Kui Prantsusmaal troonipärija kuningaks sai, hüüti valjusti: „Le roi est mort, vive le roi!”, mis on meie keeles: „Kuningas on surnud, elagu kuningas!” Kui paari nädala eest Eesti valitsus muutus, tahtsin minagi minister Aaviksoo errumineku puhul sama hüüdlausega välja tulla, aga siis hoidis tagasi õpetajale omane sisemine tsensuur. Nüüd, mil vana minister juba muu eluga harjunud, ei tohiks see vana loosung teda enam pahandada. Minister Ossinovski on ministeeriumi Tallinna bürooga ehk juba harjunud ning Tartuski ära käinud.

Tahaksin peatuda probleemidel, mis mind endiselt kummitavad. Uue ministri väljaütlemistes on palju sarnasusi minu pedagoogilise kreedoga, aga mul on hirm, et need sarnasused võivad hakata kahanema, kui teda töötleb haridus-ja teadusministeeriumi 300 inimesest koosnev bürokratiseerunud kollektiiv. (Isver, kui suur ametnike armee nii väikese riigi kohta!)

Mõnest minister Ossinovski väljaütlemisest olen leidnud sarnasusi riigikooli mõistest arusaamisel. Aaviksoo-aegne moesõna „riigigümnaasium” on minule sama enigmaatiline kui teisedki sama tuletusega liitsõnad: riigileib, riigiviin, riigieksam. Viimase puhul on asi klaar: riigieksam on selline eksam, kus meie kooli eksamitöid parandavad Kärdla kooli õpetajad ja Kärdla eksamitöid parandavad Põlva õpetajad.

Et see nii toimiks, selle nimel kulutatakse miljoneid eurosid. Mida aga kujutab endast riigigümnaasium? Kui palju see uhke nimega kool tavalisest linnakoolist erineb ning kas meie lütseum ja Tõnismäe reaalkool ei olegi Eesti Vabariigi keskharidust andvad õppeasutused? Kas riigigümnaasiumi ja tavagümnaasiumi vahe on sama, mis omal ajal Nõukogude Liidus sovhoosidel ja kolhoosidel?

Hästi tobe on ka sõnapaar „puhas gümnaasium”. Kohe tahaks küsida: „Kui puhas?” Loogiliselt peaksime järeldama, et Eestis on ka suurel hulgal ebapuhtaid gümnaasiume. Kohati meenutab troika Aaviksoo-Küttis-Rebane hariduspoliitika reformatsiooniaegset usupuhastust – kui te ikka oma kooli puhtaks gümnaasiumiks ei muuda, siis te nagu polekski eestlased.

Eks siit ka Tartu haridusameti ülikiire ortodoksaalsele koolitüübile üleminek. Endine koolikorraldus kaotati lootuses, et uued ülipuhtad gümnaasiumid hakkavad tootma üksnes kuld- ja hõbemedaliga lõpetajaid. Loodeti ka peamisele – uus koolitüüp võimaldab ehk, nagu Olümposelt lubatud, koole hõlpsamini majandada ning õpetajatele normaalset palka maksta. Siiski kostab juba ka Tartust nurinat à la „tegime küll nii, kuis minister tahtis, aga uus palgafond ei võimalda ots otsaga kokku tulla”.

Haridus- ja teadusministeeriumi endine troika pidas ideaalseks koolitüübiks Treffneri gümnaasiumi. Aga võta näpust – ka nemad ei tule ots otsaga kokku! Tekib küsimus: kes siis suudab? Mina ka ei suuda.

Jäin uskuma minister Aaviksoo lubadusi ning tõstsingi 1. jaanuarist meie kooli töötajate palku. Loll olin! Oleks ministeerium vähemalt ühe kuu oma idiootliku „haridustoetusega” viivitanud, aga õpetajate palgaraha arvud jõudsid minuni veidi enne aprilli alguse palgapäeva. Kui selline viivitamine pole perverssus, mis see siis on?

Kas ei võiks minister Ossi­novski oma ministeeriumi 300 töötajat kokku kutsuda ning koos nendega koolide rahastamine kiires korras üle vaadata? Ja mis rahastamine see selline on: algklassiõpilane maksab niipalju, põhikooli õpilane naapalju ja keskkooliõpilane hoopis mingi koefitsiendi, mille aluseks on klassi täitumus kusagil 32 või isegi 36 õpilasega.

Kuhu kurat ma need 36 õpilast panen, kui meie koolihoone ehitati enne sõda arvestusega 25−27 last klassiruumi peale?! Määrake ometi õpilase koha maksumus (nn peamaks), korrutage see kooli õpilaste arvuga ja küll mina selle raha ära jagan! See ei peaks üldse ministeeriumi asi olema, kuidas mina kooli majandan. Peaasi, et direktor ei varasta ning oleks kodumaale lojaalne. Kui varastab ja on ebalojaalne, laske lahti või pange ta kinni!

Uus minister ei jõua küll ühe hooajaga palju ära teha, kuid üht asja suudaks ta siiski: hariduse ideoloogia alusepanijad tuleks kiiremas korras asendada teistmoodi mõtlevate inimestega. Sellega viivitada ei tohi. Sest kui minister Ossinovski sellega viivitab, istuvad nad talle pähe ja tasapisi saab temastki tavaline bürokraat, kes õpetajaid üleolevalt üksnes kiunujateks peab.

Kas meie haridusministritega on seda varem juhtunud? On küll. Mitmega!