Ma ei kirjuta kirumise eesmärgil, vaid tahan rääkida südamelt ära. Tahan rääkida riskilastest ja haridusest.

Soomaa rahvuspargi serval, Tohera ja Jõesuu küla piiril asub Viira kool. Vanust auväärsed 156 aastat. Viimase üheksa tegevusaasta jooksul on seal tegeldud peamiselt lastega, kes pole oma kodukoolis hakkama saanud. Mitte et kodukool olnuks halb, aga tihti on otstarbekam see üks laps, kes õpetajal õpetamise tunnist tundi võimatuks teeb, teiste õpilaste heaolu nimel klassist eemaldada. Mõni laps läheb kooliteel „kaduma”, jõudmata kuude kaupa kooli. Tuleb ette, et laps tuleb oma perest, sõpruskonnast või linnakeskkonnast eemaldada. On lapsi, kes psüühilise iseärasuse tõttu ei talu suurkoolide ja -klasside olustikku, leidub sõltlasi jne, jne. Kogu see kirju seltskond mahub sõna „riskilapsed” alla. Pedagoogid teavad, et neid jagub. Viira kool on just selliste laste jaoks. Meie kooli töötajad on teinud tööd südamega ning sama palga eest mis tavakoolide töötajad. Päris tavakooliks me ennast pidada aga ei saa. Meil on ainult üksikud lapsed koduvallast, enamik on tulnud Pärnumaa teistest omavalitsustest ja ka Tallinnast, saartelt ning mujaltki. Enamasti on nad siia saadetud käitumisprobleemide tõttu. Oleme pea iga päev ja tuhat korda läbi käinud „torudest ja aukudest”. Tööle on jäänud need õpetajad ja kasvatajad, kes saavad hakkama.

Töötame eliitkoolide vastasäärmuses. Kool on kohandanud oma töö probleemide järgi. Õpetajad tulevad kohale ka õhtuti, valmistudes lastega järgmiseks koolipäevaks. Tihti saab õpilane, kes päeval klassitunnis seltskonna ees bravuuritseb või kaasa ei tööta, õhtul õpetajaga omas toas õpitud. Pedagoogilises töös lööb kaasa personal direktorist kokkadeni. Meie kooli eripära on, et enamikul õpilastest puudub igasugune õpimotivatsioon. Laste elud on tihti väga katki ning õppimine asub eluliste probleemide pingereas alles kaugel, kui mitte viimasel kohal. Tuleb neist hoolida ja neid mõista. Tuleb leevendada nende „hingetulekahjusid”, sest päris kustutada me neid ei saa. Elame oma kooli lastega koos seitse päeva nädalas ja 24 tundi ööpäevas. Õpetajad ja kasvatajad käivad vahetustega tööl ka nädalalõputi, kui laps ei soovi või ei saa koju sõita. Kasvataja on vahel lapsele rohkem ema eest kui oma ema. Teinekord võtab õpetaja kaasa lapse sokid, et need terveks nõelutuna järgmisel koolipäeval tagastada. Ma ei halvusta ega üldista meie lapsi ja nende peresid. Õpilaskodu üheksa tegevusaasta jooksul on nähtud väga palju, mida „issanda loomaaed” (heas mõttes öelduna) pakub. Oleme aru saanud, et nende laste puhul on hariduse andmine oluline, aga mitte peamine. Inimeseks kasvamine/kasvatamine on tähtsam. Siia kooli ja õpilaskodu seinte vahele on väga paljud meie õpilased jätnud oma puberteediea arutud mässamised. See aeg tuleb koos üle elada ja hea, kui õpilane tol eluperioodil viibib eemal tõmbekeskuste ööelust ja linnakampadest.

Valge tunnistus on samuti tunnistus. See tunnistab, et laps on olnud koolis. Hoolimata lõpueksamitel põrumisest tuleb temast tulevikus riigile vajalik lihttööline. Ma ei taha öelda, et me ei õpeta ega koolita ning kasvatame ainult lihttöölisi. Kes soovis ja veidigi kaasa aitas, sai meie koolist hea hariduse, sest õpetajad töötasid ja töötavad lastega tõesti individuaalselt. Meil on omad edulood.

26.03.2014 võttis Tori valla volikogu pikkade arutelude järel vastu raske otsuse – sulgeda Viira kool. Nutsid töötajad ja nutsid isegi õpilased. Õpilastel on ees koolivahetus ning 21 koolitöötajast pakutakse vallas erialatööd vähestele. Enamikul kõrgharidusega pedagoogidel/kasvatajatel on ees valik: kas erialatöö saamiseks lahkuda vallast või jätkata kohaliku puidufirma abitöölisena. Masenduse, pettumuse ja solvumise segu on suur ja hingemattev. „Eesliini kogemustega haridussõdurid” on mittevajalikena kõrvale tõugatud.

Kooli sulgemisotsus oli pragmaatiline. Eks neid „aga”-sid ja „kui”-sid otsuse ümber oli, kuid kõik need kokku poleks suutnud tuua meid välja raskest rahaliselt olukorrast, kuhu koolide uus rahastusmudel kõik väikekoolid on tõuganud. Tori vallavalitsus pöördus haridusministeeriumi poole palvega saada Viira koolile riigi tuge. Vastus oli, et tuge ei tule.

Kirves on löödud pakku. Kes jäid ühele, kes teisele poole. Kas tõesti ei vääri erijuhtumid arutelu? Pööran oma küsiva pilgu haridusministeeriumi poole. Kas rahaline otstarbekus on ainus kriteerium, mille alusel suretada elu maakohtade väikekoolidest välja?

Viira kool on tõmbekeskustest eemal asetsev 2000 m² koolikompleks. Õpilaskodu asub 1935. aastal ehitatud algkoolihoones, mis 2004. aastal riigi rahastusega ehitati ümber 25 õpilase majutamiseks. Praegune põhikorpus valmis juurdeehitusena 1992. aastal. Selles on klassiruumidele ja muule vajalikule lisaks avar võimla ja hea köögiplokk. Koolimaja asub Navesti jõe kaldal, kus poisid õhtuti kalal käivad. Ümber maja on puhas, vaikne ning kaunis loodus.

Meie asukoht, suurtest keskustest eemal, on riskilastele sobilik kas või seepärast, et suvalisel hetkel siit ära minna on tülikas, aeda meil ju ümber pole.

Meil on seljataga 156 aastat hariduspidevust. Meil on kümnendat aastat riskilastega töökogemust omav koolitatud ja edasiseks tööks motiveeritud meeskond. Hea koostöö Sindi konstaablijaoskonnaga, koostöökokkulepped Pärnu vaimse tervise keskusega, väljakujunenud ning tugev suhtlusvõrgustik Pärnu linnas ning maakonnas. Veel selle aasta alguses otsisime võimalusi, kuidas edasi areneda ja tugisüsteeme täiustada. Kui Eesti riigil pole oma murelaste jaoks sellist kooli vaja, siis …

Taoliselt tegutsevaid haridusasutusi on Eestimaal vähe. Nendele, kes veel püsivad, soovin jaksu ja lootust. Lootust, et haridus- ja sotsiaalmaastikul nähakse tavaõpilase kõrval rohkem ka riskilast ja inimesi, kes nendega tegelevad.

Küllap on tavakooli ning erikooli vahele siiski vaja teistsuguse õppekavaga vaheastme kooli. Nagu oli Viira kool.