Kahtlemata õpetavad meid kõik inimesed, kellega elu jooksul lähemalt kokku puutume. Kes vähem, kes rohkem. Kes heas, kes mitte nii heas. Iga kogemus annab arenguvõimaluse.
On õpetajaid, kes jäävad meelde kogu eluks. Minu jaoks on olnud selline õpetaja minu klaveriõpetaja Tallinna muusikakoolist. Olin 12-aastane, kui kolisin väikelinnast Tõrvast Tallinnasse ema juurde elama. Elukohamuutus oli mulle raske – harjunud jalutama läbi pargi koolist koju kümne minutiga, tuli nüüd sõita bussidega kesklinnast halli kivilinna, Lasnamäele. Ükskord alguses eksisin isegi ära, oma kodupaneelmaja leidmata, sest nad kõik on ju ühesugused.
Kohanemist ei teinud lihtsamaks ka suur kesklinna eliitkool. Kui muusikakoolis jäeti mind väikelinna taseme tõttu klassi kordama ja tagatipuks määrati klaveriõpetajaks meesõpetaja, otsustasin, et jätan muusikaõpingud päevapealt. Nii hirmutav tundus mulle, kes ma olin kasvanud vanaemaga ja kellel polnud ei venda ega isa, mõte meesõpetajast.
Selline oli kurblik eellugu, mis pöördus heaks, vähemalt muusikakoolis. Otsustati, et saan teise õpetaja, ja saingi ilmselt muusikakooli parima õpetaja – Maire Rooviku. Tehnilise taseme poolest olin kehv, noodilugemine polnud mul ka kõige parem, aga kui lugu oli selge, sain hakata musitseerima, ja õpetaja teadis, millised lood mulle sobivad. Romantilised! Tehnilised arvestused – heliredelid ja etüüdid – tuli kuidagi ära mängida, aga naudingu sain õpetaja valitud tundeliste palade mängimisest.
Sa petad oma musikaalsusega ära, ütles ta mulle mu esinemist analüüsides. Olin kehva esinemisnärviga: kuigi pala oli 5+ vastusele esitusvalmis, suutsin selle oma värisevate kätega õpetaja kurvastuseks ära rikkuda, musikaalsuse eest aga pandi mulle hindeks 4+.
Mäletan, et õpetaja nuttis vahel, nii kahju oli tal. Ja minul oli temast kahju. Maire on nii emotsionaalne, ta naerab heliseva häälega ning nutab rõõmust või kurvastusest julgelt kõikide nähes. Me mõistsime teineteist. Ma ei kartnud iial tema tundi minna, isegi siis, kui ma polnud harjutanud või mul polnud tuju. Siis võis ta minuga lihtsalt juttu ajada. Just selline peab olema õpetaja! Elu on olulisem kui tunniplaan!
Üks loobumise hetk oli mul veel. Kui muusikakooli lõpuklassides tuli tundide viisi harjutada, tekkis mul suurem kriis ja isegi trots. Ka ema oli valmis loobuma, ta ei viitsinud mind sundida, tundsin juba rõõmu mõttest, et ei pea enam harjutama. Kuni ükskord tuli klaveriõpetaja meile koju ja suutis veenda mind jätkama. Selle eest olen talle lõputult tänulik.
Kuigi õpetaja soovitas mul pärast muusikakooli lõpetamist klaveriõpinguid jätkata, oli mind selleks ajaks haaranud juba rohkem laulmine. Aga klaverist pole ma tänaseni lahkunud, vastupidi, jõuan üha rohkem selle juurde tagasi, kirjutades oma laule ja vahel mängides klassikalisi palu – Chopini, Debussyd. Just hiljuti leidsin noodi, kuhu õpetaja oli kirjutanud suunavad märkused: „laula välja”, „sametisügav” või „see on see, mida otsisid”.
Nüüd saadan õpetajale videosalvestisi oma lapse klaveriesinemistest ja ta ütleb, et sellist last õpetaks ta rõõmuga. Maire õpetab lapsi senini ja ma soovin, et tal jätkuks nii energiat kui ka vaimustavaid õpilasi.
Lisa kommentaar