Meie hariduselu embab jõuliselt maagiline võlusõna − pädevus. Kõik on kõiges pädevad. Kes veel ei ole, peab pädevaks saama. Mittepädevat aitavad kõige pädevamad. Kuidas nemad pädevaks said, on suur saladus.
Kuid kas me ikka oleme kõiges kõige pädevamad? Meil on palju häid ja väga häid lapsi. Paraku peavad paljud head lapsed kasvama ilma isata. Põhjusi on palju. Osa isasid on sunnitud kaugel olema, et kindlustada heale lapsele inimväärikas elu. Osa isasid on lihtsalt minema kõndinud, aga neist on jäänud maha head lapsed. Soovime, et pädevus aitaks, eriti koolieelikuid ja põhikoolis õppivaid lapsi. Gümnaasiumilapsed ei tee sellest numbrit, nemad tahavad juba ise isaks saada.
Me vajame meesõpetajaid, kes oleksid päevasel ajal heale lapsele isa eest. Head lapsed muutuksid õnnelikumaks, teatud osa ööpäevast saaksid nad kasvada isaga. Pädevus peaks meesolendid kooli tooma. Kuid ei suuda, vaid väidab, et asendusisa jaoks ei ole raha. Pädevus on õnnetu, sest ta pole pädev probleemi lahendama. Tulemuseks on see, et head lapsed kasvavad isata. Pädevus aga istub oma mättal ja mõtiskleb juhanliivilikult: kui seda metsa ees ei oleks …
Lisa kommentaar