Kümmekonna päeva pärast otsustavad Euroo­pa valitsusjuhid tõe­näo­liselt üsna üksmeelselt ära, kuidas põletava pagulas­probleemi lahendamisel konstruktiivselt edasi minna. See otsus sisaldab kvoote, kohustusi ja solidaarsust, kuigi ehk mitte päris nii, nagu Euroopa Komisjon välja pakkus. Mida täpselt ja millises annuses, fikseerib kõikvõimas valem, millega ükski riik ei ole lõpuni rahul, aga kompromiss ju ongi igaühe väikeste loobumiste ja järeleandmiste summa.

Pagulasteema senine käsitlus on olnud Eestis paljudele silmiavav. Ühelt poolt saime justkui teada, et igal kümnendal (ehk „rahva enamusel”, nagu seda hulka kirjeldaksid EKRE rahvusfanaatikud), kes meile tänaval vastu tuleb, on rusikas taskus ja ta tahaks esimesel võimalusel vastu tuleva võõra või teistsuguse kallal vägivalda tarvitada. Paremini kui veebi- või sotsiaalmeedias mõõdetud avalik arvamus muidugi nii agressiivne ei ole ja ka need, kelle soontes ei voola ainult Lembitu veri, võivad julgelt avalikus ruumis liikuda. Üle ääre valgunud verbaalse vägivalla ja ksenofoobsete mõtete osas soovitas Raul Rebane õigesti mitte öelda ega kirjutada midagi, mille pärast hiljem häbi oleks. Aga ei neil ärplejatel ole, nagu ka vanadel kommunistidel iseseisvuse taastamise järel. Mine tea, võib-olla muutuvad ka inetud väljaütlemised ajaga inimeste peades hoopis rahvusliku vabadusvõitluse osaks, nagu nomenklatuurimeeste väikevargused ENSV-s.

Pagulaste saatuse käsitlemisel on jutt hoogsalt segi läinud immigrantide ja rändega üldiselt ja eestlastele meenuvad siis ikka 1970–1980-ndatel kümne tuhande kaupa aastas Eestisse toodud võõrad. Mõnele, kes statistikat ignoreerib, võib see olla üllatus, aga juba ammu ei ela eestlased ja ülejäänud siin „tõupuhtalt” eraldi, vaid segunevad kiires tempos, nagu see on siin maal tuhatkond aastat katkestuseta toimunud. Ajuti, viimati näiteks laulva revolutsiooni ja õigusjärgse omandi tagastamise perioodil, on paljud eestlased teinud jõupingutusi enese soontes kas või tilgakese saksa, rootsi või muidu pisutki peenema vere leidmiseks, sellega hoobeldi ja uhkustati.

Statistikaameti andmed viimase 25 aasta sündide kohta näitavad, et sel veerandsajandil on segaperre (kus lapse ema ja isa on eri rahvusest) sündinud keskmiselt 15% lastest. Tippaastail on näitaja ulatunud pea 20%-ni. Absoluutarvudes räägime vahemikust 1500–4000 last aastas. Mõistagi sisaldab see suur arv valdavalt end eurooplasteks pidavate rahvaste kombinatsioone, kuid on ka rohkesti vägagi eksootilisi.

Eesti nn lõimimispoliitikat on ikka saatnud hädaldamine, et sisserännanuid, valdavalt venekeelseid, ei kohelda piisava austuse ja väärikusega. Nüüd on siit mindud samm edasi ja oma alaväärtuslikkust peaksid tajuma ja mõistma needki, kellel näiteks üks vanematest eestlane ja kes on täiuslikult sulandunud siinsesse ühiskonda. Eesti riik on need kodanikud praegu psühholoogilise kaitseta jätnud selles „sõnavabaduse” kaitsva sildi all käivas verbaalses ahistamises, mis avalikus inforuumis toimub.

Ses ruumis on, nagu ikka, palju hääli ja leidub ka pättide korralekutsujaid, kuid just ametlikud autoriteedid ehk võimu esindajad, kelle käes lõpuks on voli ja vastutus tuleviku kujundamisel rohkem või vähem pagulasküllaseks, pole piisavalt selgelt avaliku mõttevahetuse kurssi kujundanud. Vastupidi, eriti peaminister on ajakirjanike ette sattudes kas kangelaslikult vastuste andmisest kõrvale põigelnud või siis sootuks jama suust välja ajanud.

Reljeefselt avaldus see valitsuse 21. mai pressikonverentsil, kus peaminister Rõivas pikemalt selgitas oma arusaamist „pagulasvalemist”. Tagantjärele on täiesti selge, et peaminister bluffis ega olnud lõplikku valemit selleks hetkeks näinud. Kui oleks, siis oleks ka mõni rumal lause ütlemata ning reaalkoolist pärit analüütilised võimed „numbrite taha vaatamisel” demonstreerimata jäänud.

ETV uudistesaates aga seletas peaminister, kuidas ka ei küsitud, ikka ja ikka, et Eesti ei hakka mingeid ettevalmistusi tegema enne otsust. See on umbes samaväärne jutuga, et enne kui vastane pole Eestile ametlikult sõda kuulutanud, oleks küll imelik hakata kaitseväge looma või sellele relvi ostma. Et kui sõda käes, küll siis vaatame.

Loodetavasti on tegu vaid peaministri ja valitsuse kergemeelse hoolimatusega. Ohuhinnanguid kirjutavad julgeolekuametkonnad peaksid olema oma raportitesse pagulaskriisi suure tõenäosuse sisse kirjutanud püsivalt alates 2011. aastast, mil põgenike aastane üldarv ületas esmakordselt 50 000 piiri. Miks Eesti valitsused, pea- ja siseministrid on nelja aasta jooksul jätnud kõik vajalikud ettevalmistused sõjapõgenike võimalikuks saabumiseks tegemata ning kas see kvalifitseerub kuritahtlikuks hoolimatuseks või millekski hullemaks, peaks olema ühe parlamentaarse erikomisjoni uurimisteema.

Aga juba paari nädala pärast näeme, kas ja kuidas kvootidest iga hinna eest keelduda tõotanud peaminister Brüsselist järjekordse fiaskoga saabudes poliitilise vastutuse võtab. Ei ta võta, võim on ikka hulga kallim kraam kui au.