenutada hetki koos käidud teelt.

Ta oli meie hea koostööpartner

Meelis Kond, Tallinna haridusameti hariduskorralduse teenistuse direktor

Gunnar Polma oli inimene, kes tundis alati muret hariduse käekäigu pärast, seda nii oma koolis, Tallinna linnas kui ka Eesti riigis. Selle mure pärast kandideeris ta Vaba Isamaalise Kodaniku juhatuse liikmena ka Tallinna volikogusse – et toimuvat rohkem mõjutada. Haridusküsimustes oli ta Vabas Isamaalises Kodanikus arvamusliider.

Gunnar Polmat iseloomustas inimlik soojus ja sõbralikkus, sallivus. Ta sai hästi läbi nii õpilaste kui ka kolleegidega. Ta ei olnud kunagi tähtis, kuigi tema kool on ju eriline. Haridusametiga suheldes oli ta endale alati selgeks teinud, mis sõltub temast endast ja mis sõltub teistest. Ei esitanud nõudmisi, vaid arutles, konsulteeris, küsis nõu, tegi ettepanekuid. Oma tasakaalukuse, rahulikkuse ja läbimõeldud tegevusega oli ta haridusametile hea partner, temale võis alati kindel olla.

Viimasel ajal tundis ta tõsist muret koolide rahastamise pärast, kuid tavaliselt oli tema jaoks peamine küsimus ikka see, kuidas õpilasi kaasaegselt ja tulemusrikkamalt õpetada. Ta pani suurt rõhku kooli sisehindamisele, objektiivselt enesesse vaatamisele. Ta ei hinnanud oma kooli ainult eksamite või tasemetööde järgi, vaid lisas sinna alati eneseanalüüsi, tagasivaated, küsimuse, miks just nii läks.

Gunnar Polma rajatud Kesklinna põhikool on näide sellest, et tal polnud ainult häid ideid ja järjekindlust, vaid ka piisavalt mõttekaaslasi, sõpru, toetajaid.

Tema ideaal oli toimiv kodanikuühiskond

Külliki Kübarsepp, Vaba Isamaalise Kodaniku juhatuse liige

Vabas Isamaalises Kodanikus oli Gunnar Polma nii hariduse eestkõneleja kui ka kogu organisatsiooni arengu eestvedaja. Eelkõige tõi ta meie organisatsiooni selgeid strateegilisi eesmärke, korrastatud ja sihipärast mõtlemist. Kodanikuühiskond oli talle südamelähedane. Eesti Vabariigi iseseisvus tähendas talle seda, et igal inimesel on võimalus ühiskonnas aktiivselt kaasa lüüa.

Ta kandideeris Tallinna voli­kogus­se Vaba Isamaalise Kodaniku nime­­kirj­as, ehkki oli samal ajal sotsiaaldemok­raatliku partei liige. Ta oli selle partei liige mitme erakonna järjestikuse liitumise tagajärjel ega olnud kuigi rahul. Ta ei öelnud seda otse välja, aga tunda oli. Ta lootis, et Vaba Isamaaline Kodanik saab uueks erakonnaks, mis hindab kodanikuühiskonda. Tema pidas normaalseks, et erakonnad ja kodanikuühendused teevad koostööd. Praegu me seda ju ei näe.

Gunnar Polmat on peetud rahulikuks ja vaikseks inimeseks, aga kitsamas ringis võis ta oma seisukohti tuliselt kaitsta, võtta sõna ka siis, kui sõna ei antud – eriti siis, kui riivati tema õiglustunnet. Kui me temaga viimati kohtusime, ütles ta, et Vaba Isamaaline Kodanik teeb õiget asja ja oleks hea kasvada erakonnaks. Lisas siis, et kahjuks ei saa tema seda koos meiega teha. Miks ei saa, seda ta ei öelnud. Aga oli näha, et tal oli väga kahju, et ta ei saa osaleda.

Meil on temast südamlikud ja head mälestused. Kui Vaba Isamaalise Kodaniku juhtkond pärast Gunnar Polma surma kokku sai, tundsime, et oleme kaotanud suure tugipunkti. Peame mõtlema, kes hoiab meil isamaalisi väärtusi, riigikaitset ja eesti keele kaitset päevakorras sama hästi, kui tegi seda Gunnar Polma. Tunneme temast suurt puudust.

Koolijuht, keda võis usaldada

Aili Hõbejärv, Tallinna reaalkooli klassiõpetaja

Gunnar ei teinud suurtel ja väikestel õpilastel vahet, talle olid kõik tähtsad. Kui algklassidel oli mingi lauljate, tantsijate, tublide õppijate autasustamine või midagi muud taolist, muutis ta pikemata oma päevakava, et tulla tublisid lapsi tunnustama. Algklassiõpetajatele läks see südamesse.

Igal esimesel septembril võtavad reaalkooli abituriendid esimese klassi lastel käest kinni ja tutvustavad neile koolimaja. Esimesena mindi alati direktori kabinetti. Gunnar esitas siis igale väikesele külalisele, kes tema juurde sisse astus, mõne küsimuse, ja aktusel kõnet pidades rääkis ikka sellest ka, mida esimese klassi lapsed talle vastasid. Tema arvates oli see tähtis. Hästi armas oli neid kõnesid kuulata.

Ta hoolis õpilastest. Kui kellelgi ei läinud õppimine enam hästi, tekkis käitumisprobleeme, ei öelnud Gunnar: head aega, sellistel õpilastel pole meie koolis kohta. Ta püüdis selgusele jõuda, mis on lapse nii kaugele viinud. Ta võttis asjasse puutuvad õpetajad kokku, arutas nendega.

Füüsiline puue pole olnud meie kooli pääsemisel takistus. Kui minu kolmandasse klassi tuli puudega laps, ei olnud mingit küsimustki – ta võeti kohe vastu. Esimesel septembril tuleb meil esimesse klassi ratastoolis laps.

Gunnar Polma oli koolijuht, kelle juurde julgesid õpetajad minna ka isiklikest muredest rääkima. Igaüks võis olla täiesti kindel, et tema kabinetis räägitu jääb nende seinte vahele. Kõigile juhtidele ei ole seda omadust antud.

Ta hoolitses sellegi eest, et kool ei oleks rahapuuduses, asutas mitmeid fonde, otsis võimalusi. Headel aegadel ei julgenud me teiste koolide õpetajatele öeldagi, kui palju ja häid koolitusi meil oli. Kindlalt seisis ta õpetaja palgatõusu eest. Õpetajate streigi ajal ütles ta, et ta ei tohi koolijuhina sellest osa võtta, aga oli kohal: hoidis loosungit, reaalkooli müts peas.

Ta pidas väga tähtsaks õpetaja eneseanalüüsi. Iga õppeaasta lõpul olid meil arenguvestlused, kus põhirõhk oli valupunktidel: mida ette võtta, et järgmisel aastal paremini läheks. Juunis toimusid õppetoolide kogunemised, kus õppetoolide kaupa olid mitmetunnised arutelud selle üle, mida saaks paremini teha. Iga õpetaja sai siis direktsioonile oma ettepanekud esitada. Ja kunagi ei öeldud, et me ei saa seda teha. Alati sai. Alati leiti võimalus – ka siis, kui asi tundus täitsa võimatu.

Ta hindas kõrgelt traditsioone

Jaana Roht, Kesklinna põhikooli direktor

Töötades Gunnari kõrval reaalkooli arendusjuhina, nägin ma, kui tähtsaks ta pidas reaali traditsioone. Ta luges kooli ajaloost kirjutatud raamatuid, pani teatud kohtadesse lipikuid vahele, mainis neid kohti oma kõnedes. Viimane suurem asi, mida ta taastada tahtis, oli tuua maadlus tagasi reaalkooli. Nüüd on Pärnu mnt 11 hoones selleks ruum olemas. Ta taastas reaalkooli rammumehe traditsiooni. Ka liuväli spordiväljakul oli tema üks nendest ideedest – vanasti ju oli!

Oleme omavahel arutanud, et peame tegema ajurünnaku või midagi taolist, et panna kirja kõik ideed, mida Gunnar välja käis. Et me ei unustaks neid ära. Ta lükkas väga palju asju käima. Oli väga järjekindel. Ja ta oli ka väga hea veenja. Ta võis pidada pikki ja põhjalikke veenmiskõnesid, võis rääkida väga pikkade lausetega. Ja ta oli oma ideedes väga järjekindel. Võib-olla oligi järjekindlus tema iseloomu üks peamine tunnusjoon. Meie jaoks oli ta parim direktor, kes meil on olnud.

Ta tahtis, et võimalikult paljud lapsed saaksid reaalaineid õppida

Alar Tamkivi, Tallinna Kesklinna põhikool, koolipidaja esindaja

Kui mina Gunnar Polmaga koostööd alustasin, oli reaalkoolil õppevahendite ostmiseks üks kroon õpilase kohta kuus. Sealt hakkasime seda summat kasvatama. Asutasime fonde, äriühinguid ja muid tugistruktuure, mis aitasid kooli majandada. Hoidsime neid käigus. Meie viimane suur ühine ettevõtmine oli muidugi Kesklinna põhikooli asutamine. Ta oli kõiges visionäär ja eestvedaja. Julge kavandaja ja mõtleja. Võimaldada võimalikult suurel arvul lastel head reaalharidust saada – see oli tema suur mure, mille pärast ta võitles pikki aastaid. Ja lõpuks saavutas ka edu.